Eesti mees on ju teada tuntud argpüks või lohakus kuubis, kes arsti manu läheb ikka siis kui viimane häda käes.
Nii ka mina – mingid tervisejamad vaevavad juba jupp aega, aga ikka liigitan need rahumeeli „ealiste iseärasuste“ lahtrisse ja loodan, et küll iseenesest paranevad. Ei parane ühti ja ning tõesti pärast kolmekümne viiendat eluaastat on garantiiaeg läbi ning siis tuleb ikka, meeldib see või mitte, tohtrite käest abi otsida.
Ma olen pahatihti ikka kergemad hädad tõpratohtrite abiga kaelast ära saanud, sest laias laastus oleme me nagunii ühed imetajad kõik! Loomakliinikutes jõlgun ma ka pea iga päev ja siis pole vaja hakata inimesearstide juurde aegade kinnipanemisega vaeva nägema. Seda enam, et numbri saaks nagunii järgmiseks sajandiks! Loomulikult võivad loomarohtudega kaasneda sellised süütud-tüütud kõrvalnähud nagu haukuma hakkamine või iga posti juures jala tõstmine, aga see on mõistagi tühiasi.
Mäletatavasti tuli mu küünarnukki ligi aasta tagasi vesi. Ei mingit probleemi – oma käsi ja oma vesi ning ise tõmban välja! Natukene krõbistasin ka lehmadele mõeldud antibiotse ja vesi kaduski ära. Tõsi, naiska ütles, et öösel läbi une hakkasin ma natuke ammuma! Rinnad läksid ka suuremaks, aga peaasi, et vesi ära kadus! Eks ole?
Küünarnukk tegi ikka natuke valu ka, aga siis tuli vesi tagasi. Eesti mehe jaoks pole see mingi probleem! Ostsin raamatu „Ole ise enda ortopeed ehk kuidas tavaliste köögitarvetega liigeseid opereerida!“ Väga hää raamat ja pildid puha sees. Kõik tundus imelihtne, aga siis kadus vesi jälle ära selleks, et taas tagasi tulla.
Nüüd oli vaja juba inimesearsti abi. Liigeseid lappiva ortopeedi juurde pakuti numbrit aastaks 2038. Oli vist umbes nii kui veidi vinti üle keerata? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii ma sõbrast arsti juurde õhtust sööma sattusingi. Olgu kohe mainitud, et ortopeed ta teps mitte polnud.
„Ma tõmban selle vee kohe välja, aga mine ikka ortopeedi juurde.“
„Ei lähe, mul pole haigekassatki!“
„Siis on jama, aga ma helistan ortopeedist kursavennale ning uurin mida teha tuleks.“
Nii möödus mõni päev ja käsi andis endast ikka valuliselt märku.
Äkki peaks Karmel Killandile helistama? Tegin kunagi Tartu ortopeedidest „Reporterisse" loo ja nad jäid väga rahule. Karmel ütles toona, et nad lubasid lausa punase vaiba maha panna kui Tartusse lähen ja isegi pinnu näpust välja võtta kui vajadus peaks tekkima! Pole küll kunagi selliseid teeneid kasutanud, aga äkki peaks - häda ajavat ju härja ju kaevu, minust rääkimata?
Siis helistas aga arstist sõber ja kamandas mu enda kabinetti.
„Nii, nüüd ma süvenesin veidi ja tuletasin koolitarkust meelde. Teen sulle hormoonsüsti, aga kui see ei aita, siis pead ikkagi lõikusele minema!“
Süst aitas ja murepilved hajusid paariks kuuks. Ühel hommikul oli vesi aga tagasi.
„Kurat küll! Ilma noa alla minemata ma vast ei pääse!“
Järgmisel hommikul saabus postkasti kiri:
„Heiki, tule palun appi! Meie koer vajab liigese operatsiooniks 1500.- eurot. Ole meheks ja aita kokku koguda!“
Ja nüüd ma sisemiselt lausa plahvatasin ja kirusin omaette:
„Minge pekk! Mu enda käsi mädaneb otsast ja pean mingi peni jaoks raha korjama hakkama. Prioriteedid on ikka väga-väga paigast ära!“
Äkki peaks Karmel Killandile helistama? Tegin kunagi Tartu ortopeedidest „Reporterisse" loo ja nad jäid väga rahule. Karmel ütles toona, et nad lubasid lausa punase vaiba maha panna kui Tartusse lähen ja isegi pinnu näpust välja võtta kui vajadus peaks tekkima! Pole küll kunagi selliseid teeneid kasutanud, aga äkki peaks - häda ajavat ju härja ju kaevu, minust rääkimata?
Siis helistas aga arstist sõber ja kamandas mu enda kabinetti.
„Nii, nüüd ma süvenesin veidi ja tuletasin koolitarkust meelde. Teen sulle hormoonsüsti, aga kui see ei aita, siis pead ikkagi lõikusele minema!“
Süst aitas ja murepilved hajusid paariks kuuks. Ühel hommikul oli vesi aga tagasi.
„Kurat küll! Ilma noa alla minemata ma vast ei pääse!“
Järgmisel hommikul saabus postkasti kiri:
„Heiki, tule palun appi! Meie koer vajab liigese operatsiooniks 1500.- eurot. Ole meheks ja aita kokku koguda!“
Ja nüüd ma sisemiselt lausa plahvatasin ja kirusin omaette:
„Minge pekk! Mu enda käsi mädaneb otsast ja pean mingi peni jaoks raha korjama hakkama. Prioriteedid on ikka väga-väga paigast ära!“
Mõistagi polnud ju koeraomanik süüdi, aga nii ma reageerisin. Ometigi oli sellest palju kasu, sest viha ja vihastamine motiveeris mind tegudele. Nii ma hakkasingi korraga hinge ja ihu eest väga hoolt kandma ning terve selle nädala olen jooksnud erinevate arstide vahet.
Erinevad röntgenid ja täisvereproovid on tehtud. Järgmisel nädalal on ultraheli, südame EPG, MTV, JPG ja muu jama ning kontrollin ka selle üle, et va vähk pole vahepeal ellu ärganud ja arenema hakanud. Eile käisin aga ka pärisortopeedi juures ja tänud kõikidele asjaosalistele, kes selle teostumisele kaasa aitasid.
„Lood su küünarnukiga on kehvad! Ma lõikaksin sind juba 18-dal, aga räme põletik on sees! Sestap pead antibiootikume 12 päeva võtma. Las käsi rahuneb maha ja siis teeme korda.“
„See on ikka selline protseduur, et tehakse möödaminnes kohaliku tuimestusega?“
„Ole nüüd! Me topime su ikka haiglasse ja täisnarkoosi all hakkame toimetama. Luu ju vaja puhtaks kraapida ja …..“
„Selge, ma ei taha rohkem teada!“
Öelge veel, et vihastamisest kasu pole? Nii et järgmisel nädalal ma väga loomi ei aita, sest äkki raiutakse mu põskkoopad ka üle kolmekümne aasta lõpuks lahti. Lisaks see "vähjapüük" ja käsi võetakse viletsamal juhul otsast ää juba mõne nädala pärast.
„See on ikka selline protseduur, et tehakse möödaminnes kohaliku tuimestusega?“
„Ole nüüd! Me topime su ikka haiglasse ja täisnarkoosi all hakkame toimetama. Luu ju vaja puhtaks kraapida ja …..“
„Selge, ma ei taha rohkem teada!“
Öelge veel, et vihastamisest kasu pole? Nii et järgmisel nädalal ma väga loomi ei aita, sest äkki raiutakse mu põskkoopad ka üle kolmekümne aasta lõpuks lahti. Lisaks see "vähjapüük" ja käsi võetakse viletsamal juhul otsast ää juba mõne nädala pärast.
Paranemine pidi võtma lausa kuni kaks kuud ja äkki ma siis ka väga ei rahmelda. Nii et ärge pange pahaks – kätte jõudis aeg, et ennast aidata ja siis abistame juba ka teisi edasi. Siinjuures siiras tänu sellele Pärnu perekonnale, kes oma koera liigeste pärast mulle kirjutas - ilma Teieta ma poleks arstile jõudnud ja puhas rõõm, et oma lemmiku ka ilma minuta operatsioonile saite :)
