Must "täpp" teel. Vist lind? Igaks juhuks võtan kiiruse maha ja sõidan aeglseselt mööda. Silmanurgast piilun ja oligi lind. Verd nagu näha polnud ehk, et äkitselt sai lihtsalt paugu ja on oimetu. Pahatihti just nii läheb kuniks järgmine massin üle vurab. Siis pole enam miskit parata. Progressi hind, on paljudel selleks puhuks vabandus varrukast võtta. Sellega on nii ja naa ning eks seesamune progress sõidab ju ka meist endist nii mitmeski mõttes üle. Siis on kisa taevani. Eks see kisa ole ka teiste elukate puhul taevani, aga meid lihtsalt väga ei koti.

Ruts passib rohus, kana valvab katusel. Seoses ärevama olukorraga tuleb ohutusele aina rohkem tähelepanu pöörata. Mürske ma osta ei jaksa, sest mingi seitsekümmend milli jääb puudu ja alla selle pole mõtet üldse tõmblema hakata. Vähemalt "spetsialistid" on seda meelt.

Vaestele vennikestele tuleb aga loodus ise appi. Ühes me lemmikööbimiskohas arvas heaks meid mingi "metsakana" valvama hakata. Passis alul aga tee peal ja eest ära ei lähe. Sõidan seal põllul niigi üliaeglaselt, sest linavästrikud kuradid tulevad nagu nimme masina ette. Tasane sõit annab neile aega eest ära minna. Jube jant alati ja aru ma ei saa miks nad nii teevad ning vahet pole olgu päev või öö, kevad või sügis suvest rääkimata.

Digivärk. Koristasin täna seda va pilve ja korraga jäi silma hetk, mida kunagi ammu ehk 2018 aastal Ida-Virumaal, Kalina külas kogesin. Ruudi veetis öö metsas ja läksin teda siis välja meelitama. Hiilis ettevaatlikult põõsaste vahelt, aga pärast seda kui mind ää tundis, tuli valguskiirusel. Ei mäletanudki, et selline videojupp kunagi tehti ja ka mulle saadeti. Tore üllatus ja mälestus. Aadugi veel täitsa elus.