18 aprill 2017

„Need silmad, need silmad, mul võitsid südame .....“

Ja täpselt nii ongi! Katrinile kuuluva Tibi nimelise kiisu ainitine pilk on absoluutselt lummav. Kui ma vahest harva tema koju külla satun, siis satun sellest ikka vaimustusse.

Imelik kass, sest ta võib pikki minuteid või isegi tunde, sinuga tõtt vaadata. Vaatab aga oma rohelisete silmadega sinust justkui läbi ning relvitu sa oledki!


„No tule siia pisike, vaatame koos telekat ja teeme silitamismaratoniga algust!"


Tegelikult pole teda kutsuda vajagi, sest nii kui sa ennast istuma või lamama sätid, on ta kohe platsis ja ära ei lähe. See on kindel, sest paisid ja hellitamist võib ta nautida lausa nädalaid kui mitte kuid järjepanu. Öösel on muidugi jantimist kui palju, sest ta tuleb isegi su külje peale magama ja siis ei taha ju liigutada – vaeseke kukub ju alla. Ohh õnnetust siis ja seda ei saa ju küll lubada. Hommikul ärkadki kangena nagu oleks auto alla jäänud! Hea, et lamatisi pole!

Minu puhul on täitsa tavaline ja las nad olla. Peaasi, et neil hää on. Tegelikult ongi mulle naised, lapsed ja loomad eluaeg pähe istunud! Lapsed said koolist sellised iseloomustused, et taolistega ei võeta isegi vanglasse! Issi oli malbe ja rahulik! Naine läheb igal õhtul välja ja naaseb hommikul:

„Ma käisin missioonil! Riigi eest tuleb seda ikka teha!“

Ma küll ei tea millisel missioonil ta öösiti käib ja millise riigi eest võitleb, aga küsida nagu ka ei tihka. Olen rõõsa ja rahulik.


“Las käib kui see teda õnnelikuks teeb! Ta naeratus järgmisel päeval on ju seda igati väärt!“

Loomadest ma üldse ei räägi ja need on ikka täiesti ülekäte minuga läinud.

„Ole karmim, nad kasutavad sind ära!“, kärgib Kats.

„Aga las kasutavad, mind ei häiri ja nad ei tee ju midagi halba!“


Tibil on aga konkurent, 4 aastane Bubby, kes samuti sülle saamist varitseb. Tema nii leebe pole. Ja nii nad minuga jändavad – kes ees, see mees. Vahest satuvad aga korraga sülle ja siis tuleb olla valvel, sest armukadedad kiisud võivad ka kisma korraldada. Õnneks senini on kõik laabunud vägagi rahulikult.

Loomad muutuvad ikka samasugusteks nagu peremehed. Nii vähemalt räägitakse. Minu loomad on pea kõik samasuguse iseloomuga nagu ma ise – lontud ja sõbralikud. Bubbyga on aga hoopis teised lood. Muide, pärslane Bubby on saadud Kertu Jukkumi käest ja märkan nende kahe vahel palju sarnasust.

Näiteks ka Kertule meeldivad paid ja hellitused ning ta nagu Bubbygi hiilib ja otsib süllepugemisvõimalust kui meil külas käib. 

Naiska on mul aga sama armukade nagu Tibi, kes kuidagi jagada ei taha ja nii on ka nende kahe naise kaklus ainult aja küsimus. 

Õnneks olen suutnud ka nemad senini lahus hoida ja suuremaks löömaks pole veel läinud.

Ja nüüd katame laua ja hakkame pidukooki sööma, sest Tibi sai täna 14 aastaseks! Ei ole võimalik ja täiesti uskumatu! Ma oleksin pakkunud kolm korda vähem, sest ta on nii vitaalne ja energiline! 

Hip-hip-hurraa ja palju õnne sulle Tibi - sa salakaval rohesilmne võrgutaja!