Üks tore lugu eilsest päevast, mil kiisupoja keldri metallvõre taha lõksu jäi ning jääkamakaks külmus. Ei saanud ta ise välja. Ei saanud teda tavainimesed kätte, aga päästjad tulid kohale ja nende käes oli see käkitegu.
Teataja ise viis kassihakatise Sõle loomakliinikusse ja lubas arvegi maksta. Las see arve jääb ja Loomapäästegrupp klattis arstide vaeva ning ravimid summas 76.58 juba ära. Me oleme tänulikud sellegi eest, et inimene niigi palju vaeva nägi. Igaüks ikka omi tegemisi kõrvale ei heida, et võhivõõrast hulkuvat looma aidata. Eks ole? Kahjuks ei tea ma heategija nime, aga ole sa südamest tänatud!
Kassike oli alajahtunud ja turgutati glükoosiga üles. Umbes pooleteistkuusel tegelasel kiipi polnud ja ta jäi gängi hoole alla. Helina Rassel tuunib teda üles ja oli hilisõhtul veidi mures:
"Ta on nii loid! Kas viin kiirabisse?"
Sai loomaarstidega nõu peetud ja kassike peab ise ka vaeva nägema, sest ega inime pole kõikvõimas ehk, et kliinik ei saa eriti miskit ta heaks enam teha. Päev otsa oli nagunii arstide valvsa pilgu all ka.
Helina on parajalt hull põdeja ja üleregaeerija, kes kogu hingega kaasa elab. Võibolla viis ta siiski kiisu kliinikusse kah. Ei ma viimaseid uudiseid tea, sest alles tegin silmad lahti ja ööotsa telefonivalves ei passinud. Ei midagi erilist ja tavapärane lugu, aga tahtsin lihtsalt nii teatajat kui päästjaid tänada - ilma teieta saaksime sellest loomast minevikuvormis rääkida.
"Ahh poogen! Üks kass ees või taga!", avaldab realist arvamust.
Tõsi! Nii ta on, aga see loomalaps julgeb vastu vaielda, sest tema jaoks oli tegu lausa suurima vedamisega ses elus. Loom tahab elada! Nagu me kõik ja nii lihtne see ongi!
Tänud neile, kes maailma samamoodi näevad ja õla alla panevad - ilma teie panuseta ei juhtuks midagi ja kõik need elukad oleksid hukule määratud olgu need päästjad või teatajad nii tublid kui tahes!
