Üks lugu, mis paljusid koera- ja loomasõpru elevil hoidis, leidis eile oma õnneliku lõpu. Nüüd aga kõigest järjekorras. Panin neile kahele "karvasele nuustikule" sellise veidra nime firma järgi, mille territooriumil olid nad kogu senise elu elanud. Firma läks aga müüki ja pärast seda saadeti teenelised valvekoerad Tallinna loomade hoiupaika. Uued omanikud olid naiivsed ja arvasid, et vanadel koertel lastakse seal väärikalt pensipõlve pidada. Nii see loomulikult polnud ja tegelikult tiksus kell halastamatult nende elunatukese viimaseid tunde. Taoline reetmine ajas nii minu, kui paljud teised loomasõbrad tagajalgadele.Pärast pisemat sorti sõnasõda ja jagelemist, loovutas vana omanik eakad koerad loomaakaitse liidule ning üheskoos läksime neile ka varjupaika järele. Edasi rändasid nad uue kodu leidmiseni juba Läänemaa varjupaika. Eks nad tekitasid väheke paksu verd sealgi, sest varjupaigad on ju esmajoones siiski omavalitsuste lepingupartnerid, mitte loomakaitse organisatsioonide „laod“, aga õnneks pole sealses varjupaigas ka suurt survet ning ükski teine koer nende pärast värava taha ei jäänud.
„Gulfi karvikud“ nägid ilmavalgust 10 aastat tagasi. Nende hollandlasest peremehe hiiglapeen tõukoer pääses litutama ja tulemuseks oli 11 imearmast karvast kutsikat. Kõikidele leiti kodud, aga kolm kutsikat jäid nö ripakile – nad ristiti Belkaks, Strelkaks ja Laikaks. Ma mälu järgi kirjutan ja loodan, et nimed ikka õigesti meelde jäid. Üks neist kolis peremehe juurde suvemõisa, Belka ja Strelka jäid aga Laagrisse valvuriametit pidama.„Nad ei reageeri nimedele. Nad pole kodukoerad ja ei oska selliselt käituda. Nad on firma territooriumil kasvanud ja elanud loomad“, ütles nende eest aastaid hoolitsenud Aleks ja kiitis karvaste kutsade iseloomu taevani.
Lora puha! Ma ütleksin, et see julgem õeke on nüüd küll täielik seltskonnahing ning tema ainus soov on olla koos inimesega. Tõsi, teine õeke on ujedam ja ta on eluaeg väheke eemale hoidnud. Tänavu jaanuarikuus tõmbus ta aga veelgi rohkem tagasi ja see jäi isegi möödujatele silma. Küll kahtlustati mingit närvivapustust või isegi insuldi tagajärgi, aga tegelik põhjus oli palju proosalisem – vaene vanamemm jäi vististi lihtsalt pimedaks! Läänemaa varjupaigas ristiti nad Klaaraks ja Saaraks.
Vanadele koertele kodu leidmine on üks paras rist ja viletsus. Mäletan, et veel mõned aastad tagasi läksid „pensionärid“ pea sajaprotsendiliselt ainult Soome. Täna on olukord veidikene muutunud ja oma elukesega lõpusirgele jõudnud kutsadele halastavad ka eestlased. Ka Klaarale ja Saarale leidus lõpuks kodu ja eile sõitsingi neile järele, et nad sinna viia. Uskuge või mitte, aga nad kolisid üsna samasse kanti - vaevalt 500 meetri kaugusele oma eelmisest elukohast ehk Gulfi firma territooriumist.Veidikene oli see ka nö "risky business", sest nende uus omanik Epp ütles kohe, et kui nad perekoeraga kaklema või kasse kimbutama kipuvad, siis nad kodu pakkuda ei saa. Ärevus hinges sõitsin nende häärberi aia taha. Kohe-kohe selgub kas läheb löömaks ja tuleb Haapsalusse tagasi kolistada või on eakad koerad endale siiski armastava kodu leidnud.
Saara kibeles masinast kohe välja nii kui tagaluugi avasin. Ta nagu tundis, et miskit head on juhtumas. Klaara aga ei kavatsenudki liigutada ja lebas autos rahumeeli edasi. „Mina siit välja ei tule, ära võta üldse pähegi!“, oleks ta tahtnud justkui öelda.
Saara põrutas aga hooga aeda sisse ja hakkas uudishimulikult nuuskima. Perekoer Bert, kümne aastane bernhardiin, ei pannud külalist tähelegi.
„Ka tema on juba nii vana, et enamuse päevast magab“, ütles peremees Mati oma hoolealust õrnalt vaadates.
„Meil ongi nüüd ju pesuehtne koerte vanadekodu“, lõi perenaine käsi kokku.
Ühtäkki Bert märkas oma territooriumil võõrast koera ja ajas end püsti. Pinge tõusis ja kõik me mõtlesime, et kas nüüd läheb löömaks või mitte? Koerad nuuskisid teineteist ja Bert tundus külalise üle lausa head meelt tundvat. Pole midagi imestada, sest vana arm ei pidavat ju roostetama. Nimelt Bert oli käinud ju varasemalt juba aastaid Gulfi aedikust mööda ning sealsetele piigadele silma heitnud. Nüüd lõpuks olid nad haardeulatuses. Pererahvale pakkus Berdi muutus lausa nalja, kui see Saarat mängima meelitama hakkas."Näe, uus pruut ajab vanamehele ikka eluvaimu sisse!"
Kassid, 10 aastane vanaproua, mehe nimega Villu ja kahe aastane Peeter Üllar Porgand vaatasid õues ringi tuuseldavat uut „karvast moppi“ umbusklikult. Saara tegi Villule isegi sellise tuule alla, et too pages kõrgele männi otsa. Punane iludus Peeter Üllar Porgand põgenes aga kabuhirmus esmalt auto alla ja sealt põõsasse. Kätte jõudis aeg, et Saarale tuli selgeks teha selles tarekeses kehtiv ühiselureeglite punkt number 1 – kasse ei tohi taga ajada! Tundus, et sai aru küll.
Seejärel jõudis kätte aeg, et ka Klaara uude koju aidata. Olgu kohe öeldud, et lihtne see polnud, sest ta viskab võõras kohas ju ennast kohe pikali. Eks teda tuligi siis iga kümne meetri tagant taas õrnalt püsti aidata – kogu see mõnekümne meetrine matk autost hoovi kestis oma 15-20 minutit. Pole paha, sest temaga on varasemalt rohkemgi aega läinud. Hoovis viskas ta end mõistagi koheselt jälle pikali. Pidasime targemaks ta rahule jätta – las vaene loom kohaneb ja rahuneb pärast autos logistamist.
Saara tuuseldas aga ringi nagu noor kits ja tahtis isegi värava alt plagama panna. Mine sa tea ja ehk tundis tuttavaid lõhnu ning plaanis taas Gulfi toodangut valvama minna? Peremees pani otsustuskindlalt aga plastikust tooli aiaväravale ette ja nurjas kavala põgenemisplaani. Veider, aga Saara hoidis kogu aeg minu ligi. Küllap olin siis ainuke tuttavam kogu, kes tol hetkel turvatunnet pakkus.
„Mis sa hullu ajad kullakene? Sa oled mind ju ainult paar-kolm korda näinud. Mine vaata ikka aias ringi ja tee teistega sõprust!“
Seejärel oli aeg lahkuda. Saara oleks hää meelega mõistagi masinasse roninud ja kaasa tulnud, aga Epp meelitas ta enda juurde ja nii petsime ta ära.
Täna hommikul rääkisin Epuga ja pärisin kuidas öö möödus. Laias laastus kõik laabus, kuigi eile oli ka väikene vahejuhtum - nimelt Bert tahtis korra vaesele pimedale Klaarale kallale minna. Saara läks aga koheselt õekesele appi ja lahendas delikaatselt pingelise olukorra.
„Saara oleks nagu eluaeg siin elanud. Ta on nii hästi kohanenud. Klaarale tuleb siiski vist aedik ehitada, et ta uitama ei pääseks. Vaeseke teeb nagu pime inimenegi ainult ringe ja eksib suurel territooriumil ära“, ütles Epp mõtiskledes. „Küll me midagi välja mõtleme. Peaasi, et tal hea oleks.“Ja territoorium on seal tarekese ümber tõesti suur. Ma arvan, et suuremgi veel, kui Läänemaa varjupaigas ja Klaarale
aediku ehitamine on vist tõesti hää mõte. Mul on südamest nii-nii kahju, et ta seda ilu ja toredust oma silmadega enam näha ei saa. See lugu liigutas väga paljusid inimesi. Näiteks Royal Canini rahvas saatis mulle järgmise kirja:
„Lugedes meediast kahe eaka hüljatud valvekoera saatusest, läks kogu see lugu meile väga hinge. Loodame kogu hingest, et loomakesed saaksid võimalikult kiiresti uue kodu, kus neid ootaks ees väärikas vanaduspõlv.
Omaltpoolt sooviksime toetada nende kahe tubli valvuri uut peret spetsiaalse eaka koera toiduga. Annaksime uuele perele vähemalt poole aastase toiduvaru. Meie suurim soov oleks, et need toredad mõmmikud saaks ühte perre ja neid ei lahutataks. Kui sellest pakkumisest oleks abi, siis andke teada ja hoidke meid kursis nende käekäiguga.“
Nii nad lubasid ja nii nad ka tegid – eile käisin ja tõin laost esimesed 30 kilo väga kvaliteetset ja head spetsiaalselt vanuritele mõeldud koeratoitu ära. Õnneks asub nende ladu samuti Laagris ehk üsna lähedal ja sestap annan kontaktid uuele perele edasi. Siis ma laisk inime ei pea ise selle va toidu tarimisega vaeva nägema. Ka vanad omanikud on lubanud heasüdamlikku peret igati toetada, kui neil peaks vaid midagi vaja minema. Kahju, et nad juba kuudi ära andsid, sest see oleks kulunud nüüd küll marjaks ära, aga pererahvas sellest probleemi ei tee: "Ehitame uue ja parema!"
Headus ja kannatlikkus võitsid ning murepilved "Gulfi karvikute" ehk Klaara ja Saara peade kohalt on lõplikult kadunud. Nüüd aga tahaksin ma tänada – tänud kõikidele kaasaelajatele ja annetajatele. Tänud Läänemaa varjuka juhatajale Kajale, et ta lubas neid koeri tasuta seal hoida. Suurimad tänud loomasõbralikule Royal Canini rahvale toetuse eest. See oli väga armas ja liigutav! Suur-suur aitäh loomulikult Epu ja Mati perele, et nad vanadele koertele kuldset elusügist võimaldavad. Te kõik olete üliägedad ja toredad inimesed!
