Ega ma midagi ilustanud vaid rääkisin nagu asjad on ja sarjasin nii seadusandlust, valitsust kui Veterinaar ja Toiduameti tegelasi. Mõistagi sai ausalt räägitud ka loomakaitse hetkeseisust ja sellest, et pole me nii vägevad midagi kui kaugemalt paistab.
Loomakaitse Liidu Lõuna-Eesti juht Kerli võttis lõpuks asja kokku:
„Õige on rääkida asjadest nii nagu need tegelikult on. Kuigi saalis oli kohkunud nägusid, kuid siiski võib see midagi tulevikus muuta. Usun, et noored, kes Sind kutsusid said aimu loomakaitsest ja kui jama seda meie riigis ajada on. Aga loodan, et need noored hinged ei löönud põnnama.“
Ma loodan ka südamest, et nad põnnama ei löönud, kuigi soovitasin õpilastele eelkõige nende eneste huvides loomakaitsetegevusest eemale hoida – elavad palju rahulikumalt ja õnnelikumalt!
Aastas toimub Tamme Gümnaasiumis kümneid taolisi kohtumisi, aga eilne oli algatatud ja korraldatud just õpilaste poolt, mis teeb eriti head meelt. Rääkisin ka oma nägemusest, et igas vallas ja linnas võiks olla oma loomakaitse selts, mille tegutsemine oleks palju tõhusam kui Tallinnast juhituna.
Õpilastest moodustus lausa selline aktiivgrupp, kes lubas Tartu Loomakaitse Seltsi ära teha. Elame-näeme, aga lubasin liidu poolt igakülgset abi nii MTÜ loomisel kui hilisemas organisatsiooni käima tõmbamises jne.
Üks õpilane küsis, et kuidas ma tasakaalu saavutan ja millised juhtumid rõõmu pakuvad, sest nn „halbu loomajuhtumeid“ näikse rohkem olema? Vastasin, et iga terveks ravitud või hoolimatult omanikult kätte saadud loom valmistab rõõmu.
Tegelikult valmistavad rõõmu ka sellised kohtumised koolides ja lasteaedades. Lastel ja noortel loomade kaitsmise vastu igatahes huvi on ja ma siiralt loodan, et ehk äkki õnnestub neil seda üsna lootusetut olukorda muuta kui meie põlvkond peaks ebaõnnestuma ........
