Paar-kolm päeva tagasi anti mulle teada ühest vigastaud linnust:
„Pandju laiul on üks katkise tiivaga luik. Väga valus oli vaadata!“
„Mis laid? Kus see Pandju veel asub?“
„See on Viimsi vallas, Püünsis.“
„Ja-jaa, see tilluke „linnusitasaareke“, aga kas sinna pääseb praegu kuiva jalaga?“
„Pääseb-pääseb, meri on madal.“
Nu ja läksimegi. Naiska oli mõistagi ligumärg ja õnnelik:
„Ohh, ma olen sealkandis elanud, aga sellel laiul pole käinudki. Kogu aeg on plaanis olnud, aga alati on kiire!“
„Pandju laiul on üks katkise tiivaga luik. Väga valus oli vaadata!“
„Mis laid? Kus see Pandju veel asub?“
„See on Viimsi vallas, Püünsis.“
„Ja-jaa, see tilluke „linnusitasaareke“, aga kas sinna pääseb praegu kuiva jalaga?“
„Pääseb-pääseb, meri on madal.“
Nu ja läksimegi. Naiska oli mõistagi ligumärg ja õnnelik:
„Ohh, ma olen sealkandis elanud, aga sellel laiul pole käinudki. Kogu aeg on plaanis olnud, aga alati on kiire!“
Esmalt hakkas silma silt, mis hoiatas, et linde ei tohi pesitsusajal segada. Väga armas, et taolisi hoiatusi ikka üles pannakse. Plaan oli, et läheme kuni esimese linnupesani ja siis keerame otsa ringi ning püüame mööda kaldaäärt luigeni jõuda.
Läheme ja läheme ettevaatlikult edasi, aga ühtki pesitsevat lindu silma ei jäänud. Vähe sellest – isegi pesasid polnud! Veider värk, aga küllap inimesed vaatamata keelule siiski seal laiul ringi kondavad ja see lindudele mõistagi ei meeldi. Naiska oli mõistagi õnnelik ja klõpsutas muudkui selfisid.
„Ohh, näe, siin on vana õunapuu ka! Äkki oli siin kunagi isegi talu?“
„Ei olnud siin midagi!“
Ega see laid suur ole ja napi aja pärast tegime ka ise lindude poolt hüljatud maalapilt minekut. Ees läksid noored teineteise ümbert kinni hoides. Korraga noormees võtab seljast jaki ja asetab selle neiu õlgadele.
„Nummi-nummi, aga mind juba ei peta! Nagunii tahab see lurjus ilmsüüta hinge püksi pugeda!“
Läheme ja läheme ettevaatlikult edasi, aga ühtki pesitsevat lindu silma ei jäänud. Vähe sellest – isegi pesasid polnud! Veider värk, aga küllap inimesed vaatamata keelule siiski seal laiul ringi kondavad ja see lindudele mõistagi ei meeldi. Naiska oli mõistagi õnnelik ja klõpsutas muudkui selfisid.
„Ohh, näe, siin on vana õunapuu ka! Äkki oli siin kunagi isegi talu?“
„Ei olnud siin midagi!“
Ega see laid suur ole ja napi aja pärast tegime ka ise lindude poolt hüljatud maalapilt minekut. Ees läksid noored teineteise ümbert kinni hoides. Korraga noormees võtab seljast jaki ja asetab selle neiu õlgadele.
„Nummi-nummi, aga mind juba ei peta! Nagunii tahab see lurjus ilmsüüta hinge püksi pugeda!“
Ja siis see juhtuski. Mees jäi seisma, neiu keeras näoga tema poole ja siis nad suudlesid pikalt-pikalt!
„Noored on armunud! Nii tore ja vahva!“, ohkas naine justkui kadestades.
„Ei ole midagi armunud ja kevadised hormoonid ainult möllavad! Ma kohe teen sellele avalikule amelemisele lõpu!“, ütlesin otsustavalt noorpaari juurde astudes.
„Nii lurjus! Sa topid elusale inimesele keele suhu! Oled sa hulluks läinud või? Jäta tüdruk kohe rahule!“
Noored olid veidi jahmunud, aga hakkasid naerma. Ka naiskal oli nalja nabani. Mul endal oli aga süda paksult rahul – kui luike aidata ei saanud, siis päästsin vähemalt ühe noorukese naise ära. Asi seegi!
„Noored on armunud! Nii tore ja vahva!“, ohkas naine justkui kadestades.
„Ei ole midagi armunud ja kevadised hormoonid ainult möllavad! Ma kohe teen sellele avalikule amelemisele lõpu!“, ütlesin otsustavalt noorpaari juurde astudes.
„Nii lurjus! Sa topid elusale inimesele keele suhu! Oled sa hulluks läinud või? Jäta tüdruk kohe rahule!“
Noored olid veidi jahmunud, aga hakkasid naerma. Ka naiskal oli nalja nabani. Mul endal oli aga süda paksult rahul – kui luike aidata ei saanud, siis päästsin vähemalt ühe noorukese naise ära. Asi seegi!
