„Me ei saanud pisikest Turbot päästa! Ta suri hetk tagasi. Omanikule juba teatasime ja sa ei pea ekstra helistama“, lõpetas mu üleeilse päeva „Loomade Kiirabikliinikust“ tulnud kurb kõne.
Ei maksa vast mainidagi, et omanikud olid kurvemast kurvemad – purunenud ootused-lootused, lein, mure, pisarad ja taevasse kõrguvad raviarved.
„Kuidas ma seda nüüd küll lapsele ütlen? See on talle ränk hoop, sest ta nii hoidis ja armastas seda kiisut?“
Just täpselt nii kipuvad need lood pahatihti lõppema kui inimesed on otsustanud endale sandikopikate eest tõulooma „Okidoki“ vahendusel soetada. Turbo lugu pole kaugeltki erandlik ja hilisemaid õiguse taganõudjaid on küll ja küll.
Mõni soovib õiglust ja seda et „kutsika- või kiisutehas“ kinni pannakse, teine raviarvete ja looma eest tasutud summa tasumist. Kolmandad jällegi on valmis taaskord rehale astuma ning lepiksid isegi sama „millerdaja“ käest saadud uue loomaga.
Iseäranis tihti saavad „lüpsta“ meie head naabrid soomlased. Ainuüksi viimase poole aasta jooksul olen nii mina kui loomakaitse liit saanud viis kaebust haigete loomade müügi kohta just sommide käest. Võibolla aga on soomlased lihtsalt agaramad oma õiguste eest seisma ja eestlased vaikivad lood maha. Ei tea?
„Tehke midagi! Mu raviarved on juba üle tuhande euro! See sigadus peab lõppema ja inimene tuleb vastutusele võtta!“
Paraku ei võeta selle eest kedagi vastutusele, sest pahatihti ei tea lemmikusoetajad isegi loomaärika nime, elukohast rääkimata. Väljavalitud loom tuuakse X-kohta ja otsad ongi vees!
Loomulikult ei tehta mingeid ostu- müügilepinguid. Sama loomulikult pole loomal ka passi või tõutunnistust! Hiljem on kisa taevani, aga mida te lärmate? Ise olete ju süüdi!
Autot ostes uurib enamus meist põhjalikult nii massina ajalugu kui seisukorda ja ilmselt arvestab ka sellega, et Opeli raha eest ikka uut Mercedest ei osta. Võib muidugi saada, aga siis peab see auto olema kas varastatud või omadega täiesti tuksis. Miks loomadega siis teist moodi on?
„Heiks, mine vaata palun üks koer üle. See on „Okidokis“ müügis 200.- euroga. Meil Soomes maksavad nad 2000! Kontrolli, et kõik korras oleks, mu kolleeg tahab osta“, palus mu Soomes elav vennanaine mõni aeg tagasi.
Aga vat ei kontrolli, sest juba ainuüksi kümme korda odavam hind viitab sellele, et lood pole korras. Lisaks ei näe ma ka koera sisse ning paljas silm ei suuda teps mitte vaesekese sees peidus olevaid haigusi tuvastada.
Autodele saab teha ostueelset ülevaatust. Loomade puhul mitte või vähemalt mina pole kuulnud, et keegi oleks valmis mõnisada eurtsi ainuksi analüüside, röntgeni ja tont teab, mis protseduuride peale ennetavalt ära kulutama. Kõik käib usalduse peal ja reeglina kuulatakse loomaärika mesimagusat juttu.
„Meie peres väga armastatakse loomi! Aga nüüd juhtus õnnetus ja jooksuajal samat tõugu teine puhastverd tegelane kasutas juhust ning pesakond ongi käes! Sellepärast pole ka paberid!“
See muinaslugu meenutab vägisi legendi, mida väljamaalt toodud väikeste läbisõitudega autode kohta kasutakse:
„Auto on siiski 12 aastat vana! Kuidas on võimalik, et läbisõit ainult 4000 kilomeetrit on?“
„Ärge muretsege! See masin kuulus kirikuõpetajale, kes ainult kilomeeter eemal asuvale surnuaeda ja siis kiriku juurde tagasi sõitis. Sellepärast ongi nii väike läbisõit!“
Tuleme aga nüüd loo alguses mainitud Turbo juurde tagasi. Traagiline kurblugu sai alguse selle kuu 4.aprillil kui üks tore perekond otsustas endale Briti pikakarvalise kassipoja võtta. See oli nende esimene lemmikloom ja seega igasugu kogemused neil puudusid. Sobiv hoolealune leiti „Okidoki“ vahendusel – kõik viitas sellele, et asi on korras, sest antud kasvatajal oli palju kiisusid müügiks. Kõnele vastas naisterahavas.
„Jah tegemist on puhastverd ja – tõugu kassidega. 200 eurot tükk. Me asume Koplis.“
„Kas odavamalt ka saaks?“
„No kui täna kohe järele tulete, siis anna sotiga ära!“
„Kas seitsmenädalane kiisu on ikka juba valmis uude koju minema? Äkki tahab veel ema juures olla?“
„Loomulikult on valmis ta uude koju minema! Ta sööb juba ise ja käib ka korralikult liivakastis!“
„Kas mingi pass ka on?“
„Ei ole, aga kas teil oleks seda vaja?“
„Ei ole! Ega me aretamisega tegelema taha hakata vaid vajame kõigest lemmiklooma ja sõpra! Temast saab tütre kass, ammu juba ootab!“
Ja nii nad Koplisse sõitsidki ja üliõnnelikena koju koos kassipojaga naasid. Pisitütar oli vaimustuses ja armus tilukesse karvakerasse silmapilkselt. Õnn ei kestnud aga kaua, sest juba mõne päeva möödudes läks kiisu kõht lahti. Pererahvas oli paanikas, sest arvasid, et on valet sööki andnud.
Soovitasime siiski kiisupoja koheselt kliinikusse viia, sest kõhulahtisus pole loomatittede puhul naljaasi. Arstid avaldasid algatuseks juba kahtlust kiisu vanuse kohta:
„On vähetõenäoline, et ta nii vana on. Tegemist tundub olevat siiski noorema loomaga, kes alles emme hoole all peaks olema!“
Koheselt asuti tegutsema ja nõrkenud loomake pandi tilguti alla. Ööseks lasti aga koju. Nii see kestis päevast päeva, aga kassibeebi tervislik seisund ei paranenud. Lõpuks tuli vaene loomake jätta ööpäevaringse valve alla. Kasu sellest polnud ja eluvaim lahkus ta karvasest ja ülipehmest kehast laupäeva õhtul. Üks elamata elu lisandus jälle juurde!
Olgu see lugu teile õpetuseks ja loodetavasti ei pea te ise oma valusaid kogemusi kätte saama. Arvate, et äkki teil läheb paremini. Aga arvake edasi ja soetage endale siis tõupuhas loom kolm, neli, viis või kümme korda odavama hinnaga, sest HIND on ju määrav.
Repliigi korras pean muidugi hoiatama, et lisage mõttes sellele hinnale ka kuskil viisada eurot juurde, mis läheb mõnda loomakliinikusse. Veel soovitan valmis mõelda ka koht kuhu oma hoolealune matta. Soovitasin omanikul müüjaga ühendust võtta. Ta tegi seda ja sai peatäie sõimata!
"Aga kuidas te tõestate, et minult kassi saite? Kas teil üldse raviarved on?"
"Loomulikult on!"
"Aga kuidas te tõestate, et te ise kassi ära ei tapnud?"
Vat nii sõbrad - esialgsest ülisõbralikust kassimüüjast sai üleöö talumatu ja südametu bitch! Ei mingit kaas- või süütunnet! Muide, kui ka teie peaksite odavalt tahtma Briti pika-, lühi- või savi millise karvalist kiisut, siis lööge aga „Okidoki“ lahti – haige Turbo müünud tegelastel näikse neid hulgi olema. Ja mis peamine, KUI KOHE JÄRELE LÄHETE, SAATE EHK ISEGI SAJA EUROGA „TÕUPUHTA“ KIISU KÄTTE!
Või äkki tahate hoopis uut Mercedese maasturit 15 000 euroga? Pole probleemi ja andke aga teada. Ma ostan täna kõnekaardi. Seejärel helistan teile ja ütlen kuhu raha panna ning kuskohast te masina kätte saate. Sellega peate mõistagi arvestama, et dokumente ma ei anna ja mingit lepingut ei allkirjasta. PS! Kui tellite juba täna, siis saate masina ka 10 tonniga kätte!
Aga vat ei kontrolli, sest juba ainuüksi kümme korda odavam hind viitab sellele, et lood pole korras. Lisaks ei näe ma ka koera sisse ning paljas silm ei suuda teps mitte vaesekese sees peidus olevaid haigusi tuvastada.
Autodele saab teha ostueelset ülevaatust. Loomade puhul mitte või vähemalt mina pole kuulnud, et keegi oleks valmis mõnisada eurtsi ainuksi analüüside, röntgeni ja tont teab, mis protseduuride peale ennetavalt ära kulutama. Kõik käib usalduse peal ja reeglina kuulatakse loomaärika mesimagusat juttu.
„Meie peres väga armastatakse loomi! Aga nüüd juhtus õnnetus ja jooksuajal samat tõugu teine puhastverd tegelane kasutas juhust ning pesakond ongi käes! Sellepärast pole ka paberid!“
See muinaslugu meenutab vägisi legendi, mida väljamaalt toodud väikeste läbisõitudega autode kohta kasutakse:
„Auto on siiski 12 aastat vana! Kuidas on võimalik, et läbisõit ainult 4000 kilomeetrit on?“
„Ärge muretsege! See masin kuulus kirikuõpetajale, kes ainult kilomeeter eemal asuvale surnuaeda ja siis kiriku juurde tagasi sõitis. Sellepärast ongi nii väike läbisõit!“
Mulle on teada Eestis nii mõedki „puppy-millerid“. Seadusandlikult neile midagi eriti teha ei saa. Tegelikult on üks neist isegi loomapiinamises süüdi mõistetud nii Eestis kui Soomes ning loomapidamisõigus tal puudub. Ometigi ei sega see tulusa äri jätkamist ning kõik toimub nüüd elukaaslase nime all. Mõni aeg tagasi oli ta koerakasvandus Märjamaal. Viimati anti teada, aga et Kullamaal.
Märjamaal asuvast üüritud talust leidsin eest vaid tühjad puurid. Siis tuli teade Kullamaalt. Sealsesse tallu saatsin juba kiiruse mõttes kohalikud elanikud, aga hiljaks jäid nemadki. Kus sa ennast täna peidad ja kus omi koeri pead Kerly Vridolin või Ploom või tont teab, millist nime sa parasjagu kannad? Ära sapsi, küll ma su taas vahele võtan, aga mis sellest kõigest kasu on, sest seadused ju ei kehti ja ega see ärile piiri pane!
Veel tean ühest vallasaksast, kes äritseb Tiibeti mastifitega. Ega ta riigile selle pealt mõistagi makse maksa, aga see mind ei huvitagi. Minu tähelepanu pälvis härra hoopis seetõttu, et keeldub ostajatele andmast tõutunnistusi. Raha võtab vastu ja siis saadab ostjad pikalt! Mis mõttes? Kas sa autot müüd ka niimoodi, et passi ei anna ja ARK’i keeldud tulemast? Hädalisi olevat üksjagu ning nad lubasid mulle saata ka ametlikud kaebused. Senini pole ma neid saanud ja sestap ma seda tegelast veel ei avalikusta.
Märjamaal asuvast üüritud talust leidsin eest vaid tühjad puurid. Siis tuli teade Kullamaalt. Sealsesse tallu saatsin juba kiiruse mõttes kohalikud elanikud, aga hiljaks jäid nemadki. Kus sa ennast täna peidad ja kus omi koeri pead Kerly Vridolin või Ploom või tont teab, millist nime sa parasjagu kannad? Ära sapsi, küll ma su taas vahele võtan, aga mis sellest kõigest kasu on, sest seadused ju ei kehti ja ega see ärile piiri pane!
Veel tean ühest vallasaksast, kes äritseb Tiibeti mastifitega. Ega ta riigile selle pealt mõistagi makse maksa, aga see mind ei huvitagi. Minu tähelepanu pälvis härra hoopis seetõttu, et keeldub ostajatele andmast tõutunnistusi. Raha võtab vastu ja siis saadab ostjad pikalt! Mis mõttes? Kas sa autot müüd ka niimoodi, et passi ei anna ja ARK’i keeldud tulemast? Hädalisi olevat üksjagu ning nad lubasid mulle saata ka ametlikud kaebused. Senini pole ma neid saanud ja sestap ma seda tegelast veel ei avalikusta.
Tuleme aga nüüd loo alguses mainitud Turbo juurde tagasi. Traagiline kurblugu sai alguse selle kuu 4.aprillil kui üks tore perekond otsustas endale Briti pikakarvalise kassipoja võtta. See oli nende esimene lemmikloom ja seega igasugu kogemused neil puudusid. Sobiv hoolealune leiti „Okidoki“ vahendusel – kõik viitas sellele, et asi on korras, sest antud kasvatajal oli palju kiisusid müügiks. Kõnele vastas naisterahavas.
„Jah tegemist on puhastverd ja – tõugu kassidega. 200 eurot tükk. Me asume Koplis.“
„Kas odavamalt ka saaks?“
„No kui täna kohe järele tulete, siis anna sotiga ära!“
„Kas seitsmenädalane kiisu on ikka juba valmis uude koju minema? Äkki tahab veel ema juures olla?“
„Loomulikult on valmis ta uude koju minema! Ta sööb juba ise ja käib ka korralikult liivakastis!“
„Kas mingi pass ka on?“
„Ei ole, aga kas teil oleks seda vaja?“
„Ei ole! Ega me aretamisega tegelema taha hakata vaid vajame kõigest lemmiklooma ja sõpra! Temast saab tütre kass, ammu juba ootab!“
Ja nii nad Koplisse sõitsidki ja üliõnnelikena koju koos kassipojaga naasid. Pisitütar oli vaimustuses ja armus tilukesse karvakerasse silmapilkselt. Õnn ei kestnud aga kaua, sest juba mõne päeva möödudes läks kiisu kõht lahti. Pererahvas oli paanikas, sest arvasid, et on valet sööki andnud.
Soovitasime siiski kiisupoja koheselt kliinikusse viia, sest kõhulahtisus pole loomatittede puhul naljaasi. Arstid avaldasid algatuseks juba kahtlust kiisu vanuse kohta:
„On vähetõenäoline, et ta nii vana on. Tegemist tundub olevat siiski noorema loomaga, kes alles emme hoole all peaks olema!“
Koheselt asuti tegutsema ja nõrkenud loomake pandi tilguti alla. Ööseks lasti aga koju. Nii see kestis päevast päeva, aga kassibeebi tervislik seisund ei paranenud. Lõpuks tuli vaene loomake jätta ööpäevaringse valve alla. Kasu sellest polnud ja eluvaim lahkus ta karvasest ja ülipehmest kehast laupäeva õhtul. Üks elamata elu lisandus jälle juurde!
Olgu see lugu teile õpetuseks ja loodetavasti ei pea te ise oma valusaid kogemusi kätte saama. Arvate, et äkki teil läheb paremini. Aga arvake edasi ja soetage endale siis tõupuhas loom kolm, neli, viis või kümme korda odavama hinnaga, sest HIND on ju määrav.
Repliigi korras pean muidugi hoiatama, et lisage mõttes sellele hinnale ka kuskil viisada eurot juurde, mis läheb mõnda loomakliinikusse. Veel soovitan valmis mõelda ka koht kuhu oma hoolealune matta. Soovitasin omanikul müüjaga ühendust võtta. Ta tegi seda ja sai peatäie sõimata!
"Aga kuidas te tõestate, et minult kassi saite? Kas teil üldse raviarved on?"
"Loomulikult on!"
"Aga kuidas te tõestate, et te ise kassi ära ei tapnud?"
Vat nii sõbrad - esialgsest ülisõbralikust kassimüüjast sai üleöö talumatu ja südametu bitch! Ei mingit kaas- või süütunnet! Muide, kui ka teie peaksite odavalt tahtma Briti pika-, lühi- või savi millise karvalist kiisut, siis lööge aga „Okidoki“ lahti – haige Turbo müünud tegelastel näikse neid hulgi olema. Ja mis peamine, KUI KOHE JÄRELE LÄHETE, SAATE EHK ISEGI SAJA EUROGA „TÕUPUHTA“ KIISU KÄTTE!
Või äkki tahate hoopis uut Mercedese maasturit 15 000 euroga? Pole probleemi ja andke aga teada. Ma ostan täna kõnekaardi. Seejärel helistan teile ja ütlen kuhu raha panna ning kuskohast te masina kätte saate. Sellega peate mõistagi arvestama, et dokumente ma ei anna ja mingit lepingut ei allkirjasta. PS! Kui tellite juba täna, siis saate masina ka 10 tonniga kätte!
