Mustamäe elanik: "Oravaid on nii väheks jäänud ja seetõttu päästan ma neid alati"

Tänane viimane patsient ja viimane postitus. Räme kisma Mustamäel - vares vs oravapoeg. Lind oleks täiega võitnud, aga koer läks vahele. Perenaine viis pisikese tuppa ja pühkis suuümbruse verest puhtaks.

"Kuhu ta panna?", päris ta õelt.

"Helista Valnerile!"

Helistas ja olin just väga sobivalt loomade kiirabikliinikus ning põrutasin läbi:

"Kas teie tellisite takso Orava nimele?", pärisin Sõpruse puistee 230 majakese ees peatudes.

"Tellisin ja kohe toon ta välja", vastas naine naerma puhates.

Järgnes lühikirjeldus juhtunust kui ta korraga ütles:

"Tead, me oleme kunagi põgusalt kohtunud ja ma töötasin siis seal ja seal. Mäletad?"

"Anna andeks, ei mäleta hästi, aga ma kohtun ju ka sadade ja sadade inimestega. Aga hää, et niigi läits - ma kartsin juba, et sa ütled, et said minult kunagi lapse!"

"Ei-ei, seda nüüd küll polnud!"

Oravapoiss oli vilgas ja sedapuhku surmasuust päästetud. Hirmkõva hädakisa tõmbas tähelepanu ja see aitas. Olgu see ka teile õpetuseks kui pätt kallale tuleb ja tugevat musklit ning kiireid jalgu kusagilt võtta pole. Ole sa naine või mees, kisenda nagu jaksad - see aitab.

Natuke oli oravatitt siiski ka pihta saanud, aga sisemised vigastused selguvad alles röntgenis. Ta tagajalad nimelt ei funka hästi, aga loodetavasti on selgroog ikka terve ning looamke taastub. Nii on ennegi olnud! Hoiame pöidlaid ja varbaid!

"Ma olen elanud kogu elu Mustamäel ja oravaid on nii väheks jäänud. Seetõttu päästan ma neid alati", oli naine väge täis.

Tõsi, oravaid on tõesti vähemaks jäänud, sest looduslike vaenlaste arvukus on kasvanud .....