Tegelikult on sellest juba aastaid räägitud, aga asi pole kuskile jõudnud. Poliitikud küll seletavad avalikult, et Eesti on VABA RIIK ja inimesi tuleb rohujuuretasandil kaasata, aga tegelikult nad seda ei soovi. Siim Kallas ütles ju otse välja, et kui inimesed (loe lollid) otsustama hakkavad, siis on kõik pekkis!
Mina arvan aga, et riigil jääb seetõttu oluline ressurss kasutamata ning raisatakse lihtsalt raha. Kuidas? Kohe seletan. Veterinaarkeskustes töötavad kõrgharitud veterinaarid, kes peavad tagama ka loomade heaolu. 1-2 ametnikku Tallinna linna ja Harjumaa peale kipub nagu väheks jääma. Sama jama on maakondades ja seetõttu nad jõuavadki pahatihti kohale siis kui on juba lootusetult hilja.
Ka selle ühe ametniku sõitmine punktist A punkti B kulutab maksumaksja raha ning seda saaks vältida kui kaasta punktis B olevat vabatahtlikku. Eks ole? Kiirus ja odavus on võtmesõnad ning kuskile sõita pole vajagi. Piisaks kirjast või telefonikõnest ja asi oleks korras! Oma kogemusest võin kinnitada, et ca 90% hädajuhtumiteadetes on tegelikult üleregeeringud või pahatahtlikud valekaebused. Ja mida teeb meie kõrgharitud ja kõrgeste tasustatud ametnik seega – ta ajab lihtsalt tühja tuult taga ja raiskab aega ja kütust!
Eestis on kehtestatud liikide kaupa loomadele pidamisnõuded ja seal on kirjas kõik – kui pikk peab olema kett, mis asi on kuut või kui suur peaks olema küüliku puur. Selleks, et mõõta keti pikkust, ei pea omama veterinaarset kõrgharidust!!! Jälle raiskamine.
Ma näen asja niimoodi ette, et Veterinaar- ja Toiduameti juures vastavad kursused (õpetatakse neidsamu määruseid ja seadusandlust) läbinud võiksid kontrollida elementaarseid nõudeid ja reageerida väljakutsetele. Kui aga loom on haige ja ei osata panna diagnoosi, siis nad annavad teate edasi keskusele ja alles siis reageerib riigiametnik. Ka igasugu konfliktide puhul peab asja uurima siiski riik ja ka ettekirjutiste tegemine on riigiametniku rida. Loomulikult poleks sellisel „loomakaitse rahvakaardil“ ei menetelmis, ei jõuga sisenemise õigust jne ning need asjad käigu ikka nii nagu seadustes kirja pandud.
Inimese põhiõigusi ei saa ega tohi rikkuda, aga samas tuleb tagada ka loomakaitseseaduse kehtimine ning loomad heaolu. Nii, et kõik jääks üsna nii nagu praegu, ainult et kogu asjaajamine ning kontroll muutuvad kiiremaks.
On veel paar aspekti ja esimesena peatuksin eksootilistel loomadel. Täna peetakse Eesti kodudes juba selliseid elukaid, kelle nime ei suuda välja hääldada, liigi määramisest rääkimata. Ja üks EPA lõpetanud ametnik peab neid kõiki tundma ja teadma nende liigiomaseid vajadusi ja pidamistingimusi! Absurdsus kuubis. Nad võivad küll punnitada ja tarka nägu teha ning Tallinna loomaaiast nõu küsida, aga see kõik võtab aega ning eksootikud annavad enne otsad, kui abi saavad. Seega oleks tark kaasata vastavaid inimesi, kes on ühe või teise ala fanaatikud ja teavad oma lemmikutest kõiki ja kõike!
Jäävad veel põllumajandusloomad. Nendega on selline lugu, et aasta aastalt kontrollivad karju ning lautu ühed ja samad inimesed. Ajapikku saavad nad tuttavateks ja kuidas sa ikka oma tuttavale trahvi teed? Eks ole ja parem las need sead või lehmad siis virelevad! Nagunii lähevad söögiks!
Rääkisin sel teemal aastaid tagasi toonase VTA peadirektori Ago Pärtel’iga. Tore ja arukas mees, kellega sai asju ajada:
„Heiki, kõik on ilus ja mõte on hea, aga meil pole raha teile tasuda!“
Ja raha taha pahatihti asjad jäävadki. Kui aga vaadata laiemalt, siis pikas perspektiivis hoitakse hoopis raha kokku. Toon veel ühe näite. Olen rääkinud juba 10 aastat, et vaja luua üks ühtne lemmikloomaregister ja kehtestada koerte-kasside kiipimiskohustus! Ei mingeid hulkuvaid loomi ja varjupaikades passivad tegelased vaid loetud tunde, mitte päevi ning omavalitsuste need kulud kaoksid üldse ära!
Mida räägivad aga omavalitsusinimesed? Eks ikka seda, et raha pole ja registri eest nad maksta ei jõua:
„See on jälle üks loomakaitsjate salaprojekt kuidas meie kukrust raha kätte saada!“
„Täielikud idikad ja makske aga edasi sadu tuhandeid aastas varjuapaikadele! Ega selle rahaga polegi ju muud teha?“
Vat just sellised mõtted mu peas on. On need õiged või valed? Ei mina seda tea, aga usun siiralt, et nii toimiks süsteem paremini ja loomad saaksid kiiremat abi.
