Algus polnud sugugi lõbus – siil hoidis pead kuidagi imelikult viltu. Lisaks olid tal ülipikad esihambad, mis õnneks küll söömist ei sega. Täpselt nagu jänesel ja sellist asja pole mu silmad veel näinud, kuigi okaskeradega olen trehvanud oma elukese jooksul küll ja küll! Nina oli tatine vaesekesel ka. Tagatipuks liikus metsasukas üliaeglaselt ja ka siis enamasti ringiratast. Selge pilt! Ta on ikka kõvasti pihta saanud ja kas siit üldse elulooma tuleb?
Aga tuleb küll ja selles olen ma täna täiesti kindel. Üleüldse on ta väga tubli ning siilijumalad on teda soosinud. Näiteks see eelmise aasta poeg kaalus kõigest 550 grammi ja teadmamehed räägivad, et see on juba ime, et nii „kerge“ tegelane talve üle elas.
Mina panin ta garderoobi toibuma, sest polnud seal kütmata ruumis ei palav ega külm. No selline täitsa paras siilitemperatuur valitseb selles katusealuses konkus. Alul ta magas palju – puges aga sooja rätiku alla peitu ja põõnas. Veel rohkem kui magamist, nautis ta aga söömist. Teada värk, et kõik mis läheb sisse, peab ka välja tulema ja seda manti ikka tuli!
Kõige jubedam oli aga see hais! Pagan, kohati oli tunne, et pean vähemalt lehma korteris! Pole võimalik, et nii väike tegelane suudab taolist toota, aga on võimalik ikka küll. Ma olen ka varasemalt siile kantseldanud, aga siis elasid nad kuuris või keldris ning seega jäid igasugu kaasnevad kõrvalnähud mul kogemata. Nüüd olen targem!
Avastasin, et ka riided on nüüd puha hukas. Näiteks täna, pühapäeva hommikul panin kirikuriided selga ja rakendasin Nancy käest saadud obese vankri ette. Autoga ma ju mõned kuud veel sõita ei tohi, sest hädasti oli vaja lakkutäis peaga jummalast lähedal asuvasse poodi paarutada! Päev algas paljutõotavalt ja tahtsin juba jumalasõna kuulama minna kui korraga naiska teatab:
„Ma ei tule sinuga kuskile! Sa haised!“
Säh sulle loomakaitset, aga see tegevus haisebki kohati parasjagu pasa järele. Selles veendusin tegelikult juba varases lapsepõlves kui koos onupojaga vanaisa lambad „ära päästsime“ ja nad vabaks lasksime.
Meid jõmpsikaid pandi selleks ajaks kui kogu küla villakerasid metsa vahelt ja rabast taga otsis, lauta, lambaaedikusse kinni. Räme hais! Veel rämedam vaeste süütute laste piinamine, aga nagu näha, siis tolku sest polnud kuna loomade kaitsmisega jauran ma isegi veel vanuigi!
Kõige jubedam oli aga see hais! Pagan, kohati oli tunne, et pean vähemalt lehma korteris! Pole võimalik, et nii väike tegelane suudab taolist toota, aga on võimalik ikka küll. Ma olen ka varasemalt siile kantseldanud, aga siis elasid nad kuuris või keldris ning seega jäid igasugu kaasnevad kõrvalnähud mul kogemata. Nüüd olen targem!
Avastasin, et ka riided on nüüd puha hukas. Näiteks täna, pühapäeva hommikul panin kirikuriided selga ja rakendasin Nancy käest saadud obese vankri ette. Autoga ma ju mõned kuud veel sõita ei tohi, sest hädasti oli vaja lakkutäis peaga jummalast lähedal asuvasse poodi paarutada! Päev algas paljutõotavalt ja tahtsin juba jumalasõna kuulama minna kui korraga naiska teatab:
„Ma ei tule sinuga kuskile! Sa haised!“
Säh sulle loomakaitset, aga see tegevus haisebki kohati parasjagu pasa järele. Selles veendusin tegelikult juba varases lapsepõlves kui koos onupojaga vanaisa lambad „ära päästsime“ ja nad vabaks lasksime.
Meid jõmpsikaid pandi selleks ajaks kui kogu küla villakerasid metsa vahelt ja rabast taga otsis, lauta, lambaaedikusse kinni. Räme hais! Veel rämedam vaeste süütute laste piinamine, aga nagu näha, siis tolku sest polnud kuna loomade kaitsmisega jauran ma isegi veel vanuigi!
Siil aga kosus jõudsalt ja eluvaim tuli sisse ning enam teda nii lihtsalt kätte võtta ei õnnestu - kohe tõmbab kerasse! Ta on isegi nüüd nii tubli, et suudab kõrgest karbist plehku panna! Kuidas ta sealt üle ronib, on tänaseni saladus, aga hommikuti leian ma okaskera ikka mööda maja ringi tuuseldamas ja siiliasju ajamas.
Olime naiska elamises nädalavahetusel ja siili võtsime mõistagi ühes. Karbi asetasime saunas asuvasse basseini põhja, kus vedeleb igasugu sodi ja tühjad purgid. Öösel läks korraga killadi-kolladi suur sõda lahti!
Olime naiska elamises nädalavahetusel ja siili võtsime mõistagi ühes. Karbi asetasime saunas asuvasse basseini põhja, kus vedeleb igasugu sodi ja tühjad purgid. Öösel läks korraga killadi-kolladi suur sõda lahti!
"No pagana siil! Jälle märatseb!"
Loomulikult oli siil jälle karbist pääsenud ja tekitas paraja kaose – osad purgid kukkusid lausa katki ja nii tuligi keset ööd koristama hakata:
„Appi, mine juba metsa tagasi!“
Loomulikult oli siil jälle karbist pääsenud ja tekitas paraja kaose – osad purgid kukkusid lausa katki ja nii tuligi keset ööd koristama hakata:
„Appi, mine juba metsa tagasi!“
Päris metsa ma loomakest veel ei lase, sest enne tahaks ka nohu välja ravida. Õues me aga juba jalutamas käime küll ja iga päev teeb ta aina pikemaid ja kiiremaid ringe. Ühel korral puges isegi sirelipõõsasse ja siis ma teda sealt, taguots upakil, välja kangutasin, kuniks naabrimees läks mööda:
„Tere Heiks, mida sa siin põõsas kükitad?“
„Siili püüan kätte saada!“
„Jumal tänatud! Ma kartsin, et oled juba moslemiks hakanud ja palvetad!“
Eile õhtul rändas siil Pille ja Pireti juurde maale. Kuni nohuravi lõpuni ehk umbes nädalakese veel elab ta tallis asuvas toakeses, päeval aga lastakse kasvuhoonesse sibima. Ja seejärel on juba näha kas ta soovib metsa elama minna või jääb hoopis Teeside talukesse pikemaks ajaks peatuma. Lapsed on muidugi õhinal ja soovivad siiralt, et siilipoiss ikka neid välja valiks ja paikseks jääks. Muide, see soov võib ka täituda, sest siilid on juba taolised metsasukad, kes hea meelega inimeste lähedusse hoiavad!
„Tere Heiks, mida sa siin põõsas kükitad?“
„Siili püüan kätte saada!“
„Jumal tänatud! Ma kartsin, et oled juba moslemiks hakanud ja palvetad!“
Eile õhtul rändas siil Pille ja Pireti juurde maale. Kuni nohuravi lõpuni ehk umbes nädalakese veel elab ta tallis asuvas toakeses, päeval aga lastakse kasvuhoonesse sibima. Ja seejärel on juba näha kas ta soovib metsa elama minna või jääb hoopis Teeside talukesse pikemaks ajaks peatuma. Lapsed on muidugi õhinal ja soovivad siiralt, et siilipoiss ikka neid välja valiks ja paikseks jääks. Muide, see soov võib ka täituda, sest siilid on juba taolised metsasukad, kes hea meelega inimeste lähedusse hoiavad!
