Riigiprokurör Kaire Jaakson: „Rihma otsas oleva haukuva koera jalgadegapeksmine peremehe juuresolekul on lubatud!“

Nüüd pajatan teile ühest pikaleveninud loost. Taaskord panevad mind Eesti riigis tõe ja õiguse eest seisjad hämmelduma. Mäletate lugu kassipojast, kelle kondid puruks peksti? Prokuratuuri hinnangul võis seda teha, sest mehemürakas oli hädakaitseseisundis! Mõelge nüüd ise jõuvahekordi- mees vs kassipoeg!

Mis tavainimese jaoks tundub ebanormaalne, on paraku juriidilise hariduse omandanud tüüpide jaoks igati normaalne. Mirek Matikaineni ja Marge Arumäe absoluutselt arulagedaid ja mõistusevastaseid õigeksmõistvaid otsuseid mäletate? Muidugi mäletate, sest ebaõiglus püsib ju meeles!

„Äh, mida te siis ootasite? See on ju Eesti kohus!“, olete vast isegi kuulnud selliseid ütlemisi küll ja küll ning sestap ei maksagi imestada, et riik, kui selline müstiline monstrum koos oma seaduste ja juhtidega, lihtrahvale aina võõramaks jääb.

"Suvi kestab veel!"

Suvel on mõnus! Viska aga telk suvalisele Tallinna haljasalale püsti ja ela! Ei mingit üüri maksmist ega vinguvaid naabreid! Just taolised tegelased suveks me maja taha telgiga kolisidki. Pidu käis päevad ja ööd läbi, need tüübid ei näe vist eales kainet päeva!

Kord andis mees mingile naisele kolakat. Siis naine mehele. Lõpuks toimus väga häälekas kirglik leppimine. Teinehomme ajasid aga mehed teineteist nugadega taga. Elu nagu romantilises seiklusfilmis! Aga vat magada ei saanud, kui aken lahti oli! See oli pisikene puudus selle igati toreda asja puhul. Hommikul trehvasin tüüpe ja hakkasin kohe pärima, et kes keda siis tappis?

„Miko otsib uut kodu!“

Sekka ka üks koduotsimiskuulutus. Sedapuhku on omadega veidi jännis kahe ja poole aastane Miko, kelle soontes voolab parasjagu kolli verd. Perenaise sõnul on Miko väga armas ja ilus koer ning suhteliselt kuulekas ka  - vähemalt perenaise käsklusi kuulab ilusti, aga ülejäänute peale vilistab. Lisaks on ta ka üllatuslikult väga tubli valvekoer, oma territooriumi valvab hingehinnaga.

Kõik pole aga sugugi nii roosiline sest Mikol on ka üks suur viga küljes - ta nimelt ei salli silmaotsaski lapsi! Kas ta on nende käest kutsikapõlves haiget saanud või tont teab mida, aga allameetri tüübid teevad ta hinge täis. Isegi naabri aias mängivad lapsed saavad ta urisema.

„Kas võlgniku koerad on müügis või hoopis pantvangis?“

Mõni aeg tagasi kirjutasin Mähel elavatest koertest, keda naabrid toidavad. Pahatihti pääses mõni neist ka aiast välja, ent külarahvas üritas koeri alati koju tagasi udjada. Tõsi ta on, Roosi-nimelist tegelast ajasin isegi paar nädalat tagasi Mähe vahel taga, aga kätte ei saanudki. Toona viidi ta lõpuks Tallinna uude loomade varjupaika, aga peremees oli järgmisel päeval naksti kohal, maksis arve ära ja viis maailmaränduri koju tagasi.

„Kus on Roosi? Kuhu sa Connori ja Karu viisid? Kas peremees viis nad oma uude koju?“, tundsid kohalikud eile õhtul muret. Mõned rõõmustasid, et ometi sai see toitmisejant nüüd läbi. Teised olid jällegi koerte saatuse pärast väga mures:"Äkki vennike pani oma penid hoopis magama?"

"Ja hülgavad ja tapavad raisad! Selle sügise esimesed koeralaibad onjuba käes!"

Kuigi õige sügis pole veel käes, siis Loomakaitse Liidu üleskutsele anda teada hüljatud loomadest, reageeritakse rajult ja kõnesid aina tuleb. Enamasti helistatakse suvekodudesse jäetud kasside pärast ja mure on  kõikjal - Maardus, Muugal, Mähel, Võsul, Loksal...

Meie soov oli eelkõige teada saada loomahülgajaid, et neid julmi inimesi vastutusele võtta. Paraku selle koha pealt on inimeste suud lukus:

„Ega me täpselt ei tea ka, kelle loom see on. Vist on selle oma, aga... Tulge ja viige kass ära!“

„Kuhu?“, küsiksin ma selle peale. Varjupaigad on pilgeni täis ja siis tuleb mürgisüstid käiku lasta. Seda ma küll ei taha!

„Tere tütarlaps!“

„Naine on vana alles kolm päeva peale surma!“, ütles mu kadunud ema ja kasvatas mind selles vaimus. Sestap ei maksagi imestada, et ka kõik naised, kes on kasvõi millimeeter üle kolmekümne, on minu jaoks automaatselt tütarlapsed.

„Tere tütarlaps või neiu!“, ongi vast see tervitus, mida mu käest kõige enam naised kuulevad ja pole üldse oluline kas tervitatav on 32 või 132 aastat vana. Reeglina see tekitab elevust ja näiteks isegi siis kui esimest korda läksin Riigikogusse Ene Ergmaga kohtuma, tervitasin sama moodi. Igasugune ametlikkus oli hoobilt kadunud ja nn „loomaasju“ sai arutada juba hoopis vabamas õhkkonnas. Takkajärgi tarkus on muidugi see, et ega sellest lobisemisest loomadele mingit tulu nüüd küll ei tõusnud.

„Pulmad ja pildistamine ehk elagu poissmehed!“

Kui avatud silmadega ringi käia ja vaadata, siis märkad ka asju. Märkad elu. Märkad inimesi. Märkad loomi-linde, taevast-merest-lilledest-puudest ja muust rääkimata.

Eilse kolme tunni sisse, mis me Miaga Pirital veetsime, mahtus tegelikult väga palju – kakerdav narkar ja  erinevad jutuvestmised võhivõõraste inimestega. Mahtus ka üks pulm, või õigemini fotosessioon, mille pealtnägijaks ma tahtmatult olin kui muruplatsil lamasin.

"Oli jälle lihtsalt üks võrratu õhtupoolik!"

Ilmselt on sellega, et eile oli imeilus õhtupoolik, nõus vast kõik, kes toas ei passinud ja oma sammud õue sättisid. Mul igatahes on küll praegu nii, et kui on kena ja soe ilm, siis kohe lühikesed riided selga ja suvest viimast võtma. Ei saa lihtsalt toas konutada. Seda enam, et kohe tuleb pime ja jahe aeg ning siis juba ilma vammusteta linna vahel ringi ei laia.

Mia on ka sama meelt ja sestap võibki meid viimasel ajal iseäranis tihti kuskil mere ääres, rabas või metsa vahel kohata. Mia on muidugi nii pirts, et ta endale lühikesi pükse ei pane, aga muidu on ta vägev kambajõmm. Tema ealiste iseärasustega arvestades me enam väga „hullu ei pane“ ning me matkad on nüüd enamasti umbes 5-6 kilomeetrised. Küll ta kestaks ka rohkem, aga eakale „memmekesele“ ei pruugi see hästi mõjuda ja sestap võtame rahulikumalt.

„Noor maratoonar treenis end kooma või äkki oli tegemist hoopisuutmoodi jooksustiiliga?“

On teada värk ju, et eeskuju nakatab ja iseäranis hästi toimib see siis, kui üleskutse teeb mõni kuulus inimene. Võtame või Kertu Jukkum'i ja tema jooksmisarmastuse – paigal ta ei püsi, muudkui sörgib. Igal pool ja igal ajal. Isegi intervjuusid tehes ta sörgib paigal ja tõttöelda sellepärast näiteks oma taguotsad laiaks istunud ministeeriumiproused tema küsimustele meeleldi ei vastagi. Aastaid tagasi üritasin isegi ta järgi joosta, aga ütlen ausalt – jaksu ja rammu jäi väheks ning nii ta minema mu käest või eest siis lippaski. Õnneks pole ma ainuke, kes sammu pidada ei jõudnud.

"Halloo, kes räägib?"

"Halllooo, kes räägib?", küsib imearmas lapseke pudikeeles.
"Mina olen Heiki. Kes sina oled?"
"Mina olen ..........." ning nüüd järgneb tohutult pikk jutuvadin, millest vast ainult ta emme ja issi aru saavad.

Kõik on tore ja äge välja arvatud see, et neid kõnesid numbrilt 53 26 XX 35 on tulnud juba 35! Ei julge enam telefonile vastatagi.

Mulle vist ikka lapsed enam ei meeldi! :)

„Vajad kiiret arstiabi? Mine tõpratohtri juurde!“

Täpselt nädal tagasi, reede õhtul, ilmus mu paremale käele poole tunni jooksul imelik punn, mis oli nagu vett täis. Veider lugu, sest ära löönud või kukkunud ma ju polnud. Südaöö paiku astusin ka EMO-st korra läbi, aga rahvast seal jagus ja sestap ei hakanud passima, sest eluohtlik asi ei tundunud ning lisaks pidin ka hommikul vara tõusma, et Tartusse festivalile jõuda.

Festaril möödus rahulikult ja käsi haiget ei teinud. Nii mõnigi inimene küll küsis, et mis jurakas see mul käe peal on.  „Muna“ läks aga muudkui suuremaks ja tundus, et seal on juba oma liitrijagu vedelikku. Pühapäeva õhtul kutsus aga üks „inimesearst“ meid enda juurde õhtusöögile. Seal kukkusin kohe pärima:

„Kas sul suuremat süstalt on kodus?“

„Meil lobisemise eest palka ei maksta! Jama puha! Makstakse ja mittevähe!“

Kui eelmisel aastal juhtis Küüslaugu festivali „Naisteala“ Anu Saagim, siis sel aastal juhatas seal vägesid Ženja Fokin. Väga hästi pani ja tegelikult on ta sigahea päevajuht! Inimesena on ta ka ülimalt positiivne, tore ja äge tüüp!

Helitehnika mõistagi jukerdas jälle ja esialgselt plaanist, et Ženja möllab oma mikrofoniga naiste juures ja mina enda omaga loomade juures, ei tulnud midagi välja. Sestap leppisime kokku, et igas tunnis 15-20 minutit pean mina oma „loomajamaga“  rääkima. Ülejäänud on Fokini show.

"Alliklepa kassikolooniast päästetud kiisude ravi jätkub Läänemaal"

Tänasest ma enam „kassimamma“ pole, sest kõik Alliklepa kiisud on nüüd kenasti uude pessa taritud, kus nende ravi jätkub. Mõned loomad on juba päris terved. Mõnedel ei taha aga tatitõbi kuidagi taanduda ja nendega tuleb veel vaeva näha. Ühtekokku sai paari päeva jooksul läbi vuratud siis ei rohkem ega vähem kui 756 kilomeetrit ja uude hoiukodusse toimetasin 26 kassi.

Soomlased panid eile veel natuke puuri- ja söögiabi teele ning tänu neile ning "Nurru ometi" Kertule oleme suuremast jännist jälle korraks väljas. Kui minu jaoks on nüüd õnneks suurem „kassirock“ läbi, siis Kaija ja Cimi jaoks see jätkub täie hooga. Paras neile!

"Miks sa mulle kunagi komlplimente pole teinud?"

"Miks sa mulle kunagi komlplimente pole teinud?", küsib moor täna hommikul vägagi etteheitvalt.

Väga huvitav!? See on ju juba iseenesest piisav kompliment, et ma koos temaga olen! Naised on ikka imelikud!

"Alliklepa kassirock jätkub täie hooga"

Gulfi karvikute saaga võib nüüd lugeda kohe päris-päris lõppenuks, sest Saaraks ristutud kutsa valis endale uue kodu ja vana peremehe ning kolis tema juurde. Täitsa õigesti lugesite - täiesti ise valis ja täiesti ise kolis ning Epp lähtuvalt koera heaolust lasi sellel kõigel ka juhtuda.

"Kuhu?", küsite nüüd kindlasti. "Kelle juurde?"

Nädala lõpus ütlen, sest loodan talle külla minna. Nii palju võin mainida, et nii koer, kui peremees on üdini õnnelikud ning kõik on täpselt nii nagu peab.

 Täna hakkab pihta aga "kassirock" ehk Alliklepa kassikoloonia hoolealuste aeg Varjupaikade MTÜ-s saab ühele poole ning nüüd tuleb nad taas üle Eesti kokku koguda ja ühte improviseeritud vastloodud ajutisse hoiupaika viia.

"Andke loomahülgajatest teada!"

Sügis on ukse ees ja see tähendab seda, et pisikesed "aabitsad" hakkavad kooli minema ning linnarahvas tõttab kivikõrbes asuvatesse korteritesse tagasi.

Pahatihti kipub end maarahvast paremaks pidav inimmass aga oma lemmikloomad maha unustama. Algabki järjekordne elu ja surma karussell, milles vaid tugevamad ellu jäävad.

Kassidel on teadupärast seitse elu ja nad on vinged kohanejad. Lisaks oskavad nad ka sugu teha nii, et maa on must! Hüljatud lemmikloomad kogunevad talukeste väravate taha ning pahatihti võetakse nad ka vastumeelselt priikostile - kuidas sa hädalise ikka vastu külmasid välja jätad?

„Vanad mehed ja noored naised“

„Issver, Valneril on nii noor naine! See laps pole veel 30, aga ise juba üle 50, PERVERT!“, mõtleb kindlasti nii mõnigi meeleheitel koduperenaine pead vangutades.

"Räige potentsiga LITSMEES! Ta eluaeg sihuke olnud! Või äkki ta on tõesti vanaks jäänud, sest just vanamehepässid hakkavat end ju noorte tibide ja sportautodega upitama?",vaevavad teised omi päid.

Kolmandatel seevastu on asi täiesti selge: "Oh seda ilmaelu! Oma naine andis talle parimad aastad ja ilu, aga nüüd vahetatakse halastamatult noorema vastu välja, kuid mida teha? Mehed ongi SEAD!"

"Festivalid ja loomad"

Reeglina on nii, et kui mind kuskile, olgu see siis lasteaeda, kooli või mingile üritusele kutsutakse, siis ikka sellepärast, et ma loomadest räägiks. Nii on olnud ja nii vast ka jääb. Täpselt nagu Turovski, aga selle vahega, et tema teeb vähemalt tuvil ja kajakal vahet. Mina mitte!

Ka Küüslaugu festarile kutsuti mind taas loomade pärast. Eelmisel aastal võeti asi ette suuremalt ja nii naistel, lastel, kui loomadel oli kõigil omaette ala. Tänavu löödi aga kõik ühele platsile kokku ja sestap oli ka loomi-linde palju vähem kohal.

Ometigi uudistamist jagus ja iseäranis palju aega veetsid nii naised, kui pisipõnnid kiisupoegade juures. See on ka loomulik, sest nad on tõesti ju imearmsad!

„Kuulus Mia“

„Kas see on Mia? Kas see ongi kuulus Mia? Ma olen teie tegemisi ja seiklusi jälginud!“

Taolistele küsimustele pidin eile oma korda viis vastama. Küsijateks reeglina eakamad toredad eesti vanaprouad, kes siis ilmselt seda blogi loevad. Üks laps tundis ka Mia ära, aga vaevalt nüüd küll tema siin lugemas käib. Ega tea muidugist ka.

Mõistagi oli Mia Ženja Fokini järel Küüslaugu festivali suurim superstaar, kellega väga paljud sõprust sobitama tulid.

"Masendusest õnneni võib viia vaid üks samm!"

Võimalusel püüan promoda ikka ka Loomakaitse Liitu. Päevajuhina oleks sellest jahumine aga nõme olnud ja sestap palusin nö „intervjueeritavaks“ meie oma Kaija, kes siis olekski ilmarahvale rääkinud, kui tublid ja ilusad me oleme.

Vaene Kaija pidi seetõttu juba varahommikul tõusma, et Haapsalust Tartusse jõuda. Juhtus aga jama, sest mina, va tainas, ei teadnud päevakavast ööd ega mütsi.

Mia: „Ma olen kala!“

Kui üleeile Pärnumaale sõitsin, siis kallas nagu oavarrest. Õhtul Tallinnasse naastes oli ka siin mitte vihm, vaid täielik survepesu! Mõtlesin, et tänavune Küüslaugufestar läheb omadega küll rappa!

Festivali korraldajad olla mänginud poole ööni lausa vihmavarjude ja taskulampidega lausvihmas karikakramängu – sajab, ei saja, sajab, ei saja? Jõgeva vahel juba sosistatakse, et nad toonud isegi Ilmataadile inimohvri, kuna Mäeküla Kalle pole senini koju naasnud. Maha jäid kaks last, ühejalgne naine ja kolme kõrvaga vanaema...

"Miks dr.Katrin Toome keset intervjuud rindu tahtis näidata?"

Eilse Küüslaugufestivali oodatuim esineja oli dr.Katrin Toome. Ettekande teemaks oli allergia ja lemmikloomad. Teema on aktuaalne, sest nii päris-, kui väljamõeldud "allergiate" tõttu antakse ju aina enam lemmikloomi ära. Kogu oma elu allergiaravi uurinud lugupeetud doktorit tuldi kuulama Lätist, Soomest ja isegi üks Brasiilia maadlustreener oli kohal.

Dr.Toome oli ka kõige õigem inime rääkima, sest tal on allergiad paljude asjade, näiteks kasside-koerte, heina, õietolmu, raua jne vastu. Korraga kesest intervjuud hakkas ta mulle silma tegema. Minu ootused õhtu veetmise suhtes tõusid üsna kõrgele... Ühtäkki kiskus ta aga hõlmad kogu ilmarahva ees valla. Kats ütleb kindlasti, et luiskan, aga vaadake ise esimest pilti!.

"Keila Lumivalguke leidis imekiiresti uue kodu!"

Vahelduseks veel üks hea kassiuudis ka ja nimelt on Keila Lumivalguke, kellest paar päeva tagasi kirjutasin, alates tänasest päriskodus. Ja nüüd kõigest järgimööda. Mäletatavasti oli Keilas hiljuti suur mure ühe nälginud, haige ja joodikperemehe poolt välja visatud kiisu pärast. Hakkasin kohe ka kodu otsima, aga tahtsin ikka veenduda, et peremees kassist tõesti ei hooli. Muidu pane veel heade inimeste vabakäigu kass pihta.

"Igapäevase olmeprügi nähtamatud ohvrid"

Inimene on selline elajas kes suudab toota prahti rohkem, kui kõik maakeral elavad liigid kokku. Arvatavasti on paljud teist kuulnud Vaikses ookeanis hulpivast plastikust, kilekottidest ja muust sodist koosnevast tehissaarest, mis uskuge või mitte, on pindalalt sama suur nagu kaks Prantsusmaad kokku. Ja mida siis ütleb tavaline eestlane selle peale? Ookean on ju väga-väga suur ja siis see saareke polegi seal ju teab mis eriline probleem! Poogen, see ei puutu minusse! Muidugi ei puuduta ja käigu kuradile tuhanded kilpkonnad, veelinnud ja muud mereelukad, kes vees helkivat plastikut järama lähevad ja seejärel ära kõngevad.

„Kass on hädas! Kordan. Kiisuke on suures hädas ja vajab kiiret-kiiretabi!“

Olin eile õhtul nagu üks õige eesti mees ennemuiste teleka ette külili visanud, kui korraga telefon helises:

„Heiki, ma tean, et Sa pole mingi Kassijumal, aga äkki saad üht kiisut aidata? Kass on hädas! Kordan. Kiisuke on suures hädas ja vajab kiiret-kiiret abi!“

„Oo-oot, mida tähendab, et ma pole mingi Kassijumal? Mul on enda kodus kogu aeg kiisud olnud ja on ka tulevikus. Mulle nad meeldivad ja mul pole selle liigi vastu eales midagi olnud!“

"Internetivaba kümnepäevak sai taas läbi"

Järjekordne internetivaba kümnepäevak koos metsa põgenemisega on taas otsas. Tegelikult olin seekord ka lausa autost ning põhimõtteliselt ka mobiilist prii. Veider, aga selle napi ajaga muutub arvuti justkui täiesti võõraks tehnikavidinaks, millega pole kunagi midagi teha osanud. No ei taha kohe sisse lülida. Minul vähemalt on küll nii.

Eile ma sellele siiski juba hääled sisse lükkasin ja edusamm juba seegi. Netti logimiseni jõudsin paraku ikkagi alles täna. Kuigi juba varahommikust saati olen kirjadele vastanud, siis ometigi tundub klaviatuur näppude all täiesti võõras. Kõik on täiesti võõras tegelikult. Lisaks on veel taoline tunne, et ma pole eales ühtki terviklikku lauset suutnud moodustada ega kirja panna. Vat nii kiirelt käibki tehnoloogiast võõrandumine ja tõttöelda ei tundud ma sellest aparaadist või sealt tulevast infost grammigi ka puudust.

"Moor oli popp tüdruk!"

Eile oli veel üks lahe vahejuhtum ja nimelt moor käis hambaarsti juures. Tarkusehammas oli nädalajagu valu teinud ja nii ta siis läkski tohtri manu. Diagnoos oli karm – põletik puha sees ja nüüd vaja juur ää tappa! Tegigi siis arstitädi tuimestuse ja hakkas toimetama. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis pidavat ka mingi silmanärv sääl kuskil lõualuu juures pesitsema ja nätaki, süstal läkski selle va närvi sisse või vastu. Mooril hakkas üks silm vett jooksma ja teine värises alul kui utesaba! Pool tundi hiljem „pilgutas“ see silm juba üksjagu vähem, aga nii iga 15 sekundi tagant käis silmalaug omatahtmistpidi kinni. Trammis olnud kõik veidi hämmingus, et miks üks igati ontlik ja vaga naisterahvas ühtäkki valimatult meestele silma teeb? Moor ise oli üliõnnelik ja ütles oma paistes suust vaid täishäälikute paketti vaevaliselt välja surudes: “Mul pole iial meeste seas nii palju lööki olnud!“ Nii mõnedki mehepojad nimelt tahtnud neile silma pilgutava naisega kohe tutvust teha. Vat sulle lurjuseid ja korralikke pereisasid!

On siin listis mõni hambaarst, kes oskaks mulle seletada kus seesamune silmanärv täpselt asub? Teeks ise ka talle sinna süsti ja las läheb siis linna vahele jälle „plõksuma“. Nii tore on ju kui inimene positiivse emotsiooni saab ja õnnelikuna pärast koju naaseb!

"Loogika"

Friedrich Nietzsche ütles kunagi, et kõik geniaalsed mõtted tulevad inimestele pähe reeglina siis kui nad jalutavad.

..........

Heiki jalutab palju. On kogu elu seda teinud ja koos Miaga oleme maakerale juba ringi peale teinud. Aga mitte ühtki hääd mõtet pole pähe tulnud.

.............

Järelikult, Nietzsche oli loll!

„Oi raisk! Ma olen täna tige ja kurb korraga!“

Ilmselt on meil kõigil selliseid päevi, kui kohe tunned, et närv hakkab üles ütlema. Minul on just täna selline päev. Kõik hakkas pihta, kui hakkasin minu käes olevale siilipojale süstlaga vett andma. Ta sööb küll juba ise, aga vot vett ei taha. Loomake tundus kuidagi jahedam ja tegi suuga selliseid õhku ahmivaid liigutusi. Ma olen seda ennegi näinud kui loom hakkab otsi andma ja sestap kimasin kohe Loomade Kiirabikliinikusse.

Õnneks polnud seal täna rahvamurdu ja saime kohe toimetama hakata. Megasuurest loomasõbrast assistent Stine andis mulle hapnikuvooliku pihku ja käskis seda siilikesel suu ja nina juures hoida. Kraadimine temperatuuri ei näidanud. Koheselt glükoosisüst ja soojamati peale rätiku sisse sooja.

„Minu valetiinus pole naljaasi, aga orvustunud siililapsele tuleb seeainult kasuks“

Hormoonid on ühed väga peenikesed asjad, mis mõjutavad meie elukest enneolematul määral. Juba jupp aega tunnen end eriti haavatavana ja pöördusin isegi oma perearsti poole, kes uuris mu aina suurenevat kõhukest. Koputab ja kuulab ning siis lõpuks kuulutab:

„Ei kahjuks mul pole häid uudiseid. See pole õllekõht ega rasv vaid kõhukese venitab suuremaks tühipaljas õhk!“

Mu elukaaslane Aadu lausa vihastas ja laskis püksid poolde põlve:

„Kas see on teie arust kompressor või siiski …..?“

Arst ei teinud sarkastlisest märkusest väljagi ja sestap läksime Kopli loomakliinikusse. Sealne vastuvõtt ja suhtumine olid hoopis teised ning tundub, et ka haridustase on sealsel rahval veidi kõrgem kui inimesi terveks remontival ametivennal.

„Selge pilt. Sul Heiks on valetiinus! Ei midagi hullu!“

„Alliklepa kassikoloonia hoonete lammutamisega tehti algust!“

Asjad liiguvad ja mul hea meel teatada, et Alliklepa sajapealise kassikoloonia likvideerimisega hakkab loomakaitse liit vähehaaval ühele poole saama. Täna olid politseinikud ja ka tehnika kokkulepitult kohal ja hoone muudeti elamiskõlbmatuks. Hurraa, Niina-Inessa Stepanova sinna kasse enam viia ei saa!

Hommikul anti mulle külast teada, et proua läks pakkidega bussi peale. See oli hea uudis, sest nii pääsesime mõttetust vaidlemisest. Halb uudis oli aga see, et hunniku kasse oli ta maha jätnud ja need on nüüd Padise vallavalitsuse ja Alliklepa külarahva mure. Ühtekokku võib neid olla seal metsa vahel oma paar-kolmkümmend, aga täpset arvu ei oska täna veel keegi öelda. Konkreetselt oma silmaga nägin vaid nelja kiisut, keda paraku kinni ei õnnestunud püüda. Ühe väga haige saime aga enne lammutustööde algust toast kätte. Rohkeim neid siseruumides polnud ja selles sai ikka väga hoolikalt veendutud.

Vallavanem Arto Saar: „Jääme ootama vabandavat artiklit loomakaitsjatepoolt!“

Järva-Jaani vallavanem Arto Saar on pahane, et tema semu, vallavolikogu liikme Ardi Selge koerapidamistavasid ja arusaamu julgesin kritiseerida. Ta pole ainuke, kes vihast punaste silmadega ringi tuuseldab. Ka volikogu boss olevat kuri. Nii ütles vähemalt Reporteri ajakirjanik, kes mulle eile hommikul helistas: „Mis kuradi jama Sa kirjutasid, et kõik on tigedad?“

Ka „Järva Teatajast“ helistas Sämmi eest hoolitsenud kohalikule loomasõbrale lapseohtu „suvereporter“, kes küsis selliseid küsimusi, mis viimase päris närvi ajasid. Olgu mainitud, et see loomasõber pole mingi "hull kassimutt", vaid kahe jalaga maa peal ning töötab loomakliinikus. Seega jagab matsu küll! Aga ka teile õpetuseks, et kui tulevikus ajakirjanik peaks juba küsimusi esitades omama kindlat seisukohta a la „mis kuradi jama Sa kirjutasid?“, siis olge valmis, et ilmumas on järjekordne „tellimuslugu“, millest objektiivsust ja erapooletust ei leia isegi mikroskoobiga mitte. "Valner ja Jukkum valetavad!", ärge imestage kui varsti taolisi juhtkirju mõnes lehes näete!

"Hiireviu ravile saamisega kaasnes rist ja viletsus!"

„Kergem elu – sööge linnuliha“, selle reklaamlause on selgeks saanud ka loomad ja linnud, kes samuti kaalu langetada soovivad. Miks nad muidu kõikse aeg vaeseid sulelisi ründavad? Ennist kirjutasin ühest kährikkoerast, kes linnulihaga maiustas ja kes karistuseks ketti pandi.

Napi tunni pärast andsid Võrumaa Paidra külaelanikud teada järgmisest maiasmokast, kes oma noosi järele tuli. Paraku jäi hiireviu kanaaeda kinni ja tegi enesele korralikult viga. Need inimesed olid vähe mõistlikumad ja jagasid loodusseadusi ning vargile tulnud hiireviud ketti ei pannud ega vette ei lükanud. Nad käitusid risti vastupidi- nad hakkasid vigastatud linnule hoopis abi otsima.

Nagu saatuse kiuste vastasin täna ühele kirjale, milles kinnitasin, et vähemalt kaitsealuste lindude ravi on tagatud. Hiireviu kuulub 3 kaitsekategooriasse ja nii ma soovitasingi ka paidrakatel helistada keskkonnainspektsiooni numbrile 1313.

„Ärge sapsige, sellele tullakse kiiresti järele ja viiakse Tartu Maakliinikusse ravile!“

Jaan Eensalu: "Munavargast metsloomad tuleb panna ketti!"

Jaan Eensalu on mõnus Lõuna - Eesti mees, kes ilmselt hanesid ja muid sulelisi peab. Haned-pardid-kanad ja teised taolised tegelased ning nende munad maitsevad lisaks inimesele hästi ka näiteks kährikutele.

Tundub, et ühe varganäost kährikkoera püüdiski vapper mees kinni ning kekkab sellega isegi internetis. Eks see teeb ju ikka tigedaks küll, sest ega selle Tartus asuva Teaduspargi kohviku pidamisest ju miskit välja tuleks, kui metsaasukad kõik munad nahka pistavad. Küllap mees seetõttu loomale nii karmi karistuse välja mõtleski.

„Kiisal jäi rebasepoeg auto alla. Autojuhil oli mõistagi täiesti savi!“

Üldjoontes peaks asi välja nägema nii, et kui inimesed lähevad lahku, siis nad lähevadki lahku. Minu „eksid“ istuvad pea kõik aga rõõmsalt koos nagu äralendu ootavad pääsukesed traadi peal ja muudkui kõllavad mulle. Seda muidugi reeglina siis, kui mõni loom hädas on. Eriti aktiivsed helistajad on väga suured loomasõbrad, nooruspõlve armastus Piret ja noorema tütre ema Krista. Nad kohe leiavad neid hädalisi loomi ja linde vaat, et igal sammul ja siis nad endast taas märku annavadki.  Oma viga, tuleb võtta „mitteloomasõbrast“ naine ja olgu see mulle õpetuseks. Eile õhtul helistas taas väga nõudliku häälega Krista:

„Tule kohe Kiisale! Rebane sai autolt paugu! Hakka juba tulema!“

„Ma ei saa praegu tulla, jagan neid pagana kassipuure laiali ja…“

„Ära hakka pihta, tule kohe siia, loom vajab abi!“

„Mis tal viga tundub olevat?“

„Ma ei tea, üks käpp on vist katki, hoiab seda kuidagi imelikult. Nüüd jooksis teelt ära.“

„Õigel ajal edastatud teatest on alati kasu“

Loomakaitsjad ja paljudki muudki tüübid tegelevad enamasti tagajärgede likvideerimisega. Nii antakse meile ikka teada loomadest, kes on juba surnud. Kui oleks varem helistatud, siis poleks asjad fataalselt lõppenud. Õigel ajal ei tahetud aga kalli naabri peale nö „kitse“ panna! Kui otse öelda, siis mida te enam sellest teada annate – loom on ju surud ja tema piinarikast elunatukest vaatasite ise rahumeeli pealt kuniks .......

Suviti jäävad kõige rohkem ehitajatele-lammutajatele ette linnud. Selge see, et neil hästi ei lähe ja siis on jälle hädakisa taevani, et kus on loomakaitse ja miks keegi midagi ei tee? Mida meil enam teha on tarkpead? Helistanud siis kui tellinguid paigaldati!

"Vallavolikogu liige Ardi Selge: „See ei ole sinu asi kuidas ma omakoera pean!“

„Kala hakkab ikka mädanema peast!“, seda rahvatarkust teab iga eestlane. Järva-Jaani vallavolikogu liige Ardi Selge ja tema 19. sajandist pärit teadmised ning tavad lemmikloomapidamisest on selle ehedaks näiteks, miks siin riigis paljude loomade elunatuke nii pekkis on!

Loomakaitse Liidu huviorbiiti sattus Järva-Jaani kandi inimeste elukese korraldamise otsuseid koos teistega vastuvõttev talunik mõned kuud tagasi. Kaebuse kohaselt elavat Karinu külas, Sepa kinnistul, Sämmi-nimeline koerake üsna viletsat elu ja on enamuse ajast üksi. Lisaks olla peni ninaesine üsna vilets ja loomakesel polevat ka kuuti.

Teate kohaselt oli Sämmi peremees surnud ja ning krundi üle on käimas juriidiline vaidlus. See on Eestis ja ilmselt mujalgi üsna tüüpiline, et mingi kahvli või tooli või maalapi pärast lüüakse teineteisel kulmud rulli ning koera elunatukene jääb ses vennatapusõjas üsna tahaplaanile,

„Suurimad tänud ja tagastaks puurid. Aga kellele?“

Aeg on sealmaal, et nüüd on Alliklepa kassidega suurem sahmimine möödas ja Loomakaitse Liit saaks heade inimeste poolt meile laenutatud puurid tagastada. Paraku on minu IQ toatemperatuuri tasemel ja mälu seega olematu. Kahjuks-kahjuks kehtib see ka minu noore kolleegi Kristina kohta, kes samuti pole karbi teravaim pliiats või kirkaim kriit! Sestap andke ise märku, et kuhu ja millised puurid tuua. Mõned puurid oleme ka juba tagastanud, aga tehke kisa ja saame tänase päevaga selle auvõla ära klaaritud.

Kolmapäeval tõmmatakse Alliklepas see hoone kummuli, kus proua Niina-Inessa kasse pidas. Eks ikka selleks, et ta sealt jalga laseks ja uusi loomi peale ei tooks. Meiegi läheme loomulikult kohale, et enne lammutust kõik toad ja praod üle kontrollida, et ükski kiisu sinna peitu poleks pugenud. Loomulikult üritame ka „suure kassisõbra“ poolt vabaks lastud ja metsa kupatatud kiisud kinni püüda ja ravile saada.