„Oi kui kahju, et su Facebooki konto kaaperdati! Nüüd läks ju niipalju lugusid loomadest ja nende kaitsmisest kaduma! Nee olid ju lood elust enesest ja puhas loomakaitse ajalugu!“, avaldas kahetsust tuntud näitekirjanik, aktiivne laste- ja loomakaitsja ning minu hää sõber Loone Ots.
Ma polnud osanud nii mõeldagi ja pärast seda hakkasin kõiki jutte ka arvutisse salvastama, et taoline halb olukord enam ei korduks.
„Mine sa tea, äkki kunagi ikka kirjutan ka oma raamatu kogetud juhtumitest ja loomadest-lindudest valmis ning siis kuluvad need tekstid marjaks ära!“
Tegelikult pole mu kirjanikukarjäär algusest kaugemale saanudki ja valmis on ainult 6 peatükki. Võibolla väheke rohkem, aga oma poolteist aastat pole sinna lisandunud mitte ühtki silpi. Pole lihtsalt aega!
Loone aga ei lobise tühja ja näidendeid ning raamatuid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Paar päeva tagasi sain temalt kirja:
„Hiljuti ilmus mul raamat, kus räägin Eesti Loomakaitse Seltsi algusaegadest aastail 2001+. Kõik lood on tõesed ja inimesed ka.
„Hiljuti ilmus mul raamat, kus räägin Eesti Loomakaitse Seltsi algusaegadest aastail 2001+. Kõik lood on tõesed ja inimesed ka.
Huvitav on võrrelda, millised probleemid nii 15-10 aastat tagasi on tänaseks vähenenud ja millised ikka alles
Sina oled ka seal sees ja äratundmisrõõmu saavad tunda teisedki!“
Usun, et loomasõpradele peaks see lugemine küll meeldima, sest Loone on väga hea sulesepp. Tema lahkel loal on mul voli Teile ka üks peatükk lugeda anda. Lugege ja andke siis teada kas mõned tegelaskujud ka tuttavad ette tulid.
"VEDURI ÕNN"
Vedur pole mingi koeranimi. Nii sai meie esimene hoiukoer nimeks hoopis Bella. Itaalia keeli tähendab see ilus. Ja seda Bella oli. Labradori retriiveri moodi ja süsimust, pigimust, tintmust, tökatmust, sitikmust – ühesõnaga must nagu vanaaegne vedur, mis sõitis aurujõul ja sellepärast koledasti puhkis. Aga mõte ristida koer Veduriks tuli ka sellest, et tema endine elukoht jäi Veduri tänava kanti. Ja sellestki, et vedur jookseb kogu aeg mööda rööpaid ega tohi ise kuhugi kõrvale kalduda. Rongi puhul on see õige ja ainuvõimalik. Kui aga aastavanune koer pannakse käima ainult mööda rööpaid, on see loomapiinamine.
Veduri peremees olid lõbus joodik. Kunagi kevadel oli ta napsuse peaga kutsika võtnud. Koer sai süüa ja tegelikult olid nii omanik kui tema samasugustest topsivendadest sõbrad looma vastu head. Kuni neile tuli mõte, kuidas vältida, et koerake kindlalt oma koduaias püsiks ning omapäi hulkuma ei läheks. Nad võtsid jämeda nööri ja sidusid kutsika õues vedeleva palgi külge. Vee- ja toidunõud pandi kenasti palgi kõrvale.
Igal pool elab kahjuks ikka veel ka ketikoeri. Loomakaitse teab, et iga loom peab saama vabalt liikuda. Jalutades on rihma vaja, kuid isegi siis paneb tõeline loomaarmastaja lemmikule ümber pigem rakmed kui kaelarihma. Siis ei ole vaja koera kaelapidi kiskuda. Kas sulle meeldiks, kui ema või isa viiks SIND jalutama rihma otsas ja tõmbaks iga kord tagasi, kui sa tahad vastu tulevale sõbrale tere öelda? Loom võib end mingit hüva lõhna haistes nii hullult unustada, et tirib kas või hingetoru pooleks ja köhib ning kähiseb pärast veel tüki aega. Nii et tegelikult peaks ükskõik kui suurt koera jalutama „traksidega“. Aga jalutuskäigu lõppedes laseb hea pererahvas koera kindlasti köidikust lahti. Hale on vaadata valvekoeri, kes veedavad kogu elu rauakõlinal ühst kohast teise rabeledes.
Usun, et loomasõpradele peaks see lugemine küll meeldima, sest Loone on väga hea sulesepp. Tema lahkel loal on mul voli Teile ka üks peatükk lugeda anda. Lugege ja andke siis teada kas mõned tegelaskujud ka tuttavad ette tulid.
"VEDURI ÕNN"
Vedur pole mingi koeranimi. Nii sai meie esimene hoiukoer nimeks hoopis Bella. Itaalia keeli tähendab see ilus. Ja seda Bella oli. Labradori retriiveri moodi ja süsimust, pigimust, tintmust, tökatmust, sitikmust – ühesõnaga must nagu vanaaegne vedur, mis sõitis aurujõul ja sellepärast koledasti puhkis. Aga mõte ristida koer Veduriks tuli ka sellest, et tema endine elukoht jäi Veduri tänava kanti. Ja sellestki, et vedur jookseb kogu aeg mööda rööpaid ega tohi ise kuhugi kõrvale kalduda. Rongi puhul on see õige ja ainuvõimalik. Kui aga aastavanune koer pannakse käima ainult mööda rööpaid, on see loomapiinamine.
Veduri peremees olid lõbus joodik. Kunagi kevadel oli ta napsuse peaga kutsika võtnud. Koer sai süüa ja tegelikult olid nii omanik kui tema samasugustest topsivendadest sõbrad looma vastu head. Kuni neile tuli mõte, kuidas vältida, et koerake kindlalt oma koduaias püsiks ning omapäi hulkuma ei läheks. Nad võtsid jämeda nööri ja sidusid kutsika õues vedeleva palgi külge. Vee- ja toidunõud pandi kenasti palgi kõrvale.
Igal pool elab kahjuks ikka veel ka ketikoeri. Loomakaitse teab, et iga loom peab saama vabalt liikuda. Jalutades on rihma vaja, kuid isegi siis paneb tõeline loomaarmastaja lemmikule ümber pigem rakmed kui kaelarihma. Siis ei ole vaja koera kaelapidi kiskuda. Kas sulle meeldiks, kui ema või isa viiks SIND jalutama rihma otsas ja tõmbaks iga kord tagasi, kui sa tahad vastu tulevale sõbrale tere öelda? Loom võib end mingit hüva lõhna haistes nii hullult unustada, et tirib kas või hingetoru pooleks ja köhib ning kähiseb pärast veel tüki aega. Nii et tegelikult peaks ükskõik kui suurt koera jalutama „traksidega“. Aga jalutuskäigu lõppedes laseb hea pererahvas koera kindlasti köidikust lahti. Hale on vaadata valvekoeri, kes veedavad kogu elu rauakõlinal ühst kohast teise rabeledes.
Bellal-Veduril käskis tema inimene ja ebajumal istuda maas lühikese oheliku otsas. Sundis paigale kutsikat, kelle elu rõõm on võimalikult palju joosta ja karelda. Ja see oli alles häda algus. Nimelt ei mõelnudki peremees koera kasvades ohelikku pikemaks teha. Nagu nöör kunagi paika pandi, nii see seal ka iga nädala ja isegi iga päevaga lühemaks jäi. Bella ju kasvas.
Vangistuse algul sai Bella vabalt seista, kuigi mitte käia. Ärge palun küsige, milline Bella lähem ümbrus välja nägi – aeg-ajalt rookis omanik junnihunniku eest ära, aga üldiselt lõi käega ja lasi loomal lisaks ka haisu ja kärbeste käes kannatada. Edasi sai Bella ainult istuda. Siis ainult lamada. Siis lamada nii, et pea oli viltu sinnapoole, kuhu ohelik pingutas. Nii pidi loom olema sundasendis KOGU AJA: Ka magades.
Juhuslikult märkasid asja naabrid. Nad tulid ja noomisid. Peremees vastas halva loomapidaja tavalise lausega:
„See on MINU peni. Teen mis tahan. Kes sina sihuke oled, et tuled MULLE õpetama, kuidas ma oma koera kohtlen?“
Aiast välja visatud naaber läks koju ja helistas loomakaitsesse. Elin ja sõbrad sõitsid jalamaid kohale. Et peremehelt sama lauset kuulda.
Loom oli ilmselgelt ohus. Ime, et tal selleks ajaks veel hing sees ja silma järgi tervis korras oli.
Loomakaitse seaduse järgi tuleb loomapiinamisest teatada politseile. Lisaks valvab loomade heaolu üle ka veterinaar- ja toiduameti töötaja. Kuid tollel ajal poli politseil väga palju tööd. Liiga tehti mitte üksi loomadele, vaid ka inimestele. Loomakaitse kõnele vastati viisakalt, et kindlasti tuleb politsei kohale, kui aega saab. Millal see juhtub, ei saa hetkel kuidagi öelda. Veterinaar- ja toiduameti inimene kinnitas, et tööjärg on pikk, aga nii umbes kuu aja jooksul käib ta mainitud aadressilt kindlasti läbi.
KUU AEGA? Kuidas saab jätta looma veel kas või üheks päevaks niimoodi kannatama?!
Veidi tulist ajurünnakut ja Elin ning teised vaprad nõudsid uuesti Bella omanikku näha.
„Me ostame teie koera ära,“ kuulutas Elin.
„Aga ma ei müü,“ teatas omanik pehme keelega.
„Äkki kuidagi ikka müüte?“
Omanik mõtles ja küsis siis:
„Mis see hind oleks?“
Loomakaitse aitab võimaluse piires kõiki loomi. Aga hüljatud, koduta neljajalgsed on alati eelisolukorras. Ainult rahakott on kõhnuke. Kindlasti ei ole seal ette nähtud raha ahistatud koerte väljaostmiseks.
„Sada krooni,“ teatas Elin.
„Ei tule kõne allagi!“ pööras mees talle selja. Bella niuksus, ei tea, kas peremehe või iseenda pärast.
Elinil oli palju vaimujõudu. Lisaks oli ta ema tuntud näitleja. Vajaduse korral oskas tüdruk imehästi Suurt Kurja Kättemaksjat mängida.
„Vaadake,“ ütles ta sellise madala ja verd tarretava häälega, et südametu omanik lihtsalt pidi kuulama. „Vaadake! Kui te praegu koera ära ei anna, tuleme homme hommikul konstaabliga tagasi. Siis võtab tema koera ära ja saate trahvi niikuinii. Aga PRAEGU saate SADA KROONI!“
Ja tegi omakorda näo, et tahab ära minna.
„Mmm…“ häälitses peremees. Elin mängis oma rolli lõpuni. Mõminast välja tegemata avas ta värava.
„Kuule!“ hõikas omanik äkki päris hädise ja pabistava häälega. „Tule tagasi! Räägi inimese moodi!“
Lühikese vestluse tagajärjel kerkis Bella hind saja viieteistkümne krooni ja kolmekümne kahe sendini. Rohkem loomakaitsjatel sularaha kaasas ei olnud. Lisan, et see raha tuli nende endi taskust ja keegi ei läinud seda loomakaitse rahadest tagasi küsima.
Aeglaselt-aeglaselt, poolamaskil Bella ärevalt kiunudes ja sabaga tolmu pekstes, harutas ootamatult rikastunud tüüp köie palgi ümbert lahti.
„Säh!“ viskas ta nööriotsa Elinile.
Huvitaval kombel ei näidanud koer üles mingeid kahetsuse märke, vaid limpsas keelega üle Elini käe.
„Eks ta vale ole joodikule raha anda,“ arvas Elin autoga loomaarsti poole vurades. Ja helistas siis meile, et me ennast ja pere põhikoera Rokit oma esimese hoiukoera vastu ette valmistaks.
Vangistuse algul sai Bella vabalt seista, kuigi mitte käia. Ärge palun küsige, milline Bella lähem ümbrus välja nägi – aeg-ajalt rookis omanik junnihunniku eest ära, aga üldiselt lõi käega ja lasi loomal lisaks ka haisu ja kärbeste käes kannatada. Edasi sai Bella ainult istuda. Siis ainult lamada. Siis lamada nii, et pea oli viltu sinnapoole, kuhu ohelik pingutas. Nii pidi loom olema sundasendis KOGU AJA: Ka magades.
Juhuslikult märkasid asja naabrid. Nad tulid ja noomisid. Peremees vastas halva loomapidaja tavalise lausega:
„See on MINU peni. Teen mis tahan. Kes sina sihuke oled, et tuled MULLE õpetama, kuidas ma oma koera kohtlen?“
Aiast välja visatud naaber läks koju ja helistas loomakaitsesse. Elin ja sõbrad sõitsid jalamaid kohale. Et peremehelt sama lauset kuulda.
Loom oli ilmselgelt ohus. Ime, et tal selleks ajaks veel hing sees ja silma järgi tervis korras oli.
Loomakaitse seaduse järgi tuleb loomapiinamisest teatada politseile. Lisaks valvab loomade heaolu üle ka veterinaar- ja toiduameti töötaja. Kuid tollel ajal poli politseil väga palju tööd. Liiga tehti mitte üksi loomadele, vaid ka inimestele. Loomakaitse kõnele vastati viisakalt, et kindlasti tuleb politsei kohale, kui aega saab. Millal see juhtub, ei saa hetkel kuidagi öelda. Veterinaar- ja toiduameti inimene kinnitas, et tööjärg on pikk, aga nii umbes kuu aja jooksul käib ta mainitud aadressilt kindlasti läbi.
KUU AEGA? Kuidas saab jätta looma veel kas või üheks päevaks niimoodi kannatama?!
Veidi tulist ajurünnakut ja Elin ning teised vaprad nõudsid uuesti Bella omanikku näha.
„Me ostame teie koera ära,“ kuulutas Elin.
„Aga ma ei müü,“ teatas omanik pehme keelega.
„Äkki kuidagi ikka müüte?“
Omanik mõtles ja küsis siis:
„Mis see hind oleks?“
Loomakaitse aitab võimaluse piires kõiki loomi. Aga hüljatud, koduta neljajalgsed on alati eelisolukorras. Ainult rahakott on kõhnuke. Kindlasti ei ole seal ette nähtud raha ahistatud koerte väljaostmiseks.
„Sada krooni,“ teatas Elin.
„Ei tule kõne allagi!“ pööras mees talle selja. Bella niuksus, ei tea, kas peremehe või iseenda pärast.
Elinil oli palju vaimujõudu. Lisaks oli ta ema tuntud näitleja. Vajaduse korral oskas tüdruk imehästi Suurt Kurja Kättemaksjat mängida.
„Vaadake,“ ütles ta sellise madala ja verd tarretava häälega, et südametu omanik lihtsalt pidi kuulama. „Vaadake! Kui te praegu koera ära ei anna, tuleme homme hommikul konstaabliga tagasi. Siis võtab tema koera ära ja saate trahvi niikuinii. Aga PRAEGU saate SADA KROONI!“
Ja tegi omakorda näo, et tahab ära minna.
„Mmm…“ häälitses peremees. Elin mängis oma rolli lõpuni. Mõminast välja tegemata avas ta värava.
„Kuule!“ hõikas omanik äkki päris hädise ja pabistava häälega. „Tule tagasi! Räägi inimese moodi!“
Lühikese vestluse tagajärjel kerkis Bella hind saja viieteistkümne krooni ja kolmekümne kahe sendini. Rohkem loomakaitsjatel sularaha kaasas ei olnud. Lisan, et see raha tuli nende endi taskust ja keegi ei läinud seda loomakaitse rahadest tagasi küsima.
Aeglaselt-aeglaselt, poolamaskil Bella ärevalt kiunudes ja sabaga tolmu pekstes, harutas ootamatult rikastunud tüüp köie palgi ümbert lahti.
„Säh!“ viskas ta nööriotsa Elinile.
Huvitaval kombel ei näidanud koer üles mingeid kahetsuse märke, vaid limpsas keelega üle Elini käe.
„Eks ta vale ole joodikule raha anda,“ arvas Elin autoga loomaarsti poole vurades. Ja helistas siis meile, et me ennast ja pere põhikoera Rokit oma esimese hoiukoera vastu ette valmistaks.
Kui majja tuleb uus koer, peab esiteks olema valmis kaks söögi- ja kaks jooginõud, kummalegi penile oma. Edasi peab tulija olema marutõve vastu süstitud, saanud võimaluse korral ussirohtu ja teised kaitsesüstimised. Ideaalis on tal ka kiip, et kogemata kaotsi minnes omanik üles leida.
Arsti ülevaatuse ja ussirohu sai Bella kohe kätte. Edasi viidi ta suurde kahhelseintega vannituppa ja nühiti koerašampooniga korralikult puhtaks. Enne oli ta meenutanud veidi õli ja tavotiga määritud vedurit. Nüüd paistis, nagu oleks vedur just äsja tehasest välja veerenud.
Nüüd tuli meie aia senine ainuperemees Roki tuppa viia ja Bella tühja aeda lahti lasta. Siis on kindlam, et vana koer ei pea uustulnukat sissetungijaka. Kui Roki taas välja tohtis tormata, nägi ta kena ja kombekat Bellat, kes pea viltu uut tuvust ootas. Ja kui innukalt veel! Tal oli ju kogu kutsikaelu elamata jäänud. See kõik tuli kohemaid tasa teha. Roki oli rõõmuga päri. Kumbki nuuskis korra teise kehalõhnu ja siis tormas paarike nii tormiliselt mängima, et vaatajal oli raske vahet teha, kelle käpad parajasti õhus siputavad. Viimaks väsis Roki ära ja istus, keel ripakil, hinge tõmbama. Bella jätkas üksinda ringiratast ümber maja jooksmist. Lõpuks ometi võis ta jalgu kasutada nii palju kui tahtis! Koer kargles ja uskuge või ei, lasi isegi kukerpalli.
Kui me mürajad hilja õhtul einele palusime, seisis Bella jalad harkis trepi ees ja oli üle kogu näo ja kere nii õnnelik kui üks loom üldse võib olla. Sabaga marulisi ringe tehes hõiskas ta:
„Auh, auh, auh!!!“
Vedur oli jalad alla saanud.
Esimene hoiusõber ei veetnud meie juures nädalatki. Ta viidi maamajja, kus oli elanud mitu põlvkonda koeri. Ükski neist ei teadnud, mis asi see kett on. Ka Bella jäi vabaks, jooksis suurtes koplites, ajas taga ehmunud põldpüüsid, ründas oja ääres vaprasti vesirotte ja armastas oma uut peremeest väga.
Arsti ülevaatuse ja ussirohu sai Bella kohe kätte. Edasi viidi ta suurde kahhelseintega vannituppa ja nühiti koerašampooniga korralikult puhtaks. Enne oli ta meenutanud veidi õli ja tavotiga määritud vedurit. Nüüd paistis, nagu oleks vedur just äsja tehasest välja veerenud.
Nüüd tuli meie aia senine ainuperemees Roki tuppa viia ja Bella tühja aeda lahti lasta. Siis on kindlam, et vana koer ei pea uustulnukat sissetungijaka. Kui Roki taas välja tohtis tormata, nägi ta kena ja kombekat Bellat, kes pea viltu uut tuvust ootas. Ja kui innukalt veel! Tal oli ju kogu kutsikaelu elamata jäänud. See kõik tuli kohemaid tasa teha. Roki oli rõõmuga päri. Kumbki nuuskis korra teise kehalõhnu ja siis tormas paarike nii tormiliselt mängima, et vaatajal oli raske vahet teha, kelle käpad parajasti õhus siputavad. Viimaks väsis Roki ära ja istus, keel ripakil, hinge tõmbama. Bella jätkas üksinda ringiratast ümber maja jooksmist. Lõpuks ometi võis ta jalgu kasutada nii palju kui tahtis! Koer kargles ja uskuge või ei, lasi isegi kukerpalli.
Kui me mürajad hilja õhtul einele palusime, seisis Bella jalad harkis trepi ees ja oli üle kogu näo ja kere nii õnnelik kui üks loom üldse võib olla. Sabaga marulisi ringe tehes hõiskas ta:
„Auh, auh, auh!!!“
Vedur oli jalad alla saanud.
Esimene hoiusõber ei veetnud meie juures nädalatki. Ta viidi maamajja, kus oli elanud mitu põlvkonda koeri. Ükski neist ei teadnud, mis asi see kett on. Ka Bella jäi vabaks, jooksis suurtes koplites, ajas taga ehmunud põldpüüsid, ründas oja ääres vaprasti vesirotte ja armastas oma uut peremeest väga.
Kuidas lugu edasi läheb? Ostke aga "Kasvuhoonekoerte" raamat ja saate teada! Head lugemist!
