Naisepeksu ei võta ma isegi relva ähvardusel omaks - no pole olnud ja kõik toimus hoopis teisiti! Promillidega sõit, mis sellest, et imelühike, aga oli. See on fakt. Uudisele järgnes koheselt tuttavate poolt telefonikõnede laviin:
„Mis jama see on? Sa ei joo ju! Pole kümneid aastaid joonud!“
Ühelt poolt on see tõsi. Teisalt aga mitte ja mu elunatukest võibki hinnata just nende nn „joomaperioodide“ kaupa. See muidugi ei tähenda seda, et ma kõik päevad joonud oleks, aga nimetagem neid ajalõike, mil ma alksi tarbisin, siis sedapuhku sedasi.
Ei karda ma valu. Ei karda ma ka surma, kuigi viimasele väitele võiks panna küll küsimärgi, sest südame „puperdama“ hakates on ikka hirm naha vahel küll – no ei taha veel teps mitte ää kooleda! Üks asi, mis mind aga pudelisse ajab on südamevalu ja äng, mis hinge piinab. Seda muidugi juhul, kui tegu on sellise inimese või inimestega, kes tõeliselt korda lähevad. Kui nendega midagi juhtub, siis ma iman seda va hundijalavett sisse nagu käsn. Graafik on ühene – kaks tööl, kaks purjus. Nii kui sisemine tardumus ja „värin“ aga järele annavad, jõuab kätte teine äärmus – mitte üks tilk. Isegi õlut mitte! No ei taha lihtsalt ja kõik. Ebanormaalne, aga nii ta on.
Praegu ongi käes mu teadliku elukese kolmanda „viinaviskamise perioodi“ lõppfaas. Enne seda on olnud neid kaks. Esimene tuli siis kui läksime abikaasaga lahku ja kogu mu maailm varises kokku. No ei oska ma selle südamevaluga hakkama saada ja kohe pea ees pudelisse. Aasta oli siis 1990. Järgmise kolme-nelja aasta jooksul sai ära joodud sadades liitrites brändyt ja magatud kümnete ja kümnete naistega, kellest täna enam nime ega nägugi mäleta. Kõik, absoluutselt kõik oli savi!
Siis andis aga valu järele ja märatsev karu minu sees viskas talveunne. Tuli ka kohtumine toreda naisega ja see tõi kaasa pika kooselu ning kaheteistaastase täiskarskluse perioodi. See pole mingit teadlik valik, aga lihtsalt ei taha siis kui hing on rahul.
Ja siis hakkas juhtuma - riburadapidi pooleaastaste vahedega surid maha kõik pere lemmikloomad, sest nende aeg sai lihtsalt otsa. Ka „suhtelaev“ triivis karide vahel ja Valner hüppas taas kohe pudelisse – hüvasti karsklus! Seejärel viskasid lusika nurka ema parimad sõbrantsid, keda olin juba maast madalast tundnud. Kõik need juhtumid lõikasid sisse ja mitte vähe! Saatus kavatses mind aga veelgi tõsisemalt proovile panna.
„Pane saun sooja. Tulen hiljem läbi ja ajaks veidi juttu ning arutaks asju“, helistas vennas ühel 2002 aasta kevadisel õhtupoolikul. Panin ja ootasin, aga kohale ta ei jõudnudki. Hommikul kell viis ajas mind telefonihelin üles. Helistajaks venna naabrimees.
„Heiki, mul on halvad uudised. Toimus tulekahju ja su venda pole enam!“
„Mis asja?“
„Aare on surnud! Ta sai vingumürgituse.“
Olin nagu puuga pähe saanud ja tammusin oma kolm tundi mööda maja edasi-tagasi.
„Kuidas ma seda küll emale ütlen?“
Kella kümne ajal sai julgusevarud kokku võetud ja haarasin telefoni, et ühe hingetõmbega halb uudis ette vuristada. Nutsin nagu titt, aga ema reageering üllatas.
„Ma ei usu! Kindlasti on ta elus! Ma ei usu enne kui oma silmaga näen!“
Ei veennud teda ka põlenud maja nägemine. Isegi surnukuuri läks ta täis optimismi, sest oli kindel, et on toimunud mingi ränk eksitus. Surnukuurist naasin juba koos vana ja kängus naisega. Mulle tundus, et ta nägu tõmbus selle napi poole tunniga lausa halliks. Selge pilt. Nüüd on vaja joomine täiesti maha jätta, sest ema vajab mind. Ema nimelt oli täiskarsklane ja tema jaoks oli joodik isegi see, kes aastas pudeli õlut enesele sisse valab. Polnud mõtet teda närvi ajada! Kooselu sai otsa. Poolteist aastat hiljem läks ema oma pojale järgi, sest tervis ei pidanud leinale vastu. Panin urni Aare tuhaga talle kirstu kaasa ja sängitasin Pärnamäele ......
Kuigi ema surma kartsin ma maailmas üle kõige, siis sügav lein mu „karskluseperioodi“ sassi ei löönud. Ma olin justkui vati sees ja hommikust õhtuni uimane. Järgnes aastane „jalutusperiood“, mil igapäevaselt sai oma 30-40 versta maha tatsatud. Tuttavate, ka laste jaoks, olin ma lihtsalt kadunud, sest ma ei suhelnud mitte kellegagi. Absuluutselt mitte kellegagi.
Tuli uus suhe ja keerasin selle ise kolm aastat hiljem tuksi. Jooma ei hakanud ja väga ei huvitanud. Sellele järgnes kaunis romaan ühe saarepiigaga ja lõppes seegi mõned aastad hiljem. Ei huvitanud ja eriti haiget ei teinud. Vaesed naised, kõik puha mu enda süü ja pole siin midagi nende peale näpuga näidata.
2007 sai minust juhuse tahtel „avalik loomakaitsja“, sest seltsil lihtsalt polnud kõneisikut, kes asju rahvale selgitaks. Ise ma seda ei tahtnud, sest olin senini hoidnud madalat profiili. Paljudele tuleb see vast üllatusena, aga tegelikult ma pole edev inimene ja iga ülesastumine teles või lehes oli mu jaoks sulaselge vägistamine. Asi tahtis aga ajamist ja ajapikku kohanesin. Igasugu „armuseiklustele“ tõmbasin joone alla ja nii kui asi hakkas kiskuma tõsisemaks, lõpetasin tutvuse. Tegin nii mõnelegi haiget, aga veendumus oli kindel:
„Pole vaja mul mingit püsisuhet ja armastust! Nagunii läheb tuksi ja see viib mu rivist välja!“
Loomakaitsetööd tehes sai minust ka telereporter ja 2010 aastal üht lugu tehes valati mind sõna otseses mõttes poriga üle. Külavaheteel kihutajaks osutus üks noor neiu, kes aja möödudes hakkas mu „kaitsemüürist“ kivisid ükshaaval välja kangutama:
„Armastus on võimalik! Ole ise avatud ja ära bloki mind!“
„Ähh, nagunii läheb tuksi! Lisaks oled mu jaoks liiga noor!“
„Ei ole noor! 18 aastat pole mingi vanusevahe! Mu tütre isa on sama vana kui sina. Mulle meeldivadki „hõberebased“!“
Pool aastat hiljem otsustasime kokku kolida ja pere luua ning siis nagu välk selgest taevast, tuli uus uudis.
„Ma kolin Soome ja loodan, et tuled meiga kaasa. Mul on seal töö ja korter olemas. Ma teen seda lapse pärast, sest Eestis pole meil tulevikku!“
Soome ei kavatsenud ma teps mitte kolida ja tegelikult elasin taaskordse plaanide nurjumise üsnagi vapralt üle.
„Vahet pole ja parem ongi! Nagunii poleks sellest midagi välja tulnud!“, mõtlesin temakese numbrit kustutades.
Elu hakkas taas normaliseeruma kuniks paar nädalat hiljem sain kõne. Lakkamatult nutvaks helistajaks osutus toosama Soome putkanud Mulgi neiu:
„Mind peteti! Pole siin Soomes mingit tööd ega korterit. Tütrele pole kooli kohta ka. Me tahame tagasi tulla. Kas sa võtad?“
Kui tagasi, siis tagasi ja asusin maja ülemist korrust tütre jaoks kohandama. Ka koolikoht sai valmis vaadatud. Selged sihid olid silme ees ja 1.september jõudis kätte. Paraku koolijuts ja ta emme Eestisse siiski ei jõudnud:
„Ma siiski sain tööd ja saan ajutiselt elada ühe klassivenna juures. Tütar saab kooli ka minna. Anna andeks, aga tule meie juurde. Sa leiad siit ka tööd ja sul on ju nagunii Reporterist kõrini!“
„Ei tule ma kuskile ja paneme siis punkti!“
„Ei pane punkti! Kaugsuhted töötavad ka ja ma ikka loodan, et tuled siia.“
„Ma ei taha tulla Soome! Mu kodu on siin. Lisaks on mul asjad pooleli!“
„Sina ja sinu asjad! Sina ja loomad ja Reporter! Sind pole kunagi olemas minu jaoks vaid teed kogu aeg tööd!“
„Lõpetame ära siis!“
„Ärme lõpeta. Usu, et meist saab asja. Pea ainult vastu! Me tuleme jõuludeks juba sinu juurde ja talvise koolivaheaja veedame koos!“
Igapäevaselt „skaipides“ jõudsid jõulud kätte ja mõistagi ootasin ma taaskohtumist nagu segane. Töölt koju jõudes koristasin maja ja katsin laua. Süütasin kaminasse tule ja ootasin, aga kedagi ei tulnudki.
„Mida kuradit? Äkki juhtus midagi? Miks ta vähemalt ei helista?“
Ja nii ma seal kamina ees koos koera ja kassiga suures majas üskinda passisin.
„Pettumus! Viha! Kurbus! Üksindus! Tere talv jõulud ja minge te kõik ka persse!“, mõtlesin läbi lumesaju Laagri „säästuka“ poole astudes. Sõber brändy tõi koheselt hinge leevendust ja jõulud ei tundunudki enam nii üksildased ja nõmedad. Kaheksal karskluseaastal oli kriips peal!
„Üks pits on liiga palju, aga sada pudelit liiga vähe!“, teate vast seda ütlust küll. Minu kohta see kehtib ja järgmine peatäis sai võetud juba kevadel. Edasi läks asi ainult hullemaks, sest ega me ju suhet lõpetanud vaid „kaugtiksumine“ käis täie hooga.
Viinaviskamine läks aina tihedamaks ja „lollidemaa“ oli ainus koht, kus end hästi tundsin. Ega ma muud tahtnudki kui vaid seda, et hing oleks rahul ja et saaks kasvõi korra südamest naerda. Jalutamine, üksildus, igatsus. Ma tundsin end ihuüksi sadade seas. Sõber brändy aga avitas ja graafik viis tööl, kaks purjus, aitas olukorraga toime tulla.
Eks me saime ka mulgineiuga kokku. Küll Eestis. Küll Soomes. Kuigi see suhe tundus veidramast veidram ja neidise jutt kohati jaburamast jaburam, siis ometigi lahti ma ei lasknud. Ajapikku tekkis mul vägagi põhjendatud kahtlus, et ta petab mind.
„Ma vannun sulle oma tütre elu ja tervise nimel, et mul pole mingit suhet ja kuulun ainult sulle! Ma pole sind kunagi petnud. Ära kujuta endale asju ette!“
Selline võimas avaldus lapse kuuldes ei saa ju ometigi vale olla ja küllap ma olen siiski lihtsalt paranoiline või igatusest jaburaks minemas. Tina panin mõisatagi aina sagedamini. Suhe jätkus ja 2013 aasta veebruaris, vabariigi aastapäeval, oli mulgineiu taas Eestis minu juures puhkamas. Sõitsime Viljandimaale ta isale külla ja olin väga õnnelik. Korraga mu mobiil helises:
„Kas ... on seal? Kas ta on koos sinuga?“, küsis nõudlik mehehääl.
„Loomulikult! Kus kohas ta siis olema peaks?“
„Ausalt või?“
„No muidugi ausalt! Kus kuradi kohas mu naine siis olema peaks kui mitte minu juures!“
„Tegelikult on ta ju hoopis minu naine!“
„Mida kuradit?“
„Ma elan temaga koos juba paar aastat! Anna talle toru!“
Edasi nad rääkisid ja rääkisid ja rääkisid ning olude sunnil hakkas tõde pinnale tõusma.
„Ma elasin koos sinuga raha pärast. Heikit ma aga armastan“, nuuksus neidis telefoni. Mõistagi pani kuuldu „soome mehe“ vihast röökima. Suure tüliga me siiski lahku ei läinud, sest olin omajagu ettevalmistunud – asi tundus ju aastaid kahtlane ja oma viga, et ma nii väga muinasjuttu uskuda tahtsin.
„Sa oled ikka mölakas küll! Sa võtsid ära kolm aastat mu elust! Ma oleksin võinud ju kokku saada mõne sellise naisega, kes oleks mu tundeid ka hinnanud ning vajanud!“
„Anna andeks! Ma lihtsalt ei suutnud sinust lahti lasta! Ma olen nõus olema elu lõpuni su armuke, peaasi, et sa täitsa ära ei kaoks!“
Vihavaenlastena me ei lahkunud ja järgmisel päeval viisin ta laevale. Tühjus, pettumus, kurbus, kahetsus kaotsiläinud ajast, enesehaletsus. Mõistagi olin ma tige ka!
„Kuradi litsikari! Ma tahan juua! Ja korralikult! Ja palju! Väga-väga palju!“
Võidujooks allakäigutrepist üles sai hoogu juurde. Enam polnud vahet! Mind ei huvitanud miski. Persse kõik! Veel samal kuul toimus üritus ühes kesklinna pubis. Olin omadega jõudnud juba ühte teise telekanalisse.
„Ma viin su koju“, pakkus kolleeg, kellega töö juures üksjagu flirditud.
„Väga hea, siis ma ei pea taksot tellima“, olin varmalt nõus.
Koju viimiseni asi siiski ei jõudnud ja lõpuks maandusime temakese pool.
„Mul on olnud nii raske nädal. Mu psühhopaadist eksmees terroriseerib mind. Ma teen endale ka pudeli lahti.“
„Sobib hästi. Mul lõppes ka just suhe ja sain ikka haledalt tillist tõmmata. Elagu vabadus!“
Ja nii me seal tiksusime nuttes ja naerdes endisi elukaaslasi kirudes kuni kella kaheni. Hea kolleeg oli juba päris täis. Mina olin veel enamvähem. Vähemalt enda arust.
„Ma hakkan nüüd minema ja tellin takso.“
„Ei lähe sa kuskile. Ni*u mind!“
„Ma pole eriti esimese õhtu poiss!“
„Mis mõttes? Ni*u mind!“
No kui daam nii peale käib, siis ei tohi ju pettumust valmistada. Ja ega mul polnud ka tegelikult vahet kas ma põrutan Baba Jagaad, Kunksmoori või Lumekuningannat. Üks p..s puha ja see mis tegi haigeks, see teeb ka terveks või vähemalt nii ma mõtlesin. Uus joomakaaslane ja fuckbuddy tundus igati tasemel olevat.
Nii me oma kuu-paar pärast tööd ikka tiksusime ja kohtusime. Ometigi oli asi mäda, sest tal olid ka kaks last, kes seda kõike pealt nägid.
„Mu lapsed pole mind väikesest peast purjus näinudki. Poiss oli vist 15 kui esimest korda ta silma alla sattusin. Sinu omad pole meid aga kainelt näinudki! Nii ei saa jätkuda!“
„See on normaalne, et minu klassi kuuluvad naised endale õhtuti veini lubavad!“
„Mis tähendab sinu klassi kuuluvad naised?“
„Kõrgharituid, endaga hakkama saavaid, meestest sõltumatuid naisi pidasin ma silmas. Enamus neist joob pärast rasket tööpäeva klaasikese veini!“
„Aga sa jood ju brändyt, mitte veini! Ja mitte klaasikese vaid pea pudeli.“
„Sa ei pea siin olema kui sulle midagi ei meeldi!“
Ja nii ma temekese juurest esimest korda välja lendasingi. Järgnes kolm päeva vaikust kui korraga hakkas tulema sõnumeid:
„Tule kohe siia! Ma vajan sind! Ma armastan sind!“
Läksin ja toona ma veel ei teadnud, et minu elu pärisosaks saab pidev väljaviskamine ja tagasinurumine. Lapsed distsiplineerivad ja vähemalt oma joomarallile sain kenasti pidurid peale. Temakesel see ei õnnestunud:
„Ei ole kellegi asi kuidas ma elan! Mul on kõik normaalne!“
Eks vahepeal viskas ikka mul ka rihma maha kui järjekordselt välja visati. Jõin. No mida ma küll jälle valesti tegin? Peab selle jama ära lõpetama, sest hulluks ajab. Jooma ajab!
„Ära mine, ära jäta mind! Kao mu elust värdjas! Tule tagasi – lapsed vajavad sind, mina vajan sind! Loll olin, et sinusuguse jätise enda ja oma laste ellu lasin – nüüd on kõik läbi! Kui sa kohe ei tule, siis ma tapan ennast ära! Ma ei suuda ilma sinuta elada!“
Vat täpselt selline edasi-tagasi jooksutamine käis kogu aasta vältel. Sõnumid on kõik alles! Oma kolmkümmend välja viskamist ja tagasi anumist. Kodurahu huvides ja tülide vältimiseks lasin oma paarkümmend korda ise ka jalga – too much ja ebanormaalne!
„Miks sa seda altruistlikult talusid? Peaks piisama ju ühest väljaviskamisest?“, küsite nüüd kindlasti. Aga mida te ise teeksite kui alkoholist ja rahustitest sõltuv inimene, kelle vastu on teil mingid tunded, lubab end ära tappa ja abi palub:
„Ma ei võta enam antidepressante ja üleminekuajal muutun tigedaks ning ebastabiilseks. Ole tugev ja püsi mu kõrval. Palun pea vastu ja ära jäta mind. Muidu ma tõesti tapan end ära. Küll näed, see läheb varsti üle ja siis me oleme õnnelik perekond!“, oli tavapärane appihüüd. Läheksite minema? Vaevalt küll kui ka tegelikult hoolite!
Ometigi see Kolgata teekond hästi ei lõppenud, vaatamata sellele, et olin joomise praktiliselt maha jätnud ja viimased kolm kuud kaine. Aasta jooksul sain tigedalt naiselt kamina ees suitsu kimudes jalaga näkku. Kinni hoidma pidi teda veelgi mõnel korral, sest ega tegemist pole mingi nurruva kodukiisuga vaid johmas peast muutus ta tigedaks metskassiks.
„Sa lööd last jalaga! Oled sa lolliks läinud või?“
„Sina pane oma suu üldse kinni ja kao mu majast!“
Ei pannud ma suud ühti kinni ja rääkisin laste isale ning see omakorda lastekaitsele.
„Aga kus on video? Kus on salvestis, et ema niimoodi käitus? Kas te politseisse läksite või kus on arstitõend?“, olid vaid mõned ametniku küsimused, mis kuhugile ei viinud. Pidasin ka ise ühe tuttava lastekaitse eestvedajaga neljal korral nõu. Käisin ka ühe tuntud psühhiaatri juures temakese pärast:
„Mnjah, antidepressant Argofan, Xanax, Somnols unerohi ja alkohol! See on puhas mürgikokteil aju jaoks! Jookse mees minema! Ta võib sul öösel kõri läbi lõigata ja ta ise ei mäletagi seda! Siin aitab ainult professionaalne võõrutus, aga ta peab ise tahtma tulla!“
„Kas see on normaalne, et ta mind vahest ära ei tunne?“
„Pärast sellist segu on imelik, et ta üldse kedagi ära tunneb!“
Läksin koju ja rääkisin temakesega ravist. Lubas minna, aga ei läinud:
"Ma ei vaja mingit ravi! Mul on kõik normaalne!"
Aeg aga muudkui veeres kuniks purupurjus ja lakkamatult nuttev temake mind ühel 2014 aasta jaanuari öösel üles ajas:
„Ärka üles Heiki, minu aeg jõudis kätte. Ma nüüd lähen!“
„Kuhu sa lähed?“
„Hommikul mind siin maailmas enam pole!“ Sa ei näe mind enam eales!“
„Jälle hakkad ennast tapma või? Aga mis lastest saab?“
„Aga miks sa arvad, et ma lapsed siia jätan?“
„Kuule keri persse ja tapa ennast juba ära! Ma ei jõua seda möla rohkem kuulata!“
Loomulikult ei tapnud ta ennast ära ja kõik jätkus. Jõuludest kuni 2.veebruarini polnud temake ühelgi õhtul kaine. Tõeliselt siiber oli.
"Mehed on purjus peaga nõmedad! Naised aga kohe eriti!"
See oli mu esimene lähem kokkupuude alkohoolikust naisega. Tänu taevale kõik eelmised kallimad viimane kui üks olid selle koha pealt täiesti normaalsed. Ka polnud ma senini tundnud ühtki inimest, kes rahusteid õgiks. Veebruari alul läks mu vanem tütar Indoneesiasse ja jättis kuldse retriiveri Ruudi minu hoole alla. Temakese lapsed olid õhinal, sest oli kokku lepitud, et koer tuleb korterisse.
"Heiks, kus sa oled? Tulge juba Ruudiga siia! Millal te jõuate?"
Jõudsime umbes poole kümne paiku ja lapsed hakkasid koheselt Ruudiga tegelema.
"Poiss, hommikul läheme siis juba nüüd kolmekesi kooli!"
"Ooo, see on tore!"
"Ajage mind ka üles! Ma tahan ka tulla!", nurub tütar kõrvalt.
"Teeme siis nii!"
Temake oli tavapärases konditsioonis tugevas põhjatuules keset elutuba , veiniklaas käes kõikumas:
"Miks see koer minu korteris on?"
"Aga see oli ammu kokku lepitud ju!"
"Loomulikult olen mina see loll, kes midagi ei tea! Mulle ei meeldi, et see loom siin on!"
"Aga mulle ei meeldi, et sa iga päev jood! Sa oled jõuludest saadik vine all!"
"Välja mu majast! Keegi ei tule mulle ütlema kuidas ma elama pean!"
"Aga parem nüüd kuula sina! See oli kõige-kõige-kõige viimane väljaviskamine ja rohkem ma ei talu. Keri põrgu ja ära hiljem taas kirjuta oma südantlõhestavaid kirju!"
"Ma ei võta sinusuguse vastiku olevusega eales ühendust! Sa oled minu ja laste elu hävitanud! Ma pole eales näinud ühtki meest, kes nii palju jooks!", oli viimane röögatus, mida peale enda järel ukse kinni löömist kuulsin.
Tegelikult ma tigedaks ei läinudki ja rutiinne väljaviskamine tegi sedapuhku hoopis nalja. Järgmisel päeval oli temake tööl tige kui kurat ja vältis silmsidet. Paganama raske olukord. Paari päeva möödudes hakkas psühhoterror taas pihta. "Ma armastan sind!" kirjake klaviatuuri all. Sõbrapäeval südametega kommikarp jope taskus ja siis tuli lausrünnak ning pool päeva lunimist:
"Kallis tule siia. Ma armastan sind ja ei suuda sinuta elada. Ma olen voodis haige. Tütar on ka haige. Me vajame sind!"
"Aga ma olen sünnipäeval ja vähe svipsis."
"Vahet pole. Me vajame sind ükskõik, mis olekus sa ka poleks. Tule kohe meie juurde. Teeme uue alguse! Ma muutun ja nüüd on kõik hästi. Me oleme perekond!"
Selgrootu "vedel pask" nagu ma olen, seadsin sammud temakese poole. Ülim hoolitsus ja armastus. Veini ja brändyt peale tegid olemise taevalikuks kuniks jõudimegi suure-suure tülini, mis ka kohtusse jõudis:
„Ma hävitan su ära! Ma hävitan su lapsed ära! Ma ei jäta kivi kivi peale! Ma pole selline naine ja minuga ei maksa jännata! Ma teen sinust Eesti esimese naisepeksja! Mul on meedias palju tuttavaid!“
„Keri kuradile närakas! Mul on neid tuttavaid sama palju! Ma teen hoopis sinust Eesti esimese lapsepeksja!“
Tulid pollarid. Temake ei helistanud vaid hoopis tütar, kes hakkas kartma. Vaesed lapsed! Järgmisel päeval sain plate pealt välja ja avastasin ühtäkki, et mul pole selle naise vastu ühtki tunnet - ei armastust, ei viha, absull mitte midagi. Mida vi..u ma siis kannatasin? Korraga helistas mulgineiu ja rääkisin talle toimunust.
"Issake, me ju õhtul rääkisime ja teil oli kõik korras! Sa olid nii õhinal. Oleks ma vaid teadnud, et nii läheb, siis oleksin tulnud sinna ja su ära meelitanud."
"Enam pole midagi teha ja nüüd on korralik sitt majas! Aga ära sapsi, tädi on sassis ja ma nagunii võidan. Tal ju puha retseptiravimid peal ja küll kohus arvestab!"
"Aga tule minu juurde. Saad rahu, sest sind kistakse seal ju ribadeks."
"Ma andsin allkirja, et elukohast ei lahku kuni kohtuni."
"Sa ei elagi kohtuni välja seal. Su süda ei pea vastu. Tule siia ja las ma hoolitsen su eest. Ma olen vähemalt selle võlgu."
Ja ma läksingi ning olin mulgineiu juures oma paar nädalat. Hiljem tuli ta minu juurde Eestisse, kus kukkus maja kraamima ja toimetama. Mina asjatasin aias ja appi tuli ta sinnagi. Tundsin hoolivust, tundsin armastust ..... Olin tänulik. Äkki uus algus? Ei-ei, teda ei saa enam kunagi usaldada ja igasugune armutunne tuleb maha suruda! Mingu oma Soome tagasi!
Kohut ma ei kartnud ja ma lausa soovisin politseile rääkida, millist elu seal majas elatakse. Advokaat aga käskis suu kinni hoida ja pollaritega mitte suhelda. Kahju! Eks räägin siis kohtus. Ma olin surmkindel, et süüdi mind ei mõisteta. Seda kinnitasid ka materjalidega tutvunud tuttavad juristid. Läks aga teisti ja kui sul on ikka till püksis, siis perevägivalla või lastega seotud keissides meestel Eesti riigis lootust pole!
„Ei ole eluliselt usutav, et õbluke naine läheb suurele mehele kallale! Ei ole eluliselt usutav, et armastav ema oma last lööks!“
"Ja-jaa, kerige kuradile oma lolli jutuga ning minu arust pole eluliselt usutav, et üks kohtupidamine nii just käima peab! Aga mida sa ikka tahad kui absoluutselt kõik kohtupidamisega seotud tegelased olid naissoost! Eks vaatame mis juttu te siis räägite kui ta oma lapsele uuesti ja kõvemini virutab!"
"Ja nüüd kutsuksime tunnistama tütre!"
"Milleks last traumeerida? Videotunnistus on ju olemas? Miks te teete lapsele niimoodi?", olime minu meessoost kaitsjaga saalis ainukesed, kes tütart säästa üritasid. Naistekari eesotsas emmega oli aga teist meelt ja nii ta sinna taritigi.
"Ta kordab ju ema sõnu!"
"Ei ole mingit alust arvata, et laps ema kasuks valetab!"
"Ja nüüd palume Valner täies mahus süüdi mõista. Ta ei kahetse tehtut ja valetab ning laimab niigi palju kannatanud naise kohta isegi meedias. Antud juhul pole kahtlustki, kes selles kaasuses ohver on!"
"Loomulikult! Naised on sündinud siia ilma juba "ilmsüüta ohvritena"!
Edasist juba teate – süüdimõistmine, edasikaebamine, süüdijäämine. Mind valdas tohutu pettumus, viha, kurbus, ülekohus, häbi ja palju-palju halbu tundeid veel. Stress ja totaalne depressioon tõukasid mu koopasse tagasi ja ma ei suhelnud taas kellegagi. Aga õnneks on olemas ju brändy! Õnneks olid olemas ka mu ekskallimad ja lapsed, kes appi ja toetama tõttasid:
"Me tuleme kohtusse tunnistama milline sa oled! Me räägime ajakirjanikega! Ainult kaamera ette ei tahaks minna."
Ja nad rääkisid. Ja lapsed talusid solvavaid küsimusi.
"Kas teil on ka häbi olla Valneri tütar?"
"Ei ole!"
Paraku trükki seda ei lastud. Milleks siis pärida ja ajusid kottida? Ainult Õhtuleht andis mulle sõna ja tegi järgmise artikli:
„Minu käest ei ole ilmselt mõtet midagi küsida," ütles teleajakirjanik Heiki Valner eile Harju maakohtus mõni minut enne kinnise kohtuistungi algust. "Iga naisepeksja ütleb, et ta ei ole löönud ning iga mõrtsukas ütleb, et ta ei ole tapnud."
Teleajakirjanik ja tuntud loomakaitsja Heiki Valner astus eile kohtu ette süüdistatuna oma endise elukaaslase väärkohtlemises. Endisest kolleegist elukaaslase vastu kohtuteed alustanud Tiina-Laura Kimmeliga kestis Valneri kooselu veidi üle aasta.
Kuu aega tagasi keeldus Valner peres toimunut avalikult kommenteerimast, viidates elukaaslase laste huvidele. Sellist väärkohtlemist, milles elukaaslane teda süüdistab, Valneri sõnul aga reaalsuses ei toimunud.
"Praegusel juhul on kahetsusväärne, et mind süüdistab inimene, kes on aastaid tarvitanud rahusteid ja kes pea igal õhtul joob ära pudeli veini ning vastu puhkepäevi isegi kaks pudelit," räägib perevägivallas süüdistatav heiki Valner Õhtulehele.
"Pärast seda muutub tema meeleseisund väga agressiivseks ja tühipaljast enesekaitset võib ta tõlgendada kui rünnakut enda vastu."
Heiki Valneri sõnul on tema vastu süüdistuse esitanu õnnetu naine, kellel puudub elutahe ja -mõte, kes on lubanud minna võõrutusravile, kuid pole seda siiani teinud.
Tema unistus minu surmast ei täitu
"Kuna mõned tema vihahood olid suunatud tema enda laste vastu, siis rääkisin sellest lastekaitsjatega, kellega kohtusin eraviisiliselt päris mitu korda," räägib Valner.
"Ta on lubanud mind hävitada ja ühes hüsteeriahoos ütles, et ei saa enne rahu, kui ma olen surnud ja maha maetud," ütleb Valner.
"Teen kõik endast oleneva, et tema unistus ei täituks."
Valner: naise lõpp võib olla traagiline
"Paar päeva tagasi koos kaitsjaga materjale läbi vaadates hakkas mul sellest inimesest siiralt ja inimlikult kahju," lausub Valner.
"Tema pidev jutt on olnud, et elu on mõttetu, inimesed on mõttetud ja ta ise on samuti mõttetu. Kui mina ja lapsed talle mingit elumõtet enam ei anna, siis jätkugi lapsed oma kolmandale abikaasale, keda ta aga samuti tõsiselt vihkab."
Valner on püüdnud elukaaslasele selgeks teha, et naist ahistav lootusetusetunne tuleb alkoholi ja ravimite koosmõjust, kuid sel teemal olevat nende dialoog ebaõnnestunud.
"Minu meelest ei ole see niivõrd perevägivalla juhtum, kuivõrd kaldub rohkem lastekaitse- ja meditsiinivaldkonda ning mul on temast siiralt kahju," arutleb Valner.
"Mind ei ole varem elu sees nii palju alandatud ja mõnitatud, kuid ma olen kõik selle alla neelanud. Lubasin, et jään tema kõrvale ja minu truu ning lojaalne iseloom saigi mulle saatuslikuks. Ma ei arvanud, et pean selle eest maksma nii kõrget hinda."
Kohtuotsuse suhtes on Valner pessimistlik: "Kuna mehes nähakse alati suurema ohu allikat, siis tõenäoliselt on otsus juba ette teada."
Kannatanu T-L K on varem advokaadi soovitusel keeldunud kohtuasja kommenteerimast. Õhtulehel ei õnnestunud kuulda tema seisukohta ka eile, pärast esimest istungit.
Internetist te seda lugu ei leia, sest see korjati temakese kaitsja nõudel kohe ära. Ka "Radar" tegi saate, aga sinnagi ulatus tollesama advokaadi karvane käsi ja kõik lõigati välja ning tegelased tehti uduseks ja anonüümseks, sest Valner valetavat. Lisaks on mängus lapsed ja naise mentaalsest tervisest ei tohi üldse rääkida - delikaatsed isikuandmed. Vat nii!
Nujah, palju õnne mulle ja erapooletule meediale! Päris ka "Pealtnägija", aga palusin kohale tarida valedetektori ja soovisin, et mind intervjueeriks mingi totaalne feminist, et saaks kord ja lõplikult suu puhtaks rääkida. Lugu jäi aga ära, sest tüübid solvusid, et olin juba "Radaris" olnud. Vahet pole!
Ja nii mu päevad möödusidki koeraga metsas jalutades ja brändyt trimbates. Ainult nii sai mu hing rahu. Inimestega ma aga suhelda ei tahtnud – häbi oli. Ja üleüldse kelle asi see on kuidas ma omi päevi mööda saadan? Ma ei laaberda, ei tuigu ega tüüta kedagi. Ei nori tüli ka ega helista kellelegi. Vaevalt, et vastutulijad üldse aru said, et mul promill sees on! Edasine pani aga üllatuma:
"Ja nüüd kutsuksime tunnistama tütre!"
"Milleks last traumeerida? Videotunnistus on ju olemas? Miks te teete lapsele niimoodi?", olime minu meessoost kaitsjaga saalis ainukesed, kes tütart säästa üritasid. Naistekari eesotsas emmega oli aga teist meelt ja nii ta sinna taritigi.
"Ta kordab ju ema sõnu!"
"Ei ole mingit alust arvata, et laps ema kasuks valetab!"
"Ja nüüd palume Valner täies mahus süüdi mõista. Ta ei kahetse tehtut ja valetab ning laimab niigi palju kannatanud naise kohta isegi meedias. Antud juhul pole kahtlustki, kes selles kaasuses ohver on!"
"Loomulikult! Naised on sündinud siia ilma juba "ilmsüüta ohvritena"!
Edasist juba teate – süüdimõistmine, edasikaebamine, süüdijäämine. Mind valdas tohutu pettumus, viha, kurbus, ülekohus, häbi ja palju-palju halbu tundeid veel. Stress ja totaalne depressioon tõukasid mu koopasse tagasi ja ma ei suhelnud taas kellegagi. Aga õnneks on olemas ju brändy! Õnneks olid olemas ka mu ekskallimad ja lapsed, kes appi ja toetama tõttasid:
"Me tuleme kohtusse tunnistama milline sa oled! Me räägime ajakirjanikega! Ainult kaamera ette ei tahaks minna."
Ja nad rääkisid. Ja lapsed talusid solvavaid küsimusi.
"Kas teil on ka häbi olla Valneri tütar?"
"Ei ole!"
Paraku trükki seda ei lastud. Milleks siis pärida ja ajusid kottida? Ainult Õhtuleht andis mulle sõna ja tegi järgmise artikli:
Teleajakirjanik ja tuntud loomakaitsja Heiki Valner astus eile kohtu ette süüdistatuna oma endise elukaaslase väärkohtlemises. Endisest kolleegist elukaaslase vastu kohtuteed alustanud Tiina-Laura Kimmeliga kestis Valneri kooselu veidi üle aasta.
Kuu aega tagasi keeldus Valner peres toimunut avalikult kommenteerimast, viidates elukaaslase laste huvidele. Sellist väärkohtlemist, milles elukaaslane teda süüdistab, Valneri sõnul aga reaalsuses ei toimunud.
"Praegusel juhul on kahetsusväärne, et mind süüdistab inimene, kes on aastaid tarvitanud rahusteid ja kes pea igal õhtul joob ära pudeli veini ning vastu puhkepäevi isegi kaks pudelit," räägib perevägivallas süüdistatav heiki Valner Õhtulehele.
"Pärast seda muutub tema meeleseisund väga agressiivseks ja tühipaljast enesekaitset võib ta tõlgendada kui rünnakut enda vastu."
Heiki Valneri sõnul on tema vastu süüdistuse esitanu õnnetu naine, kellel puudub elutahe ja -mõte, kes on lubanud minna võõrutusravile, kuid pole seda siiani teinud.
Tema unistus minu surmast ei täitu
"Kuna mõned tema vihahood olid suunatud tema enda laste vastu, siis rääkisin sellest lastekaitsjatega, kellega kohtusin eraviisiliselt päris mitu korda," räägib Valner.
"Ta on lubanud mind hävitada ja ühes hüsteeriahoos ütles, et ei saa enne rahu, kui ma olen surnud ja maha maetud," ütleb Valner.
"Teen kõik endast oleneva, et tema unistus ei täituks."
Valner: naise lõpp võib olla traagiline
"Paar päeva tagasi koos kaitsjaga materjale läbi vaadates hakkas mul sellest inimesest siiralt ja inimlikult kahju," lausub Valner.
"Tema pidev jutt on olnud, et elu on mõttetu, inimesed on mõttetud ja ta ise on samuti mõttetu. Kui mina ja lapsed talle mingit elumõtet enam ei anna, siis jätkugi lapsed oma kolmandale abikaasale, keda ta aga samuti tõsiselt vihkab."
Valner on püüdnud elukaaslasele selgeks teha, et naist ahistav lootusetusetunne tuleb alkoholi ja ravimite koosmõjust, kuid sel teemal olevat nende dialoog ebaõnnestunud.
"Minu meelest ei ole see niivõrd perevägivalla juhtum, kuivõrd kaldub rohkem lastekaitse- ja meditsiinivaldkonda ning mul on temast siiralt kahju," arutleb Valner.
"Mind ei ole varem elu sees nii palju alandatud ja mõnitatud, kuid ma olen kõik selle alla neelanud. Lubasin, et jään tema kõrvale ja minu truu ning lojaalne iseloom saigi mulle saatuslikuks. Ma ei arvanud, et pean selle eest maksma nii kõrget hinda."
Kohtuotsuse suhtes on Valner pessimistlik: "Kuna mehes nähakse alati suurema ohu allikat, siis tõenäoliselt on otsus juba ette teada."
Kannatanu T-L K on varem advokaadi soovitusel keeldunud kohtuasja kommenteerimast. Õhtulehel ei õnnestunud kuulda tema seisukohta ka eile, pärast esimest istungit.
Internetist te seda lugu ei leia, sest see korjati temakese kaitsja nõudel kohe ära. Ka "Radar" tegi saate, aga sinnagi ulatus tollesama advokaadi karvane käsi ja kõik lõigati välja ning tegelased tehti uduseks ja anonüümseks, sest Valner valetavat. Lisaks on mängus lapsed ja naise mentaalsest tervisest ei tohi üldse rääkida - delikaatsed isikuandmed. Vat nii!
Nujah, palju õnne mulle ja erapooletule meediale! Päris ka "Pealtnägija", aga palusin kohale tarida valedetektori ja soovisin, et mind intervjueeriks mingi totaalne feminist, et saaks kord ja lõplikult suu puhtaks rääkida. Lugu jäi aga ära, sest tüübid solvusid, et olin juba "Radaris" olnud. Vahet pole!
Ja nii mu päevad möödusidki koeraga metsas jalutades ja brändyt trimbates. Ainult nii sai mu hing rahu. Inimestega ma aga suhelda ei tahtnud – häbi oli. Ja üleüldse kelle asi see on kuidas ma omi päevi mööda saadan? Ma ei laaberda, ei tuigu ega tüüta kedagi. Ei nori tüli ka ega helista kellelegi. Vaevalt, et vastutulijad üldse aru said, et mul promill sees on! Edasine pani aga üllatuma:
„Ma tahaksin sinuga tuttavaks saada? Tundud tore mees olevat. Kas me kokku saada ei võiks?“, oli vaid mõne sõnumi sisu. Ühtekokku soovis suhet ja tutvust sobitada neli naist.
„Halloo, kas te olete lolliks läinud? Naisi klohmivatest meestest tuleb eemale hoida, mitte kokku saada! Segased!“
Takkaotsa tuli veel ka viies kiri. Facebooki kontolt vaatas vastu lapseohtu neidis:
„Olen sinuga tutvumisest väga huvitatud!“
„See on muidugi tore, aga vana sa oled?“
„Kakskümmend kaks.“
„Mis sul viga on? Mina olen viiskümmend!“
„Aga mulle meeldivadki vanemad mehed. Võiksime ikka kokku saada!“
Appi! Järgmise päeva õhtul küsis ta kas olen reserveeritud. Lubas lausa ise minu juurde tulla kui ma tema poole minna ei taha. Ei vastanud ja rohkem pole temast midagi kuulnud. Muidu oli väga ilus tüdruk küll! Vähemalt pildi järgi, aga mnajah .......
Püha Kolmainsus – mina, retriiver Mia ja brändy jätkasid aga oma elukest metsade ja raba vahel lonkides. Brändy võtsime taas punti muidugi pärast seda kui katseaeg läbi sai. See oli abiks, sest häbi ja masendus tahtsid tappa! Tekkis uus suhe ja see kestis aasta. Puha minu süü, et nii vähe, sest ma lihtsalt ei armastanud. Ja sealt kohe hüppasin hopsti uue naise koikusse. Tore naine ja hea inimene oli. Hoolis ja hoolitses mu eest. Jälle aasta ja taas lahkuminek minu süül – no ei armasta ja kõik! Lisaks oli ta liiga noor ka. Aitab mulle 28 aastastest! Ma muidugi vabandan mõlema naise ees ning asi oli minus ja ainult minus!
Ja jõuamegi eelmise aasta sügisesse, mil kohtasin taas üht naist, kellesse sedapuhku ka armusin. Ja seda täiesti tõsiselt! 44 tundus igati sobiv iga olevat ja kaks väikest last tõotasid rahulikku ja stabiilset elu. Aga võta näpust! Naine oli abielus ja mina pole see mees, kes mehe ja naise liitusid lõhki ajab. Armukeseks ma ka ei hakka!
„Meie vahel on kõik läbi ja viimased kaks aastat elame eraldi korrustel. Me oleme koos ainult laste pärast ja ära lõpeta seda suhet!“, ütles temake mulle paari kuu möödudes.
„Nii on kõigile parem, usu mind! Ma ei taha rohkem üksi olla ja mingi vennikese naist varastada. Paneme sellele asjale punkti ja ma lähen oma eluga edasi.“
Ühtäkki katkestas meie hilisõhtul toimunud nn viimast kohtumist mobiilihelin:
„Tulge kohe siia ja räägime asjad sirgeks!“, karjus temakese abikaasa vihaselt.
„Pole midagi rääkida, sest midagi pole veel toimunudki!“
„On küll toimunud, Tulge kohe siia! Ja sina Heiki tule ka kaasa, et minust naisepeksjat ei tehtaks. Sul on see kogemus käes ja Kats on täpselt samasuguse "üle laipade" iseloomuga!“
„See on mulle väga tuttav teema, aga lepime kokku, et tuleme hommikul, siis kui kaine oled. Siis räägime kõigest!“
„Ei, kohe tulge siia!“
„Ei hommikul tuleme!“
Temake koju minna ei julenud ja jäime ööseks mu autosse. Hommikul sättis ta end koju ja mind kaasa ei soovinud. Edasine meenutab juba ehtsat õudusfilmi: segipekstud elamine, ukseklaaside lõhkumisest tingitud haavadest oli verd voolanud kõikjale, ehmatanud lapsed, politsei, menetlus, lahutus .............
Taas leidsin end keset lahkuläinud paari suhete klaarimist. Üllataval kombel asjaosalised ise võtsid juhtunut külma kõhu ja stoilise rahuga. Ka said nad omavahel väga hästi läbi ja esiplaanile seati laste heaolu. Hämmastavad inimesed, aga küllap oli nende vahel tõesti siis kõik läbi. Muidu poleks see võimalik! Ainuke, kes endaga läbi ei saanud olin mina!
Uus päevaplaan oli lihtne – päeval ajab temake vana pere asju ja elab vanas kohas. Ööbib aga minu juures. Arulage, aga nii nad kokku leppisid. Minult mõistagi ei küsitud suurt midagi! Aga vahet pole, mul on ju brändy ja küll ma tema abiga sellest jamast välja tulen! Kiirus allakäigutrepil joostes hakkas taas tuure koguma ........
Siililegi selge, et „taoline skeem“ kaua ja edukalt ei tööta ning minu ja temakese vahel asetleidvad tülid olid juba tavaline rutiin.
„Läheme lahku, see on ju absurd, mis toimub!“
„Ei ole absurdne! See on täiesti normaalne kooseluvorm!“
„No ei ole normaalne kui sa siin ainult magamas käid. Ma tunnen end nagu mingi odav libu!“
„Sa ei ole libu, sa oled mu mees!“
"Tule maa peale! Su mees, kellega sa reaalselt asju ajad, elab ju teie vanas kodus!"
Appi! Taas hakkas pihta üks riidlemise-leppimise ralli. Alles selline suhe mul ju oli ja hästi see ei lõppenud! Närvid olid läbi nagu politsekoeral! Totaalne ebastabiilsus! 7.märtsil saabus selle suhte lõppfaas:
„Lõpetame ära! Me läheme kõik hulluks!“
„No lõpetame, aga me pidime ju koos Aafrikasse minema. Äkki saame seal selgust ning leiame taas ühise tee?“
„Ei tule ma su laste toetusraha eest kuskil nagu eelmine töll, kellega Lanzerottel käisid! Mu enesetunne ja tänane olukord on niigi ülisant ja alandav!“
„Tule ikka, piletid on ju kõik ostetud!“
„Ma mõtlen, aga ära väga arvesta!“
Nii me lahku läksimegi. Nagu tellitult helistas sel kurval õhtul üks Soome sõber:
„Ma tulen sulle külla! Joome ennast täis!“
„Ei joo täis, vaid täna joome endid kooma!“
„Mis siis juhtus?“
„Ma läksin just lahku! Sedapuhku lõplikult ja seltskonna vastu pole mul midagi. Otse vastupidi!“
„Ai, pagan! Siis sa ei tohi küll üksi olla ja sel juhul joome endid tõesti kooma!“
Sõber saabuski kokkulepitud ajal ja võttis aga märsist välja Koskenkorva votkad ja ülikange „STROH 80“
„Vat see on juba mehejutt! Hüvasti mõistus ja tere tulemast Lollidemaale! 80 kraadine märjuke peaks hinge rahulikuks tegema ja naist unustama panema küll!“
Ja tegigi! Tinistasime hommikul kella neljani. Siis magasime mõned tunnid ja hommikul üheksa paiku tegime pudelitele otsa peale. Seejärel sõber lahkus ja üritasin veel magada. Ei tulnud välja miskit ja sestap läksin pohmakat „välja jalutama.“ Pohmell oleks vast siiski vale öelda, sest eks ma olin veel ikka suhteliselt pehme. Enesetunne aga paha polnud, kuigi ega see viinaraibe taha ju kerest enam väga hästi välja tulla. Ealised iseärasused – ühe päeva jood, kolm päeva oled haige.
Mineraalvee võtsin mõistagi ühes ja nii ma seal tatsasin õige mitu tundi. Juurde enam kärakat ei võtnud kuigi hing oli haige! Oi-oi-oi kui haige ja igatsust täis! Sedapuhku oli otsus kindel – mina ei helista enam kunagi! Temake ei helistanud ka.
Kella kolme paiku ehk viis-kuus tundi pärast viimast pitsi ma murdusin! No ei saanud asu ja lausa mattis hinge! Kurbus, üksindus, masendus, igatusus – kõik puha tuttavad tunded. Lähen poodi. Täna pole see päev, millal kaineks saada!
Ja nii ma sinna rooli taha sattusingi kuniks rajalt maha võeti. Ise olin küll veendunud, et ilmselt mingi jääknäht on, aga kriminaalset joovet ma küll ei kahtlustanud – pea oli selge ja enesetunne ka igati normaalne. Ma arvasin, et igati vinks-vonks poiss olen, aga millal need jotad enne asju õieti hinnata on osanud! Eks ole? Sõita oli vaja umbes 800 meetrit ja tagasi ........
Ma pole mingi eriline kahetseja tüüp. On tehtud, siis on tehtud, tunnista pattu ja ela edasi. Isegi „naisepeksjaks“ tembeldamist ma ei kahetse ja ilmselt käituksin järgmisel korral täpselt samamoodi. Aga vat seda rooli istumist ma kahetsen kogu südamest ja ma ei tea mis mu peas toimus? Ilmselt olin ma löödud hetkelise vaimupimedusega, sest pood oli ju nii lähedal! Ma olen jalutamise maailmameister, kes igapäevaselt 5-10 kilomeetrit maha kõmbib ja läbi pargi on poeni kõigest 500 meetrit! Arusaamatu, absoluutselt arusaamatu! Ja veel see promill! Uhkelt üle kahe poole ja seda veel tunde pärast viimast pitsi! Huvitav palju see siis kuus tundi tagasi oli? Äkki viis-kuus? Täilik idioot ja loll! Siin ei ole mingit vabandust! Äkki ma olingi koomas nagu soovisin?
Masendus, alandus, häbi, depressioon ja muud vastikud tunded on endiselt mu hinges. Meeleolu on vilets ja näen maailma üsna mustades värvides. Piinatud ja tapetud loomade kuhjad teevad asja ainult hullemaks. Vanamehe tervis hakkab üles ütlema. Ta sai just 81. Vanatädi oma ka! Ega siin pikka pidu enam ole! Kuus aastat stressi teeb oma töö ja ka enda tervis nöögib korralikult.
Eestis elades kannaksin ma justkui eluaegset vanglakaristust, sest alati on keegi, kes tahab kuulda "kimmelungi" tagamaadest. Kas ma jäängi seda oma elu lõpuni korrutama? Ei taha! Alati on keegi, kes saab seda ette visata kui kannale astun. Alles eelmisel nädalal karjus üks koeranäljutaja, et kas te kutsute selle naisepeksja kohale? Või kooselu - kas ma üldse enam julgen naisega koos elada, sest alati saab ju öelda, et tuli kallale ja "naisepeks" on seaduse kohaselt isegi käest haaramine kui naine seda soovib?
Kas mind pannakse kodus nööripidi käima? Kas ma peaks igasse tuppa kaamerad panema, et hiljem oma sõnu tõestada? Korra süüdi mõistetud vennike veditakse ju ilma pikema jututa minema! Siin pole enam tõestada midagi vaja! Hulluks ajab. Tahaks juua! Tahaks Lollidemaale! Seal ma olen tegija. Seal pole mind süüdi mõistetud. Lollidemaal on tore. Lollidemaal on lõbus .......
„Kurat! Kas midagi head ka mu elus lõpuks juhtub või jäängi niimoodi vinduma ja lakkuma?“
Masendusperiood seega jätkub ja iseenda lolluse tõttu kraesse saadud karistus ainult süvendab seda. Kõik on absoluutselt savi või pohhui, kui soovite ja mingit motivatsiooniivakest ei suuda ma isegi suure luubiga üles leida. Mille või kelle nimel edasi elada? Loomade päästmine äkki? Ei-ei sõbrad, nüüd on käes see aeg, mil ma pean ennast päästma ja ravima hakkama ning alles seejärel mõtlen taas loomade peale ......
Ja seda juhtumit saabki vaadata ka teise nurga alt. Keegi pidi ju kuidagi sellele enesehävituslikule elustiilile lõpu tegema ja õnneks polnud see Vikatimees! Tänu taevale ei tulnud ka palju jubedamaid pealkirju, sest juhtuda oleks võinud tont teab mis veel! Ajuvabale viinarallile ja enda hävitusele pandi äkkpidur ning äkki on see vahelejäämine üleüldse kõige parem asi, mis minuga juhtuda sai, sest ega rooli taha istumine polnud ainuke idiootsus, mida ma johmas peaga korda saatsin!
Üleeile sain aga kirjakese eelpool mainitud saarepiigalt:
"Tere Heiki!
Kuulsin laste käest et juhtus jälle see, mis juhtuma ei oleks pidanud. Kas nii?
Ei taha guugeldada, kuna meedia "tuunib" enamus lugusid müüdavaks. Nii soovin, et leiaksid, peaks ju tegelikult olemas olema, ühe armsa inimese, kellega koos lood kodu, kus kirjutad oma raamatut, päästad loomi ja oled õnnelik.
NB! Palun hoia end!
Appi! Taas hakkas pihta üks riidlemise-leppimise ralli. Alles selline suhe mul ju oli ja hästi see ei lõppenud! Närvid olid läbi nagu politsekoeral! Totaalne ebastabiilsus! 7.märtsil saabus selle suhte lõppfaas:
„Lõpetame ära! Me läheme kõik hulluks!“
„No lõpetame, aga me pidime ju koos Aafrikasse minema. Äkki saame seal selgust ning leiame taas ühise tee?“
„Ei tule ma su laste toetusraha eest kuskil nagu eelmine töll, kellega Lanzerottel käisid! Mu enesetunne ja tänane olukord on niigi ülisant ja alandav!“
„Tule ikka, piletid on ju kõik ostetud!“
„Ma mõtlen, aga ära väga arvesta!“
Nii me lahku läksimegi. Nagu tellitult helistas sel kurval õhtul üks Soome sõber:
„Ma tulen sulle külla! Joome ennast täis!“
„Ei joo täis, vaid täna joome endid kooma!“
„Mis siis juhtus?“
„Ma läksin just lahku! Sedapuhku lõplikult ja seltskonna vastu pole mul midagi. Otse vastupidi!“
„Ai, pagan! Siis sa ei tohi küll üksi olla ja sel juhul joome endid tõesti kooma!“
Sõber saabuski kokkulepitud ajal ja võttis aga märsist välja Koskenkorva votkad ja ülikange „STROH 80“
„Vat see on juba mehejutt! Hüvasti mõistus ja tere tulemast Lollidemaale! 80 kraadine märjuke peaks hinge rahulikuks tegema ja naist unustama panema küll!“
Ja tegigi! Tinistasime hommikul kella neljani. Siis magasime mõned tunnid ja hommikul üheksa paiku tegime pudelitele otsa peale. Seejärel sõber lahkus ja üritasin veel magada. Ei tulnud välja miskit ja sestap läksin pohmakat „välja jalutama.“ Pohmell oleks vast siiski vale öelda, sest eks ma olin veel ikka suhteliselt pehme. Enesetunne aga paha polnud, kuigi ega see viinaraibe taha ju kerest enam väga hästi välja tulla. Ealised iseärasused – ühe päeva jood, kolm päeva oled haige.
Mineraalvee võtsin mõistagi ühes ja nii ma seal tatsasin õige mitu tundi. Juurde enam kärakat ei võtnud kuigi hing oli haige! Oi-oi-oi kui haige ja igatsust täis! Sedapuhku oli otsus kindel – mina ei helista enam kunagi! Temake ei helistanud ka.
Kella kolme paiku ehk viis-kuus tundi pärast viimast pitsi ma murdusin! No ei saanud asu ja lausa mattis hinge! Kurbus, üksindus, masendus, igatusus – kõik puha tuttavad tunded. Lähen poodi. Täna pole see päev, millal kaineks saada!
Ja nii ma sinna rooli taha sattusingi kuniks rajalt maha võeti. Ise olin küll veendunud, et ilmselt mingi jääknäht on, aga kriminaalset joovet ma küll ei kahtlustanud – pea oli selge ja enesetunne ka igati normaalne. Ma arvasin, et igati vinks-vonks poiss olen, aga millal need jotad enne asju õieti hinnata on osanud! Eks ole? Sõita oli vaja umbes 800 meetrit ja tagasi ........
Ma pole mingi eriline kahetseja tüüp. On tehtud, siis on tehtud, tunnista pattu ja ela edasi. Isegi „naisepeksjaks“ tembeldamist ma ei kahetse ja ilmselt käituksin järgmisel korral täpselt samamoodi. Aga vat seda rooli istumist ma kahetsen kogu südamest ja ma ei tea mis mu peas toimus? Ilmselt olin ma löödud hetkelise vaimupimedusega, sest pood oli ju nii lähedal! Ma olen jalutamise maailmameister, kes igapäevaselt 5-10 kilomeetrit maha kõmbib ja läbi pargi on poeni kõigest 500 meetrit! Arusaamatu, absoluutselt arusaamatu! Ja veel see promill! Uhkelt üle kahe poole ja seda veel tunde pärast viimast pitsi! Huvitav palju see siis kuus tundi tagasi oli? Äkki viis-kuus? Täilik idioot ja loll! Siin ei ole mingit vabandust! Äkki ma olingi koomas nagu soovisin?
Masendus, alandus, häbi, depressioon ja muud vastikud tunded on endiselt mu hinges. Meeleolu on vilets ja näen maailma üsna mustades värvides. Piinatud ja tapetud loomade kuhjad teevad asja ainult hullemaks. Vanamehe tervis hakkab üles ütlema. Ta sai just 81. Vanatädi oma ka! Ega siin pikka pidu enam ole! Kuus aastat stressi teeb oma töö ja ka enda tervis nöögib korralikult.
Eestis elades kannaksin ma justkui eluaegset vanglakaristust, sest alati on keegi, kes tahab kuulda "kimmelungi" tagamaadest. Kas ma jäängi seda oma elu lõpuni korrutama? Ei taha! Alati on keegi, kes saab seda ette visata kui kannale astun. Alles eelmisel nädalal karjus üks koeranäljutaja, et kas te kutsute selle naisepeksja kohale? Või kooselu - kas ma üldse enam julgen naisega koos elada, sest alati saab ju öelda, et tuli kallale ja "naisepeks" on seaduse kohaselt isegi käest haaramine kui naine seda soovib?
Kas mind pannakse kodus nööripidi käima? Kas ma peaks igasse tuppa kaamerad panema, et hiljem oma sõnu tõestada? Korra süüdi mõistetud vennike veditakse ju ilma pikema jututa minema! Siin pole enam tõestada midagi vaja! Hulluks ajab. Tahaks juua! Tahaks Lollidemaale! Seal ma olen tegija. Seal pole mind süüdi mõistetud. Lollidemaal on tore. Lollidemaal on lõbus .......
„Kurat! Kas midagi head ka mu elus lõpuks juhtub või jäängi niimoodi vinduma ja lakkuma?“
Masendusperiood seega jätkub ja iseenda lolluse tõttu kraesse saadud karistus ainult süvendab seda. Kõik on absoluutselt savi või pohhui, kui soovite ja mingit motivatsiooniivakest ei suuda ma isegi suure luubiga üles leida. Mille või kelle nimel edasi elada? Loomade päästmine äkki? Ei-ei sõbrad, nüüd on käes see aeg, mil ma pean ennast päästma ja ravima hakkama ning alles seejärel mõtlen taas loomade peale ......
Ja seda juhtumit saabki vaadata ka teise nurga alt. Keegi pidi ju kuidagi sellele enesehävituslikule elustiilile lõpu tegema ja õnneks polnud see Vikatimees! Tänu taevale ei tulnud ka palju jubedamaid pealkirju, sest juhtuda oleks võinud tont teab mis veel! Ajuvabale viinarallile ja enda hävitusele pandi äkkpidur ning äkki on see vahelejäämine üleüldse kõige parem asi, mis minuga juhtuda sai, sest ega rooli taha istumine polnud ainuke idiootsus, mida ma johmas peaga korda saatsin!
Üleeile sain aga kirjakese eelpool mainitud saarepiigalt:
"Tere Heiki!
Kuulsin laste käest et juhtus jälle see, mis juhtuma ei oleks pidanud. Kas nii?
Ei taha guugeldada, kuna meedia "tuunib" enamus lugusid müüdavaks. Nii soovin, et leiaksid, peaks ju tegelikult olemas olema, ühe armsa inimese, kellega koos lood kodu, kus kirjutad oma raamatut, päästad loomi ja oled õnnelik.
NB! Palun hoia end!
Tervitan, R..."
Ole sa tänatud armas inimene ja kohe kuidagi kergem hakkas. Kümme aastat on möödas, aga mäletab ja soovib head. Armas! Aafrikasse ma ei läinudki ja tänaseks on ka eksnaiska tagasi. Kahe nädala jooksul saanud talle selgeks, et tahab ainult koos minuga edasi minna:
„Ma ajasin su hulluks! Ja ennast ka! Koos me selle jama kokku keerasime ja üheskoos nüüd klaarime ka. Ära tõrju mind eemale ja lase mul proovida. Sel korral ma teen kõik teisiti ja me saame asjad korda!
Ma loobun ka oma lastest ja sõidame kahekesi kuskile ning alustame kõike otsast! Vaid sina ja mina!“
"Hulluks läksid või? Kuidas ma saaksin sinust lugupidada kui sa oma "pisikesed autistid" hülgad? Kui sa juba lapsed nii lihtsalt minema viskad, siis mina lendan ju veel kergemini üle parda?!"
"Sind ma ei jäta, aga reeglina olen ma küll päevapealt suhtest käed taskus välja astunud ja kõik mehele jätnud. Lemmikloomad ka, aga mingil määral suhtlen nende kõigiga ikka edasi, sest hoolin ja tahan, et neil ikka hästi läheks."
"See on üsna haige värk minu arust ja mina selles ei osale. Pigem vaatan ringi ja küllap leidub kuskil naine, kes ka minusugust päriselt tahab."
"Sul ei tule mingit uut naist! Ma ei lase ja arvesta, et iga uue suhte ma neutraliseerin sul juba eos!"
"Mida kuradit? Haige oled! Kavatsed temaga samuti kokku saada nagu oma armukeste naistega ja "selgitada olukorda ning probleemile lahendust otsida või? Kas naudid taolist olukorda kui teine tädi pisaraid tagasi hoides suure südamevaluga sinuga kohtuma peab?"
"Ma ütlesin vaid, et uut naist su ellu ei tule!"
"See pole sinu öelda, aga kuna sinust tõesti lahti ei saa, siis kolin Pille ja Pireti juurde Kosele. Kõik on kokku lepitud ja sinna sa ikka järele ei tule. Ma õpin ka vigadest ning minust sa naisepeksjat nagu oma mehest küll ei tee! Aitame koos loomi kui tahad, aga eraeluliselt lähevad me teed lahku!"
"Mina ütlen kui see asi läbi saab, mitte sina!"
"Keri kuradile ja ühelgi mehel pole vaja sellist naist, kes teda igal sammul taga kirub ja intrnetis eraelu sitasemad detaile endale sobivas valguses avalikult lahkab! Imelikud on su tuttavad, sest keegi ei küsi miks sa taolise värdjaga siis elad vaid kaagutavad takka ja vangutavad päid. Kas sa otsid tegelikult haletsemist või hoopis tunnustust, et sa nii tubli oled ja järjepanu "jobumehi" pead taluma? Kas su elus üleüldse mõni normaalne mees on ka olnud?"
"Mine persse!"
"Mine ise või pean politsei kutsuma!", haarasin telefoni.
"Heikikene, mõtle nüüd sügavalt järele ja mõtle ise, kes ära viiakse kui sa politsei kohale kutsud? Ole nüüd hea poiss ja pane telefon käest ära ning ära mängi lolli. Tegelikult sa ju armastad mind ja ei suuda ilma minuta elada! Nii on lood ja ole eelkõige aus enda vastu""
Vat sellised on need lood kui minu mätta otsast vaadata ja ilmselt juba lähiajal läheb suuremaks kolimiseks. Ma teinekord nean oma nõrka iseloomu, aga mis ma sinna ikka parata saan? Võtke või jätke, aga selline ma olen. Naised on mind sohu lükanud ning naised on mind laukast ka välja tõmmanud. Sedapuhku peavad kaksikõed Pille ja Piret mind taas inimeseks tegema, aga ärge Jummala pärast siit nüüd suhet taga otsima hakake! Sõbrad oleme, ei muud!
Tegelikult olen ma üsna õnnelik mees, kes on alates kooliajast nautinud naiste tähelepanu ja absoluutne enamus neist on mind ka väga hästi kohelnud. Nüüd saatis aga taevas kaks psühhi jutti kallale ning see on kindel märk sellest, et tuleb naistest eemale hoida! Vähemalt mõnda aega kindlasti.
Mu ootused-lootused on täna kõrged ja tulevik ei tundugi ühtäkki enam nii sünge. Ehk nüüd läheb paremini? Lootma igatahes peab ja oleks ka viimane aeg muutusteks! See on selge, et igasugu armusuhetest hoian võimalikult pikka aega eemale. Äkki isegi elu lõpuni? Ei taha enam, sest kohtus saadud "kimmelung" avaldab mõju ning selles pole ju mu ellu tulevad uued daamed süüdi kui tüüp oma mineviku pärast juba ette paranoiline ja ettevaatlik on. Ei julge enam ka, sest igat meest on siin riigis nii kuradi lihtne süüdlaseks teha! Las jääda!
Uus tsükkel, sedapuhku karsklusetsükkel on alanud ja annaks Jumalad, et see tuleks taaskord võimalikult pikk! Vat selline eraeluline täiesti tavaline lugu, mida ma suure häbiga esimest ja ilmselt ka viimast korda kirjutan. Ei näe te rohkem mu hinge sisse! Kes usub, see usub, kes mitte, see mitte. Vahet pole, aga sain südamelt suure koorma maha, sest enne pole mulle ju sõna antud. Ühtaaaegu nii kurb kui raevutsev karu minu sees hakkab olukorraga leppima ja uniseks jääma ........
