Külmapühade ajal olin aktiivsem. Ikka kõvasti aktiivsem kui tavaliselt ning prioriteet oli ketti aheldatud väikesed koerad. Pakane sundis. Ei keegi teine. Vaatan nende eelmist ja praegust elu ning ülekantud tähenduses tahaksin verd näha.
Kõikidel 2021 haihtnud "nuustikutel" on üks ühine joon - nad on ääretult sõbralikud ja hoiavad väga inimese ligi. Mõned neist ei taha aga üldse õue minna - korraks hädale ja kohe tagasi. Külmunud liigesed ja raske liikumine oli neil kah kõigil, aga soojas toas olemine teeb imet ja täna lippavad nad ringi nagu noored kitsed.
"Kurat! Maailm on tõesti hukas, sest olen väikestviisi isegi uhke, kuigi peaksin silmad peast häbenema!"
Arutasin juristidega ja rääkisin ka PTA loomatervishoiu peaspetsialisti Tiina Kukk'ega ning kui on väiksemgi võimalus, siis palun alustada endiste omanike suhtes menetlust.
Kui see õnnestub, siis avaneb eesriie ja kõik haihtunud koerakesed astuvad teie ette rambivalgusesse. Uskuge mind, nad on oma uues elus täiesti ümbersündinud ja see muutus on absoluutselt lummav. Seni leppige tänaste "enne ja pärast" fotodega.
"Lõpp koerte ketis pidamisele ka Eestis! See, et väikeseid toakoeri raske lehmaketiga õue ei aheldataks, peaks olema tegelikult ka ilma seadusesse kirjutamata selge!"
Lisasin siia ka oma kalli Aadu, keda küll meie juures enam pole, aga ei saa ma temast veel üle ega ümber. Taadu-Aaduga oli ju täpselt sama lugu. Takkajärele mõeldes ehk isegi kõige parem lugu üldse!
