13 juuli 2019

Koerakasvataja Ingrid Ruus: "Närvi ajate! Pole teie asi mida ma oma koertega teen!"

"Tead sa Valner mida sinu kohta kõik Tartu koerakasvatajad räägivad? Ja Pärnu koerakasvatajad ka!", räuskas Ingrid Ruus Tallinna Kiirabi koolituskeskuse uksel.

"Mind ei huvita mida keegi räägib. Pole kunagi huvitanud!"

"Nad räägivad, et sa oled kõige viimane, kõige viimane noh ....."

"Siis räägivad õieti! Olen jah kõige viimane ja enam hullemaid pole!"

"Sa ajad mind nii närvi! Issand Jumal! Kes sind siia üldse kutsus?"

"Sinu kolleegid kutsusid ning olen siin, et sinu auto aken katki lüüa ja koer välja võtta, et ta seal ahjus kuumarabandust ei saaks!"

"Te olete kõik idioodid! Koeraga ei juhtu autos midagi! Ma olen koerakasvataja ja käin pidevalt Itaalias näitustel. Seal on veel palavam ning mu koerad on kuumusega harjunud! Mis teil viga on Tallinna inimesed? Tartus taolisi probleeme pole!"



Ei juhtu just väga tihti, et inimesi surma suust päästvad kiirabi töötajad Loomapäästegrupi kui "loomade kiirabi" poole pöörduksid, aga eile just nii läks:


"Dobermann istub hommikust saati päikese käes autos ja haugub lakkamatult nagu surmahäda oleks käes. Vett ees pole ja väikeses puuris ta liigutada ei saa! 

Me ei osanud mujale pöörduda. Katsime auto termokilega, et ta kuumarabandust ei saaks. Seejärel koer rahunes, aga perenaine keeldub looma välja laskmast!",  rääkisid kiirabiõed läbisegi. "Kuhu antud olukorras üldse peab pöörduma? Milline ametkond taolisi loomi riiklikul tasemel aitama peab? 

"Kui laip taga, siis vast politsei, aga oma kogemusele tuginendes nad suure tõenäosusega kriminaalmenetlust ei alustata. VTA tegeles ühel talvel kaubikus elava koeraga küll, aga ega see looma olukorda paremaks teinud - sõiduk pargiti lihtsalt mujale. 

Jama on selle loomakaitsega meie riigis! Tõenäoliselt ikka politseipatrull kui loom selgelt suremas on. Patrullid on erinevalt kriminaaluurijatest väga asjalikud ja mõistvad, kuigi akent ilmselt ei lõhuks nemadki, sest hiljem tuleb äkki kinni maksta!"

"Te olete idioodid, kes ei tea loomadest midagi! Mul on koerad kõikjal kaasas! Te ajate mind närvi!", nähvas Ingrid selle peale.

"Ta on ennegi koolitustel käinud ja koerad autosse jätnud. Ka Märjamaal ja Valgas valves olles istuvad ta koerad kogu pika vahetuse 12-13 tundi omapäi pea liikumatult masinas! See peaks ju ometi keelatud olema?", laiutas üks Ingridi naiskolleeg nõutult käsi. "Normaalne oleks koertele selleks ajaks kui tööl käite hoidja leida või nad hotelli viia!"


"Mul ei ole raha ja ma ei saa neid koju jätta, sest nad lõhuvad kõik ära!"

"Loomulikult ei ole raha kui kõik Itaalia reiside ja silikoonrindade peale ära kulutasid, aga see ei õigusta taolist koerte kohtlemist", nähvas keegi õelalt vahele.



"Te kõik olete lollid!"

"Nüüd aitab! Kas te ikka tajute, kus te asute? Te olete Tallinna kiirabi territooriumil ja me ei kavatse pealt vaadata kuidas teie koer siinsamas kuumarabanduse saab ja ära sureb. Kas me peame peaarsti või politsei kutsuma, et kuuletuksite?", katkes ühe naise, kes vististi vähe kõrgemas ametis, kannatus.


Politsei mainimine tõi proua Ingrid Ruusi maa peale tagasi ja ta astus koolituskeskuse ukse juurest eemale. Mõnda aega endaga aru pidades hakkas ta auto poole liikuma:

"Pargin auto kuskile mujale ja siis tulen tagasi. Seal ei ole ju ometigi enam teie asi kuidas mu koeral läheb!? Saate aru, see pole ei teie ega mitte kellegi teise asi mida ma oma koertega teen ja kuidas nendega käitun!"

"Te peaksite ju meditsiinitöötajana aru saama, mis asi on kuumarabandus ja kuidas see organismile mõjub? Kas te tõesti aitate inimesi ka?", pärin veel enne kui Ingrid minema sõita jõuab.

"Koertel pole häda midagi, sest autoaknad on praokil, aga jah, ma tõesti aitan inimesi!"

"Ärge aidake ja otsige parem uus töö. Tassige parem telliseid või pange asfalti - siis ei tohiks keegi viga saada!"

"Appi! Te ajate mind nii närvi! Issand Jumal! Kas Tallinnas elavadki ainult idioodid?"



Tõkkepuu avanes ja Ingrid Ruus kimas minema. Sõitsin talle mõne aja pärast järele ja vaatasin kõik ümbruskaudsed parklad ning hoovid läbi. Paraku masinat ei leidnud ja küllap põrutas ta vihasena hoopis Tartusse tagasi. 

"See tädi on küll ikka päris sassis! Vaesed koerad!", ütles autos olnud Anneli, kelle põhitööks vigaste koerte hooldamise kõrval on tegelikult hoopis inimeste haiglas operatsioone assisteerida.

Ingrid Ruus "kogenud koerakasvatajana" oma veendumust ei muuda ning sõjaka naise arust on koerte koht nii külma kui palavaga sundasendis väikesesse puuri surutuna autos. Sestap võivad need loomad just teie abi vajada ning loodetavasti jätavad loomasõbrad selle Volkswagen Passati numbri 137 THT meelde. 

Mida soovida aga medõena leiba teeniva naise patsientidele? 

"Olgu muld teile kerge!", näikse igati paslik soov antud juhul olevat. "Muud ei tule küll pähe!"