Too punapea kesk kevadkuud mu meeled pööras segi,
kuid purjus peaga pruukis suud ja muidu mürglit tegi.
Nii kaela langes hirmus rist, kuid kurta polnud mahti,
nüüd helde taevas, viimaks vist, sain ometi tast lahti.
kuid purjus peaga pruukis suud ja muidu mürglit tegi.
Nii kaela langes hirmus rist, kuid kurta polnud mahti,
nüüd helde taevas, viimaks vist, sain ometi tast lahti.
Me ühest kapist panime, pea aasta leiba suhu,
eit järsku kurssi vahetas, läks omadega sohu.
Ent seda kohta uskuge, ma täpselt teadma pean,
siis tulevikus kindlasti, sealt sammud mööda sean.
eit järsku kurssi vahetas, läks omadega sohu.
Ent seda kohta uskuge, ma täpselt teadma pean,
siis tulevikus kindlasti, sealt sammud mööda sean.
Ta rahus võib nüüd lällata, kõik ammu maetud maha,
maid Saatan põrgus jagada, vist temaga ei taha.
Ma arvan hoopis taevas ta, nüüd jätkab oma käike,
sest kostab ülalt tuttav hääl, kui väljas möllab äike!
maid Saatan põrgus jagada, vist temaga ei taha.
Ma arvan hoopis taevas ta, nüüd jätkab oma käike,
sest kostab ülalt tuttav hääl, kui väljas möllab äike!