Seda seika on hoitud aga saladuses, et viikingid oli tegelikult samaaegselt väga õrnad ja hoolivad abikaasad-isad, kes koos perega mure korral südamest töinasid ja nutsid.
Eestlased olid sama kanged ja vähemalt saarlased vötsid viikingitest öppust ja käisid isegi Rootsimaal täpselt samu hirmutegusid vastu tegemas. Toonased saare mehed olid ka tublid nutjad ja vaadake vöi Suurt Töllu, kel silmad kogu aeg itkemisest punased olid. Ega nüüd Kalevipoeg, Lembitu ja Tasuja talle ka alla jäänud! See on ajalooline fakt!
Kaasaegne emantsipeerunud naine soovib enda kõrvale mees, kes temaga koos nutaks ja naeraks, oleks üleval ja magaks, teeks koos tööd ja puhkaks jne jne.
Ühesõnaga vaatamata sellele, et tänapäeva tädid ei saa ise ka aru, mida nad tegelikult tahavad, siis küsimus "miks põhjamaa mehed enam ei nuta?", on igati õigustatud:
"Kas mehed ei hooli? Või on kibestunud ja ükskõiksed? Või Issand halasta selle eest, aga äkki nad ei armastagi tegelikult?!"
Küsimusi on sadu ja vastuseid ei tea isegi õppinud sotsioloogid, psühholoogid ja teised ajuarstid ega meesteuurijad.
"Hirmul on suured silmad!", ütleb rahvatarkus ja see peab ka siin paika! Ärge kartke naised ning teie mehed armastavad teid endiselt ja hoolivad täiega!"
"Aga miks nad siis koos meiega ei nuta? Mitte keegi oska vastata!"
Mina oskan vastata küll ja olen seda probleemi väga-väga põhjalikult uurinud viimased 20 aastat nii kodu-Eestis olles kui ka Skandinaavias ringi tiirutades. Vastus on tegelikult lihtsamast lihtsam:
"Tänapäeva Põhjamaa mehed ei nuta sellepärast, et ripsmetušš läheb laiali. Tahaksin isegi praegast tönnida, aga vat ei saa! Mida ristiinimesed siis kirkus mõtlevad kui ma kohe sinna pühapäevapalvusele musta-puna-kirju siiruviirulise näo ja paistes silmadega lähen? Eks ole? Vat sellepärast mehed enam ei nutagi!"
