Tavainimesed sellega suurt kokku ei puutu, aga loomakaitsjad küll ning pea iga nädal antakse meile teada pesast kukkunud oravatittedest ja viga saanud või uimastest siilidest. Eelmisel nädal oli korra selline tunne, et mis nüüd küll on lahti, sest oravad näisid puu otsast alla sadavat nagu sügisesed küpsed õunad!
See nädal on rahulik olnud, aga ei midagi erilist – kevad võtab iga päevaga aina rohkem võimust! Kõnesid on ehk ka seepärast rohkem, et inimesed pööravad lihtsalt rohkem tähelepanu ja see on ainult hea. Helistavad isegi head naabrid soomlased.
„Meil on siin kolm-neli-viis oravabeebit! Neil pole karvagi veel peal. Me tahame aidata ja kasvatame nad üles. Kuidas seda õieti teha?“, on üsna levinud küsimus.
Mida ma siis oskan soovitada? Ärge hakake parem ise jampsima, sest te jääte jänni! Uskuge mind! Ja hiljem toote nad nagunii meie hoole alla, sest ei saanud hakkama! Paraku on loomakesed siis juba palju kehevemas seisus ja pahatihti neid enam elule tagasi võita ei õnnestugi!
Eestimaa Loomakaitse Liidul on tänaseks loodud täiesti arvestatav hoiukodude võrgustik, kus siis pädevad inimesed oskavad ja tahavad siile ning oravaid aidata. Oravatittede ja siilide tarbeks oleme sebinud ka spetsiaalsed söögid. Täna paraku me tegeleme seaduse vastaselt, sest Eesti riigi arust on kõik vigastatud loomad „LOODUSLIK VALIK“ ja neid pole aidata vaja. Loomakaitse Liidu rahvas on teist meelt ja me eristame selgelt inimtekkelistel põhjustel vigastastud loomad ja loodusliku valiku tagajärjed.
Erinevatel päästjatel ja loomakaitsjatel on mõistagi oma metoodika ja arusaamad. Eks me ka isekeskis vaidleme ja näiteks mina arvan oma kogemusele tuginedes, et oravaema tuleb tittedele järele ja viib nad minema. Paliveres toimunu on selle ehedaks tõestuseks.
Katrin, kes nende loomadega on palju rohkem kokku puutunud kui mina on jällegi seda meelt, et see on pigem erand kui reegel. Eestis loomakaitsjate kooli pole ja sestap me täiendame endid ja õpime väljamaalaste kogemusest.
Ameerikamaa loomakaitsjad näiteks pakuvad välja, et hädas oravalast tuleks lausa kahel päeval järjest välja pakkuda nii, et emme oma võsukese kätte saaks. Seda muidugi juhul kui põnn kukkudes vigastusi ei saanud. Siis tuleks poeg soojendada normaalse kehatemperatuurini ja alles seejärel võib ta karbiga puu otsa tagasi panna. Jänkid isegi õpetavad kuidas karpi ehitada.
Kõik on kena kuid paraku see kõik töötab siis kui väljas on üle 30 soojakraadi ja meil külmas Eestis pole nende nõuannetega suurt midagi peale hakata. Tuleb leida oma tee, mis siinmail end õigustaks! Võim(t)e muidugi proovida teha ka soojustatud karpi, et tite kehatemperatuur püsiks, aga mnjah, saatan peitub pisisasjades ja elushingede hinnaga pole mõtet katseid tegema hakata!
Katrin, kes nende loomadega on palju rohkem kokku puutunud kui mina on jällegi seda meelt, et see on pigem erand kui reegel. Eestis loomakaitsjate kooli pole ja sestap me täiendame endid ja õpime väljamaalaste kogemusest.
Ameerikamaa loomakaitsjad näiteks pakuvad välja, et hädas oravalast tuleks lausa kahel päeval järjest välja pakkuda nii, et emme oma võsukese kätte saaks. Seda muidugi juhul kui põnn kukkudes vigastusi ei saanud. Siis tuleks poeg soojendada normaalse kehatemperatuurini ja alles seejärel võib ta karbiga puu otsa tagasi panna. Jänkid isegi õpetavad kuidas karpi ehitada.
Kõik on kena kuid paraku see kõik töötab siis kui väljas on üle 30 soojakraadi ja meil külmas Eestis pole nende nõuannetega suurt midagi peale hakata. Tuleb leida oma tee, mis siinmail end õigustaks! Võim(t)e muidugi proovida teha ka soojustatud karpi, et tite kehatemperatuur püsiks, aga mnjah, saatan peitub pisisasjades ja elushingede hinnaga pole mõtet katseid tegema hakata!
Ma ei pretendeeri absoluutse tõe kuuluatajaks, aga lähtume siis ses küsimuses minust palju targema ja kogenenuma Katrini seisukohast, et reeglina oravaemme poegi enam minema ei vii! Aga miks siis? Vastus on lihtne ja asi on selles, et pojad jahtuvad meie kliimas väga ruttu maha kui nad pesas pole ja emmed „külmunud“ või viga saanud poegi tagasi ei vii. Nii vähemalt on tarkades raamatutes kirjas.
Aga paneks siis karbi koos oravatittedega päikese kätte? No kasutage aju ja ka see pole hea variant, sest siis nad võivad jällegi üle kuumeneda! Kui siia lisada, et nendega tuleb jännata nagu väikeste lastega ja iga paari tunni tagant spetsiaalpiimaga toita, siis saate isegi aru, et nende loomakeste elule tagasi võitmine on üks paras ke..p ja peavalu.
Sestap andke hädalistest siilidest ja oravatest ikka Eestimaa Loomakaitse Liidule teada Katrin Idla telefonil 58 603 217. Tema korraldab nende loomaliikide päästmist ja me oskame ning tahame neid aidata! Usaldage ja laske meil siis seda teha ja ärge hakake ise jändama! Kas te tahaksite tööle minna kitlis, mille taskus on siis kolm, neli või viis oaravapoega, et neid iga paari tunni tagant toita? Nii ma arvasingi, et vaevalt küll!
Meie oleme aga pingutanud, õppinud ning loonud keskkonna, kus taoliste hädalistega toimetada. Loomulikult me ei suuda asendada päris loomavanemaid, aga me anname parima, et nende järglased ikka täiselujõus loodusesse tagasi jõuaksid.
