Mul on olnud palju lemmikuid. Armastasin neid Kuuni ja tagasi, enamat polnud rohkem anda. Ehk ei olnud muud vajagi? Siis tuli vanamees Aadu - pekstud, alandlikkus kuubis ja maailma parim koer. Mu kõik koerad ja kassid olid muideks maailma parimad ja ei taha ega saagi kedagi eraldi välja tuua.
Ometigi võtab Aadu silma ka täna veele. Küllap pole paar aastat piisav aeg unustamiseks. Sellist elu ei peaks elama aga ükski elushing. Tahaksin selle peremehe rinnul istuda, taguda kogu jõust ja peksta kuniks ta taju kaob. See puudutab ka perenaist muide!
Ma ei turgi neid kuniks põhjust ei anta. Diil oli, et nad rohkem loomi ei võta ja jäägugi nii. Aga Aadu oli on ja jääb. Nagu ka Roy, Petra, Muri, Kossakas, Miisu, Nurr, Evka ja kõik teised. Tänavu saatsin kallitele inimestele lihtsa sõnumi - "sind pole unustatud." Tundus võrreldes tavapärase jõulumulaga palju asjalikum ja ehedam.
