Kriminaalasjas alustati menetlus 15.11.2021 KarS § 264 lg. 1 p. 3 tunnustel, selles et 02.11.2021 13:13 leidis aadressil Sõpruse pst 169, Tallinn aset järgmine sündmus: kaks joobes isikut lõid jalgadega koera ning viskasid teda vastu maad.
Asi seegi ja Jummel tänatud, et sedapuhku nii läks. Vastasel juhul tekiks vägagi õigustatud küsimus loomadega seotud seaduste ja määruste olemasolus. PTA on ennast kokku võtnud ja loomasõbrad võivad aasta 2021 kalendrisse olulise märgina kirja panna - just sel aastal hakkasid selle ametkonna töötajad Tiina Kukk'e eestvedamisel tööle ehk lõpuks saavad sealtmajast ka loomad abi. PTA on muutustetuules ja loomade heaolu omab aina suuremat tähtsust. Nii olen kuulnud ja üsna kõrgel tasemel jutt. Tunnustan, toetan ja soovin, et hoog ei raugeks!
Ka te mu eelmist vanurit Aadut mäletate? Kah ketikoer ja rämeda peksu ohver. Temal taastus usk inimesesse väga-väga aeglaselt. Vaimses plaanis mulle endale kõige suuremat rahuldust pakkuv päästmine ja sotsialiseerimine. Sipsikul läks kõik palju lihtsamalt.
Loomulikult oli ta Loomade Kiirabi Kliinikus suures šokis ja värises nagu haavaleht. Otsus ta Kertu Jukkum'i koju taastuma saata, osutus ainuõigeks - koerake hakkas silmnähtavalt paranema. Hädad tegi mõistagi tuppa ja ka kvaliteetsem toit ei sobinud alul üldse, kuid mul on hea meel teatada, et neist muredest võib täna rääkida juba minevikuvormis.
Kertul olid ka õelaste näol superabilised. Ähh, mis äge sõna - "õelased." Paluks mitte segi ajada õelate lastega vaid jutt käib ikka Kertu kaksikõest ja tema põnnidest. Sipsik neid armastas. Lausa jumaldas. Koos nad müttasid ja koos nad väsinuna magama kukkusid. Mis peamine - voodi ei näinud mitte üht pissi enam.
Piilusime vargsi uusi kodusid ka ja paljud head inimesed, Diana Klas nende seas, olid valmis koerale ulualust ja armastust pakkuma. Vabandan kõigi ees, kes ilma jäid, aga lähtusime looma huvidest ja arvestades Sipsiku keerulist tausta, temaga kaasnevaid võimalikke probleeme, aga ka suuri raviarveid, oleme veendunud, et parim valik sai tehtud.
"Kohtus ei selgu tõde vaid võitja! Vaadates ajalugu, siis pole ilmselt sealt majast tõde ja õigust eriti kunagi saadudki", võin kokku võtta oma töö kui päevast päeva kohtus passisin ja telelugusid võrpisin teha. Enda kogemus muidugist kah veel sinna otsa.
Ei saa muidugi näpuga näidata, aga kui kaks tüüpi vaidlevad, siis on kolmandal ehk kohtunikul on ikka paganama raske aru saada, kes valetab ja kes tõtt räägib. On tekkinud teatavad mustrid ja arusaamised nagu näiteks naine vs mees keissides jääb ikka reeglina mees süüdi ja laps vs naine kohtuloos pole emmel head oodata. Võin muidugi eksida, aga säherdune mulje vägisi jääb.
Nüüd ma muutun veidi salapäraseks ja ei paljasta Sipsiku asukohta. Ikka sellesamuse kohtumaja pärast. Väga vabalt võib ka nii minna, et kohtunik käseb koera "paljukannatanud" omanikele tagastada, sest mõni nurgajurist suudab ära tõestada, et verejanuline koer hullus ja vastupidiselt pealtnägijate ütlustele, soovis hoopis ise inimesi tappa.
Veel võimaldab me seadus sellist asja, et kuigi inimene mõistetakse loomapiinamises süüdi ja võetakse ka loomapidamisõigus ära, siis ometigi jäetakse talle õigus kas loom eutaneerida või võõrandada. Ja võõrandabki naisele-mehele, emale-isale, pojale-tütrele või naabrile ning piinamine jätkub. Tagatipuks tuleb veel loom piinajalt välja osta nagu läks Vallatu Vincenti imelise hobuga Pärnumaal. Ka nii võib minna! Ai-ai, rahast rääkides tuli üks asi veel meelde ja eelmainitud Kertu Jukkumi loos praalisin, et kui kriminaalmenetlus algatatakse, siis teen Loomapäästegrupile 100 eurtsi annetuse. Meest sõnast ja olgu raamatupidaja tunnistajaks!
Ei võta riske. Olen seda juriidilist paska liiga palju näinud ning lugejad juba teavad kuidas enda poolt päästetud loomadele aukliku seaduse kiuste turvalisuse tagan. Veel üks nüanss ja ametlikult on Sipsik Loomapäästegrupile loovutatud. Paraku küll eksabikaasa poolt, mis võib hiljem kaasa tuua kohtuvaidluse, aga ma pole selgeltnägija, kes teaks kummal kaasal loomale suurem õigus on? Ega mind see väga huvitagi - olgu neil mõlemil sellele koerale kasvõi "maailma kõige suurim õigus", aga rohkem nad teda ei näe! Punkt ja Aamen!
"See koer kõnetas mind. Mul oli temast nii kahju! Las pissib ja kakab tuppa. Las olla raviarved, aga teen kõik, et heastada inimeste poolt talle tehtud kurjus!"
Nii ta ütles. Täna trehvasime kui kliinikus käisime. Sipsik on läbinud fenomenaalse muutuse - uudishimulik igiliikur, kes kõikjale oma nina topib ja paigal ei püsi. Sõbralik ja norib pai. Saba, mis enne vaid jalge vahel, käis sellise hooga, et kõrvalseisjatel oli tegu, et pihta ei saaks. Uue perega imetore suhe - usaldab ja armastab täiega. Mul pole kõhkluse varjugi, et konkreetne koer sai just sellisesse koju, mis talle parim ja sobivaim on.
"Ta ei pissi ega kaka enam tuppa! Ainult esimesel päeval. Magab voodis ja püüa vaid pesasse jätta - kohe haugatab ja nõuab omi õigusi. Hakkasime krõbinaid ka lõpuks sööma. Ta on nii tark koer!", on omanik oma uuest hoolealusest vaimustuses. "Muidugi ta ei kuule üldse ja ka see silm on täiesti pime kuid ta saab suurepäraselt hakkama. Ta tunnetab mu liikumisi ja on alati platsis. Eriti meeldib talle aias ringi joosta ja jalutamist armastab ta ka väga. Tema poolest võiks me jalutama jäädagi!"
Loomaarstid vaatasid Sipsiku üle ja jäid nähtuga rahule - koer on imetabaselt taastunud. Jah, südames on kahinad. Jah, ei kuule ega ei näe ühest silmast, aga muus osas on kõik väga hästi. Rahusteid ja valuvaigisteid pole enam vaja. Tõsi, see tudisev esikäpake vahel ikka väriseb või viskab end üldse alt ära, aga arstid usuvad, et ta taastub sellest traumast ise. Silma- ja südamearsti juurde tulevad eraldi visiidid, aga ma täna veel ei tea täpselt millal, sest ka loomade eriarsti juurde pole teps mitte lihtne pääseda. Need arved võtab Loomapäästegrupp enda kanda.
Ahjaa, kõrvad olid ka servani mingit jama täis. Nüüd on puhtad, kuigi Sipsikule see protseduur üldse ei meeldinud. Tahtis arstile lausa hambad kätte lüüa. Vaene loom puges isegi perenaise kaenlasse peitu, aga ei sest tolku olnud. Muide, kodus ei kutsuta teda üldse enam Sipsikuks, aga ega sel suurt vahet ole, sest ta ei kuule ju nagunii!
Nii palju sain rääkida ja suurima heameelega avan tulevikus kõik kaardid, aga täna on Sipsiku huvides targem vait olla. Loodetavasti mõistate. Mina olen rahul. Nii sündmuste käigu kui koerakese paranemisega. Perenaise suhe oma uue hoolelausega paneb aga lausa heldima. Loodetavasti olete samuti õnnelikud ja rõõmustate koos minuga?!
