„Mu koeral on LASTEHALVATUS ja ma käin temaga arsti juures!“
„Väga hea! Millise arsti juures te käite?“
„See pole kellegi asi!“
„On ikka küll ja üleüldse kui koer ei jõua liikuda, siis ei tohi teda sundida pikki matku ette võtma! See on isegi loomakaitseseaduses kirjas! Teie naabrid rääkisid, et täna jälle lõite koera jalaga ja lohistasite mööda asfalti!“
„Hoopis naabrid ise löövad mu koera, aga nüüd minge minema, muidu kutsun politsei!“
„Teate, te olete kange proua, aga mina olen ka kange natuuriga ning ma panen te maja ette telgi püsti ning jään ootama kuniks välja tulete ja taas koera kolkima ning lohistama hakkate. Vat siis kutsun juba mina politsei!“
Prouaga rääkida ei anna ja ainuke, kellega ta üldse vahest suhtleb on valla sotsiaaltöötaja. Meie Piretiga rääkis ta veidike ka ning pooletunnise lunimise tulemusena soostus provva koerale traksid vastu võtma. Piret nimelt arvas, et kui ta nagunii seda vaest koera tirib, siis tirigu juba kehast, mitte ärgu poogu kaelast sikutades. Ülejäänud protseduuridest, ka vereproovidest ja ultrahelist. proua loobus, sest need tekitavat ta kutsale VÄHKI!
On ikka sooda! Kõige hullem on see, et proua näol on tegemist juba kolmanda peast sooja sotuga, kes oma loomi aidata ei lase! Heaga ei saa ja halvaga ei tohi! Huvitav, kas ma peangi siis käsi laiutades samamoodi loomapiinamist pealt vaatama nagu vetameti jörsid, omavalitsuse tüübid ja pollarid?
Päris tühisõiduks eilne reis siiski ei kujunenud:
„Meil on siis laudas kanakull! Lendas vastu akent!“
Vat see oli küll nagu rusikas silmaauku, sest muidu oleks pidanud linnast sõitma hakkama ja oma kuuskümmend versta maha paarutama. Ja nüüd nagu saatuse tahtel olin ma siin Tapa valla metsade vahel ja hädalisest kõigest nelja kilomeetri kaugusel.
„Vat see on ikka tase kui need Loomakaitse Liidu tegelased loetud minutitega pärapõrgusse haige linnu järele jõuavad!“, võis see laudarahvas mõelda küll.
„Meil on siis laudas kanakull! Lendas vastu akent!“
Vat see oli küll nagu rusikas silmaauku, sest muidu oleks pidanud linnast sõitma hakkama ja oma kuuskümmend versta maha paarutama. Ja nüüd nagu saatuse tahtel olin ma siin Tapa valla metsade vahel ja hädalisest kõigest nelja kilomeetri kaugusel.
„Vat see on ikka tase kui need Loomakaitse Liidu tegelased loetud minutitega pärapõrgusse haige linnu järele jõuavad!“, võis see laudarahvas mõelda küll.
Nagu selgus, siis uhke lind lendas lauta, läks paanikasse ja üritas läbi akna välja lennata. Esimene katse lõppes põmaki vastu klaasi, aga see teda veel maha ei niitnud. Taas tõusis ta lendu ja valis uue akna, aga sedapuhku oli obadus liiga kõva ......
Toimetasin ta liidu lindude turvakodusse toibuma. Luud-kondid tundusid igatahes terved olema. Täna laseme ta igaks kümneks juhuks veel röntgeniaparaadi alt ka läbi ja ega tõttöelda me rohkem teha ei saagi, sest teatavasti lindudele ajuoperatsioone ei tehta. Seejärel saan ta loodetavasti Jäneda kanti viia ja vabaks lasta kui taas Lehtse muti koera vaatama lähen. Ja sinna ma lähen, sest hing ei anna rahu ja kangust on ka mul küllaga nagu juba eespool mainitud. No kurat, see ei saa ju nii olla, et üks napakas saadab kõik ametijukud pers...e ja piinab rahumeeli oma koera edasi!
