„Kõrvu riivav kõva hädakisa tuli mändide poolt!“, kirjeldab sündmusi Tallinnas, Mustamäel elav Kristjan, kes sättis sammud sinnapoole, kust hädaline appi hüüdis. Ja mida ta nägi? Vares rapib imetillukest jänesepoega.
„Ma ei suutnud seda pealt vaadata ja läksin vahele“, sõnas hella südamega jahimees, kes loomakaitse liidule varemgi hädasolevatest metsaasukatest teada on andnud.
Näiteks, viimati ei saanud mees kuidagi hädasolevast siilist niisama mööda minna vaid viis ta koju ja hiljem andis meile üle. Tore, et taolisi inimesi ikka leidub! Eriti hea meel on mul selle üle, et just mehed ei pelga aina enam oma õrnemat ja kaastundlikumat poolt näidata.
„Ahh, mida sa sekkusid, see oli ju nüüd küll puhas looduslik valik?“, kostsin seepeale.
„See hädakisa oli nii vali ja ma lihtsalt ei suutnud niisama pealt vaadata. Koer oleks nad mõlemad nahka pistnud, sest mul on puhastverd jahikoer, aga suutsin teda kinni hoida.“
„Kas vares loobus oma saagist kergelt?“
„Ole nüüd! Kui hakkasin lähenema, siis haaras jänku noka vahele ja lendas oma viis meetrit ülikooli poole. Seejärel tegin juba kiiremad sammud ja siis ta lendas minema. Õnneks jänesetitt suurt viga ei saanud ja ainult nina juurest tuli hästi natuke verd.“
Paljud pole vast kuulnud, aga muidu igati vaiksed jänkud suudavad tõesti luust ja lihast läbilõikavat hädakisa teha ning seda ei saa teps mitte ükskõikselt pealt kuulata. Tõttöelda olen isegi korra nn looduslikku valikusse sekkunud kui Aruküla kandis öösel autoga sõitsin ja minu ette ilmusid korraga haavikuemand ja teda jälitav rebane. Jänku jäi mõistagi tulede valgusvihtu lõksu ja nii ta seal elu eest põgenes kuniks masina seisma jätsin ja tuled surnuks lõin.
Toona hoidsin pöialt, et ta ikka pääseks. Samas jällegi kui hakkad ette kujutama, et kuskil on ka rebasel pesa, kus pesakond näljaseid tittesid ootamas, siis hakkab juba nendest kahju! Eks ole ja parem on taolisi asju pealt mitte näha.
Mustamäe varest muidugi näljasurm ei ohusta, sest inimloom va räpakoll on katnud linnadesse rikkaliku söögilaua, mida linnud-loomad siis nosimas käivad. Eelmine nädal oli aga eriline tõesti, sest domineerisid just linnud.
Ühes samuti Mustamäelt tulnud kõnes anti teda hättasattunud tuvist, keda siis varesed retsisid. Inimene läks vahele ja andis vaese linnu meie hoolde. Oi-oi, ta oli ikka korralikult pihta saanud, aga tänaseks on surmaoht möödas ja siis saab ta loodusesse tagasi lasta.
Pelgulinnast anti aga teada musträstast, keda varesekari nokkis. Inimene vahele ei läinud ja nii see väike suleline oma otsa leidis. Aga pihta sai ka üks varesehakatis, keda teised varesed ja kajakad tahtsid nahka pista. Veider lugu, sest minu teada varesed hoiavad ikka kokku, mitte ei õgi teineteist, aga mida ma ka tean. Iseenesest on muidugi nii kajakad kui varesed rämedad tapamasinad ja küllap just see neile hää äraolemise pea kõikjal garanteeribki. Varesed on muidugi ka väga targad! Seda ei maksa unustada, sest ka vares ei unusta kui sa talle või ta pisiperele liiga teed ning maksab kätte!
Veider aga sel aastal on juba aprillis saabunud väga palju abikõnesid just linnu- ja loomalaste kohta. Kas loodus on lolliks läinud või ajan ma ise midagi sassi, aga varasemalt on hullumaja puhvetiks läinud ikka mais-juunis. Ka selle hädasoleva varese kohta öeldi, et tegemist on veel linnuvõimetu titega, keda suur lind kaitses!? Tohohh tonti, pole võimalik!
Meie vabatahtlikud käisid aga kohal ja tunnistasid, et tegemist oleks olnud nagu tõesti pisikese varesepojaga. Kätte nad teda aga ei saanud, sest vilgas tegelane oskas maapinnal fenomenaalset kiirust arendada! Tegelikult hää ongi, et kätte ei saanud, sest varesed oskavad ka maapinnal elades ülihästi hakkama saada.
Veider aga sel aastal on juba aprillis saabunud väga palju abikõnesid just linnu- ja loomalaste kohta. Kas loodus on lolliks läinud või ajan ma ise midagi sassi, aga varasemalt on hullumaja puhvetiks läinud ikka mais-juunis. Ka selle hädasoleva varese kohta öeldi, et tegemist on veel linnuvõimetu titega, keda suur lind kaitses!? Tohohh tonti, pole võimalik!
Meie vabatahtlikud käisid aga kohal ja tunnistasid, et tegemist oleks olnud nagu tõesti pisikese varesepojaga. Kätte nad teda aga ei saanud, sest vilgas tegelane oskas maapinnal fenomenaalset kiirust arendada! Tegelikult hää ongi, et kätte ei saanud, sest varesed oskavad ka maapinnal elades ülihästi hakkama saada.
Näiteks Mustamäel „Magistraali keskuse“ juures elas üks vigastatud tiivaga vares niimoodi lausa mitu aastat. Hommikul hüppas aga Sõpruse puiestee äärde ja keeras pead nii paremale ja vasakule ning kui masinaid polnud, siis ületas tee.
„Kuhu ta siis niimoodi läks paar korda päevas?“ küsite nüüd kindlasti. Loomulikult sööma, sest bussipeatuse taga elavad pardid, keda inimesed toidavad ja nii ta sinna toidujahile kargaski. Tegi aga partidele tuule alla, nosis kõhu täis ja siis kalpsas tagasi üle tee oma koju. Kus ta täpselt elas ei tea keegi, aga see pull kestis õite mitu aastat kuniks see vahva ja tark tegelane autorataste all mõned aastad tagasi siiski otsa sai. Muide teine linnuliik, kes maapinnal hästi kohaneb ja hakkama saab, on tuvid. Viimased on ka imeparanejad ja nii ongi – meie laiutame käsi ega oska kuidagi aidata, aga raip saab ise terveks ja lendab nädala pärast minema!
Siis sai eelmisel nädalal janditud veel ühe kajakaga, kes autolt paugu sai. Ei hakka sellest pikemalt kirjutama, sest talle sai hiljuti terve peatükk pühendatud. Lühidalt öeldes, aga vedas sel kajakal roppumoodi, sest luud jäid imekombel terveks ning ta pääses pärast pisikese haava õmblemist juba järgmisel päeval taas vabadusse.
Ja olekski nagu kõik. Kus kurat! Ühe väga olulise ja haruldase sulelise oleks nüüd peaaegu ära unustanud ja nimelt anti teada veel ühest üsnagi haruldasest linnust:
Ja olekski nagu kõik. Kus kurat! Ühe väga olulise ja haruldase sulelise oleks nüüd peaaegu ära unustanud ja nimelt anti teada veel ühest üsnagi haruldasest linnust:
„Tere,
Meile vastu aken lendas öökull! Aga juba mitu nädalat ei võta jalgu alla ega siruta õieti tiibugi. Mida me peaks tegema? Muidu tubli linnuke sööb ja joob korralikult. Kakleb ka! Händkakk on ta vist siiski, aga ei tea täpselt ka.“
Ja tõesti-tõesti on sedapuhku tegemist händkakuga. Ometigi ma eriti lootusrikas pole, sest linna eksinud ja mööda akent põrutanud tegelasega juhtus õnnetus väidetavalt juba mõned nädalad tagasi! Kurat küll! Oleks siis varem helistanud!
Küllap inime lootis, et lind toibub, aga nii sedapuhku ei läinud. Eks ta tuleb siis arsti juurde tarida ning kui selgroog on viga saanud ja jalad ei tööta, siis jääb ka temal nii kevad kui suvi kahjuks nägemata.
Tänane päev tulebki siis üsna tihe ja mu volkariloks saab maha mõõta üksjagu kilomeetreid:
Tallinn-Paide ja jänkubeebi hoiukodusse, kus üks samasugune liigikaaslane juba ootamas. Meie kogemus näitab, et ühevanuselised koos kasvades-mängides ning maailma avastades jäävad metsikuks ning kohanevad pärast vabastamist iseseisva eluga paremini.
Paide-Tartu ja händkakk peale. Loomulikult võiks me seda lindu ka ülikoolilinnas uurida lasta, kus on ehk isegi paremad võimalused, aga me eelistame siiski loomaarsti, kellel peale teadmiste ning aju oleks olemas ka kaastundlik süda. Ilmselt nõustute, et seadustes näpuga järge ajavat, a la seda liiki ma aitan ja seda elukat mitte ning pahatihti vaid mürgisüsti kasuks otsustava tõpratohtriga ei saa elusid säästa ja päästa üritavad loomakaitsjad pikalt koostööd teha. Ka meie võtame vastu eutanaasiaotsuseid küll ja küll, aga seda ikka siis kui on absoluutselt selge, et see on loomale-linnule parim ning absoluutselt mitte kui midagi enam teha ei anna!
Tartust põrutan taas Paidesse, et nüüd juba ka tuvi peale võtta. Tuvi rändab taastuma enne vabastamist Vana-Vigala hoiukodusse.
„Ohmakas! Miks ma teda kohe siis peale ei võtnud?, küsivad nii mõnedki.
„Aga sellepärast, et lind niisama tühja paarsada kilomeetrit ei loksuks ja stressi ei läheks! Nii lihtne see ongi ja seda enam jääb ka Paide nii või naa tee peale!“
Ja Vana-Vigalast jõuan siis juba kuskil pärastlõunal koos händkakuga päälinna tagasi ning viin ta tohtri manu. Vat selline pühapäev on siis mul naiskaga tulemas ja jummel tänatud, et ma ei tohi barankat keerata ja kogu vaev jääb Katsi õblukestele õlgadele! Muide, ma olen juba kõrvaistumisega nii ära harjunud, et ei tahagi enam rooli taha! Kõrvalistmel näed ikka loodust ja inimesi ja isegi maju, mis juba ammuilma valmis saanud, aga senini on kuidagi märkamatuks jäänud, kuigi olen neist mööda sõitnud ...
Meile vastu aken lendas öökull! Aga juba mitu nädalat ei võta jalgu alla ega siruta õieti tiibugi. Mida me peaks tegema? Muidu tubli linnuke sööb ja joob korralikult. Kakleb ka! Händkakk on ta vist siiski, aga ei tea täpselt ka.“
Ja tõesti-tõesti on sedapuhku tegemist händkakuga. Ometigi ma eriti lootusrikas pole, sest linna eksinud ja mööda akent põrutanud tegelasega juhtus õnnetus väidetavalt juba mõned nädalad tagasi! Kurat küll! Oleks siis varem helistanud!
Küllap inime lootis, et lind toibub, aga nii sedapuhku ei läinud. Eks ta tuleb siis arsti juurde tarida ning kui selgroog on viga saanud ja jalad ei tööta, siis jääb ka temal nii kevad kui suvi kahjuks nägemata.
Tänane päev tulebki siis üsna tihe ja mu volkariloks saab maha mõõta üksjagu kilomeetreid:
Tallinn-Paide ja jänkubeebi hoiukodusse, kus üks samasugune liigikaaslane juba ootamas. Meie kogemus näitab, et ühevanuselised koos kasvades-mängides ning maailma avastades jäävad metsikuks ning kohanevad pärast vabastamist iseseisva eluga paremini.
Paide-Tartu ja händkakk peale. Loomulikult võiks me seda lindu ka ülikoolilinnas uurida lasta, kus on ehk isegi paremad võimalused, aga me eelistame siiski loomaarsti, kellel peale teadmiste ning aju oleks olemas ka kaastundlik süda. Ilmselt nõustute, et seadustes näpuga järge ajavat, a la seda liiki ma aitan ja seda elukat mitte ning pahatihti vaid mürgisüsti kasuks otsustava tõpratohtriga ei saa elusid säästa ja päästa üritavad loomakaitsjad pikalt koostööd teha. Ka meie võtame vastu eutanaasiaotsuseid küll ja küll, aga seda ikka siis kui on absoluutselt selge, et see on loomale-linnule parim ning absoluutselt mitte kui midagi enam teha ei anna!
Tartust põrutan taas Paidesse, et nüüd juba ka tuvi peale võtta. Tuvi rändab taastuma enne vabastamist Vana-Vigala hoiukodusse.
„Ohmakas! Miks ma teda kohe siis peale ei võtnud?, küsivad nii mõnedki.
„Aga sellepärast, et lind niisama tühja paarsada kilomeetrit ei loksuks ja stressi ei läheks! Nii lihtne see ongi ja seda enam jääb ka Paide nii või naa tee peale!“
Ja Vana-Vigalast jõuan siis juba kuskil pärastlõunal koos händkakuga päälinna tagasi ning viin ta tohtri manu. Vat selline pühapäev on siis mul naiskaga tulemas ja jummel tänatud, et ma ei tohi barankat keerata ja kogu vaev jääb Katsi õblukestele õlgadele! Muide, ma olen juba kõrvaistumisega nii ära harjunud, et ei tahagi enam rooli taha! Kõrvalistmel näed ikka loodust ja inimesi ja isegi maju, mis juba ammuilma valmis saanud, aga senini on kuidagi märkamatuks jäänud, kuigi olen neist mööda sõitnud ...
See lugu hakkas pihta jänkupojaga, kes kindlast surmast päästeti ja las ta paneb sellenädalasele kokkuvõttele ka punkti. Pärast seda kui jäneselaps minu hoolde usaldati, läks jubedaks sahmimiseks, sest mul polnud ju käepärast ühtki vajalikku asja alates puurist ja lõpetades nosimise-piima-glükoosiga.
Omal ajal otsustasin, et rohkem vigastatud tegelasi oma elamisse ei tari. Pärast maja müüki polnud see tegelikult enam võimalik ka, sest uues kohas lihtsalt ruumi napib. Sestap sai kogu träni laiali jagatud ja nüüd see maksis valusalt kätte.
„Sõpra tuntakse hädas“, ütleb tarkusetera ja nii nad eile mind ka aitasid. Puuri jänku üleöö pidamiseks loovutas Hannes. Toidud-heinad jm tarviliku ostsime poest ja koju jõudsime kuskil kella kümne paiku. Veidral kombel oli jänku aga esimesest ehmatusest juba üle saanud ja ta tundus olevat tegusamast tegusam.
„Kaalu ta kohe üle, siis vaatame edasi!“, anti mulle hoikodust esimene korraldus.
Kuidas ma nii tillukest ja kerget tegelast kaalun kui mul köögikaalu pole. Proovisin siis inimeste kaalu peal ja tabloo näitas 200 grammi. Teine katse andis tulemuseks 100 ja kolmas näitas puhast nulli!
„Ju ta paarsada ikka on, tundub loogiline ja nii palju nad just kaaluvadki selles vanuses!“
„Sa pead talle spetspiima juurde andma, sest ema käis teda kindlasti veel toitmas!“
„Seda ma tean isegi, et ema neid õhtul söötma tuleb ja seejärel ööseks sooja kaissu võtab, aga mul pole piima!“
„Siis anna koort ja elab öö sellega ka üle!“
Ja nii me siis soojendatud koort pipetiga süüa üritasimegi, sest õiget lutti mul ka enam pole! Paras jauramine, aga asja sai. Öö elas tilluke jäneselaps kenasti üle. Kui teda katte alt piilusin, siis pistis ninaotsa uudishimulikult heinte seest välja ja tuli lausa uudistama. Seejärel potsatas aga veenõu peale ja sinna ta jäigi.
„No on ikka ohmu, aga küllap talle on siis väikest käpaleotust vaja!“
Hommikuse söögikorra jätan ma julmalt naiska õlule – las jaurab ka ja näitab siis oma kaasasündinud emainstinkti. Seejärel aga ongi käes aeg teele asuda. Loodetavasti automüra jänesehakatist väga stressi ei aja, sest eile elas ta selle ju igati rahulikult üle. Samas jällegi oli ta eile ka absoluutses šokis ega jaganud eriti matsu.
Vaene tegelane võis ikka koledat hirmu tunda! Mõelge ise kui jube see oleks kui teid endid lehmasuurune lind nokiks? Karm värk ja meie õnneks taolisi inimsööjaid linde pole. Julm-julm maailm. Aga sellel jänkul vedas ja see on ime! Et teda aitas heasüdamlik jahimees, on tõttöelda sama suur ime. Aga nii ta läks ning juba õige pea saate seda tuttsaba ehk hea õnne korral näha juba Kesk-Eesti metsades.
"Pikka elu ning hoia inimestest, autodest, huntidest ja rebastest siis eemale, sest teinekord ei pruugi enam nii hästi minna!", oleks vast igati paslik soovitus küll.
"Pikka elu ning hoia inimestest, autodest, huntidest ja rebastest siis eemale, sest teinekord ei pruugi enam nii hästi minna!", oleks vast igati paslik soovitus küll.
