Sipsik: "Astugu kõik ette, kes tahavad kätt suruda!"

Sipsik on teinud läbi totaalse muutuse ja arast koerast, kes toanurgas alandlikult tudiseb, pole alles enam haledat varjugi. Energiapomm jookseb ringi, hüppab sülle, siis kohe maha ja masinas tahtis korra armatuurilegi ronida. Ja teeb häält. Karmi häält, et ikka kõik kuuleksid, et selles masinas peab turvamehe ja signalisatsiooni ametit TEMA. Pisikese koera suured hirmud on kadunud. Loodetavasti jäädavalt ja Suure Bossi jätkub juba uues võtmes.

Ruudi ja Nõps olid mul ka kaasas ja need olid "kuudis" hiirvaikselt - nad ju ei näinud, kes masina eesosas vägesid juhatab ja pidasid targemaks vagusi olla - äkki hull tuleb veel käsa väänama?!

Täna oli meil südamekontroll. Perenaine on Hispaanias ja sestap hoidis Sipsikut Kertu Jukkum'i kaksikõde Kadi. Neil sihuke diil, et kui koera ei saa kaasa võtta, siis on ta teises kodus. Kadi lapsed on selle üle mõistagi kõige õnnelikumad, sest seda pisarate kogust, mis Sipsiku lahkumise järel paisu tagant valla pääses, ei andnud ikka kuidagist ohjeldada. Nüüd käivad vastakuti külas ja maailmarahu on taastatud.

Mis see perenaine siis Hispaanias tegi? Kohe räägin. Sattus vaeseke reklaami ohvriks ja andis oma DNA-proovi. Teadlased uurisid ja selgitasid välja, et ta on seal riigis nüüd troonipärija, kelle sees sinisem veri kui teistel aadlikel kamba peale kokku voolab. Ja läkski trooni nõutama. Ei muud. Kui kõik õnnestub, saab Hispaaniast Eesti kõige suurem vald.

Mul endal sama jama. Ei hakka parem rääkima, sest mu vereliin läheb taevasesse kuningriiki välja ja see ei pruugi teps mitte ateistidele meeldida. Sestap las jääda ja põrutame aga kliinikusse tagasi. Seal läks meil hindele neli miinus. Algus oli hea, aga ultraheli ajal hakkas Sipsikul juba üle viskama. Lausa kahekesi hoidsime kinni kui südant iga nurga alt pildistati. Oi ta tegi kurja häält, aga hambaid kätte ei löönud nagu Nõpsik. See oli ikka väga põhjalik uuring ka, mis kestis jupp aega. Olin koerakese vastu ülekohtune ja panen hindeks ikkagi viis miinus. Ta oli väga-väga tubli ja kannatas meid vapralt!

Mis siis selgus? Selgus see, et anatoomia tundides olin ma vist kuskil "mujal", kuigi see oli mu lemmikõppeaine ja eriti meeldis mul seksuaalkasvatuse ajal klassiõdedega katseid teha. 

Et ma vaid juhmi näoga kaasa ei noogutaks ja kasvõi natukenegi matsu jagaksin, joonistas kardioloog dr. Paul F.Mõtsküla südame paprile ja seletas üksipulgi lahti kuidas see pumbamaja töötab. Imelik, aga sain isegi aru, kuid peened nimed ja terminid on kõik meelest lännu. 

Ühesõnaga üks klapp laseb verd tagasi, kuigi ei peaks ja see tekitabki probleeme. Ometigi pole Sipisku südameke üldse hullus seisus ja taolise hädaga maadleb tunnustatud kardioloogi sõnul lausa 60-70% väiksematest koertest. Arvestage sellega sõbrad, et suvise palavaga pole mõtet vanema koeraga kohe kindlasti randa või pikemale matkale minna. Nüüd panen haigusloo pealt "tarka", sest see võib ka teile kasu tuua:

Diagnoos:

Sipsikul on diagnoositud degeneratiivne mitraalklapihaigus (DMVD). See on väikest tõugu koertel sageli esinev haigus. Mitraalklapp eraldab südame vasakpoolseid kambreid (koda ja vatsakest), ning selle klapi degeneratiivsete muutuste tulemusel klapi hõlmad paksenevad nii, et tekib vere tagasivool vatsakesest kotta. 

See omakorda põhjustab koja laienemist, ning kauem kestva haiguse korral ka vasaku vatsakese pumbafunktiooni halvenemist. Kui tagasivool on väga ulatuslik, koguneb vedelik kopsudesse (kongestiivne südamepuudulikkus, kopsuturse), mille tagajärjel muutub hingamine kiiremaks ja raskemaks.

DMVD pikaajaline prognoos on väga varieeruv – paljudel koertel võib iseloomulik kahin südame kuulatlusel ning muutused südame ultraheliuuringul olla juba aastaid enne kliiniliste tunnuste tekkimist. Kui neil tekib kopsuturse, on sageli võimalik raviga tagada rahuldavat elukvaliteeti keskmiselt 6-12 kuu jooksul. Loomulikult on ka see kestus väga varieeruv – mõni koer püsib ravimitega stabiilsena pikemalt ning mõne ravivaste võib olla halvem. 

Hea uudis on, et Sipsikul ei ole praegu südamepuudulikkuse tunnuseid. Me alustasime Sipsiku ravi Vetmediniga – see ravim toetab südame pumbafunktsiooni ja aeglustab DMVD kulgu.

Jälgimine:

Jälgige Sipsiku uneaegset hingamissagedust. Normaalne hingamissagedus (üks rinnakorvi täielik tõus ja langus) peaks olema une ajal <35 - 40 korda minutis. Kui märkate, et Sipsiku hingamissagedus on püsivalt> 35 - 40, siis võtke meiega telefonitsi ühendust. Kui kasutate nutitelefoni, võib äpp „Cardalis heart disease monitor for dogs” olla abiks hingamissageduse jälgimisel.

Dieet:

Sipsikut võib toita tema tavalise toiduga. Vältige soolaseid toite või maiuseid.

Hip-hip-hurraa ja elab ta veel sada aastat! Perenaine muretses ja hellas mitu korda. Nii hea oli talle häid uudiseid öelda. Juba homme saab ta oma koerakese kätte - hirmus igatsus pidi peal olema. Nii see läheb ja need pisikesed karvased tegelased poevad kuidagi märkamatult me südametesse ja hingedesse.

Lõpeks helistas Kertu ja uuris samuti maad. Muretseb. Arusaadav, ta ju ka mässas Sipsikuga ja veel selle kõige kriitilisema aja. Siis ta korraga lõbusalt nagu muuseas küsis naerdes, et kas nüüd ajan tema õega "liini?"

"Vahi kadeduseussi! Ise ise ei söö ja teistele ka ei anna! Ta võis naerda küll, aga mu kogenud kõrv kuulis ilmeksimatult tohutut õelust, mis on antud olukorras aga igati normaalne - õdede vahel ongi õelus, vendadel vendlus!"

Nii ma vastasingi, et lugupeetud proua Papagoil, kes minuga koos olles suudab vaid lauset "liiga vana, liiga vana" korrutada, ei tohiks nüüd küll pahandamiseks põhjust olla. Lisaks tõi Kadi kohe lahkelt isetehtud maiuseid karbiga.

Mida Kertu mulle pakkunud on? Ühe korra kala! Ütles, et delikatess, kuigi võin pea panti panna, et pätsas selle kassikausist ja arvatavasti Tiiger mind just seetõttu väga ei salligi. Kõik on suhteline - Kertu piilub mehi, kel vanust 16-20 ja loomulikult on üle selle kõik vanad. Kadi pilk on 80-90 aastaste härrade peal ja kui nüüd tuli keegi 56 aastane Valner, siis loomulikult oli ta verinoor.

"Ehehee! Nali! Vähemalt proovisin teha ehk, et sai jälle natuke jama suust välja aetud, aga teie muidugist uskuge ja rääkige kõik üksikasjalikult edasi. Tuligi veidi teistmoodi koeralugu. Muidu oleks väga läilaks jälle läinud. Mulle meeldis kirjutada ja loodan, et ka lugeda oli vahva!"

Paar kiiruudist veel. "Haihtunud-2" koerake on riigi teises otsas asuvas uues kodus harjunud ja käis täna arstilgi - täiesti terve kut purikas. "Haihtunud koer-1" on või sees ja homme lähme vaktsiine nõutama. Võru-Tommi kolib aga juba ülehomme uude koju ning võin kinnitada, et paremat annab otsida. Ka tema olek on mäekõrguselt paremaks muutunud. Luumurruga Semu kondid kasvasid mühinal kokku. Kahjuks ta pererahvas ei ilmunudki välja, aga koer adopteeris oma hooldaja Terje Parra ning näikse, et naise koduloomaaed on ühe asuka võrra rikkam.

Ja Sipsiku edusammudest saite juba aimu. Üks moment siiski veel ja nimelt on perenaine veendunud, et kõrvaravi annab tulemust ning Sipsik on õige natuke midagi kuulma hakanud. Hästi on sõbrad! Pagana hästi on gängi hoolealustel aasta lõpus läinud ja kohe tore kui ei pea mingit pisarakiskujast nutulaulu kribama. 

Jõuluime? Ei ole ime vaid täpselt planeeritud loomapääste tegevus koos kvaliteetse arstiabi ja loomasõprade toega. See Püha Kolmainsus teeb imet ja mitte taevas vaid siinsamas maa peal. Sipsiku tänane arve oli 287.66 ja te maksite selle juba kinni. Suurimad tänud selle eest! Kui nüüd aasta lõpuni ükski loom auto alla ka rohkem ei jääks, oleksin lausa paksult rahul. Vaat seda ma soovingi Jõuluvanalt kingituseks.