Märjamaal on koht, kus omal ajal lasti maha 3 külameest, minu vanavanaisa Jüri nende seas. Oma paarkümmend aastat tagasi käisime emaga seal ja siis ta näitas - armetu viisnurgaga kivi kuskil kuuri taga kõrge rohu sees ei jätnud head muljet. Kuna hukkajateks olid tsaariarmee solbanid, siis mõistagi kommunistid kasutasid juhust ja kisendasid, et nende omi tapeti. Nii need asjad aga teps mitte polnud.Olen hiljem seda kohta otsinud, aga pole leidnud. Emalt ei saa ka enam küsida, sest ta puhkab juba viimased 12 aastat mulla all. Hõikusin mõned aastad tagasi ka siinsamuses facebookis, et kas keegi teab miskit, aga keegi ei vastanud. Lugu jäi aga kuidagi kripeldama ja sestap läksime mooriga paar õhtut tagasi kindla eesmärgiga see hukkamispaik üles leida, taas Märjamaale.
Sõitsin täitsa huupi ja keerasin mingist tänavast sisetunde järgi sisse ning otsisin hoovidest vaevu püstiseisvat kuurilobudikku. No kohe üldse ei mäletanud. Siis võtsin appi sõber „google.“ Toksin hunniku märksõnu sisse, aga mitte tühjagi. Kiikasin veel ühte hoovi, mis tundus nagu tuttav olevat, aga mälestuskivi seal polnud.
Pettunult lõin käega ja tegime minekut. Keerasin paremale, et siis sealse tänava kaudu taas peateele jõuda, kui korraga märkasin plaadiga kivi. Pidasin kinni ja läksin uurima ning seal ta oligi:
„Siin hukati 25.jaanuaril 1906 aastal kindral Bezobrazovi karistussalga poolt JÜRI KÜNNAPAS, JAAN POLDER, TÕNIS ERVIN ja karistati 79 inimest ihunuhtlusega.“
Miks siis Märjamaal 110 aastat tagasi nii paljusid inimesi karistati? Ei ma täpselt teagi, aga asi oli ikka tsaarivõimule vastu hakkamises. Ürikud kirjutavad, et 1905. aasta detsembris langes tuleroaks enamik kihelkonna mõisaid - Haimre, Sõtke, Orgita, Kasti, Mõisamaa, Valgu, Paeküla, Konuvere, Sipa ja Märjamaa.
Kindral Bezobrazovi sõjakohus määras karistusi Märjamaa vallamajas 25. jaanuaril 1906. a. Kohtu all oli 135 meest, neist mõisteti surma 11 ja peksukaristuse sai 79 ülestõusnut. Hukatute seas oli ka Läänemaa tugevaim mees, Lurichi treeningupartner Tõnis Ervin Veliselt, Jaani talust.
Kui kohtuotsus ette loeti, tahtis ta Bezobrazovile kallale tormata ja ta käeraudadega ära tappa. Hirmunud kindral pages trepilt alla ja käskis surmamõistetu käed mitme köiega seljale kinni siduda.
Meie vanavanaisa nabiti aga vanaema jutu kohaselt kinni hoopis Revalis ehk Tallinnas. Nimelt olnud Volta tehases koosolek ja sinna saadetud siis ka külamehed koos vanavanaisaga uurima, et kes need „enamlased“ on ja mida nad räägivad. Ühtäkki tulnud aga tsaari sandarmid, kes hakkasid inimesi arreteerima. Maamehed ei tundnud oma hingel mingit pattu olevat ja plehku ei pannud. Nii nad kinni võetigi.
Sõjakohtu otsusel lasti nad Märjamaal siis maha. Sellega oli aga omaette lugu. Mehed seisavad püsside ees, taamal kappab nende poole ratsanik. Paugud kõlavad. Ratsanik jõuab kohale. Vanavanaisa lebab maas, aga elas veel. Ratsanik astub ta juurde ja sõnab: „Sinu jaoks Künnapas, jõudsin ma natuke liiga hilja, tsaar andis sulle armu!“
Ja nüüd läks bürokraatlik jama lahti. Kuna tsaar andis armu, siis tagastati surnukeha vanavanaema Liisule. Muidu poleks antud. Kujutage ette külma jaanuarikuud ja üht väga-väga õnnetut 36 aastast naist hobuvankriga oma surnut kaasat, lapsed jalgsi kõrval, minu 7 aastane vanaisa nende seas, minema toimetamas. Kuna ta lasti maha sõjakohtu otsusega, siis võeti kurjategijailt mõistagi ära ka talu ja maad. Armuandmine ei kottinud enam kedagi!
Raskematel hetkedel mõtlen ikka vanavanaema peale – 6 väikest last tahavad toitmist ja koolitamist, kodu enam pole, väljas valitseb käre pakane….. Mida ta õnnetu hing küll mõelda ja tunda võis? Ja enda tühised mured pole selle kõrval isegi märkimist väärt enam mitte! Ja ma vingun veel, et elu on raske! Häbi peaks olema!
Loomulikult ei lubatud tollal kurjategijaid ega ka enesetapjaid pühasse kirikuaeda matta ning see muutis süvausklikut naist päevapealt. „Rohkem ma siis sellesse neetud majja ei lähe“, ütles vanavanaema Liisi Kullamaa kiriku kohta ja pidas sellest lubadusest ka kinni oma elupäevade lõpuni. Kuna tsaar andis siiski ta kaasale armu, siis lubati Jüri Künnapas lõpuks matta kirikuaia kõrvale. Tänaseks on surnuaed veidi laienenud ja nad puhkavad ikkagi nn „pühas mullas“, samal platsil koos minu vanadega.
Minu vanaonu oli paadunud kommunist. „Eks ta üks paras m..nn oli“, rääkis külarahvas. Ja oli tõesti, sest kuidas sa ikka nimetad inimest, kes isegi oma lihast venda koos perega Siberisse tahtis saata. Täna mõtlesin aga esmakordselt, et äkki tast saigi selline „vänt“ just tänu lapsepõlves kogetud ülekohtule . Isa mahalaskmine, ema kannatuste nägemine ja kodust ilmajäämine kindlasti muudab inimest põhjalikult.Siberisse saatmisega oli aga selline lugu: Stalin ütles Moskvas parteipleenumil umbes nii: "Tõeline kommunist annab üles ka oma isa-ema ja lihase venna, kui see töötab sotsialistliku kodumaa vastu!" Ja vanaonu Jüri oli tõeline kommunist ning panigi minu vanaisa Siberi rongile ühes naise ja viie lapsega kirja. No kurja, ikkagi 38 hektarit maad, lehmad, lambad, hobused käes ja selge ju et kulak!
Jüri oli ka kohalikus parteikomitees mingi asjapulk ja tal oli ka asetäitja ning vat seesamune asetäitja nägigi August Künnapase nime küüditatute nimekirjas. Mees tegi hirmuga püksid täis: "Kurat, keegi on Jüri lihase venna üles andnud!" Ja tõmbas kiiruga maha, teadmata, et Jüri ise seatembu taga on. Nii meie pere pääseski Siberisse saatmisest.
Nii neid kutsutigi tollal – minu vanaisa oli valge-August ja tema vend punane-Jüri, kellele üks metsavend Teenusel kuuli pähe kihutas, kui ta keldriluugi avas ning teda kinni tahtis nabida. Tegelikult polnud mu vanaisa August ka mingi „valge“. Ta oli lihtne maamees, keda poliitika ei huvitanud, kes soovis vaid põldu harida ning peret toita.
Märjamaa mälestusmärgil seisab ka Tõnis Ervini nimi. Mõni ütleb, et külajoodik, riiukukk ja hobusevaras. Teised ütlevad jälle, et eesti maadluse rajaja, kelle vägitegudest innustusid nii Lurich, Palusalu, Kotkas kui teisedki. Õigus on vast mõlemail, kuigi hobusevargus on kahtlane, aga see on juba hoopis teine lugu.
Vahest on tore kui varahommikul uni ära läheb ja täna näiteks kolistasingi netis ringi ning uurisin nii tolle aja kui oma juurte kohta. Kohe jupp maad sain targemaks. Tegelikult on muidugi nii, et pea igas eesti peres on oma traagilised lood ning nad väärivad viimane kui üks omaette raamatut. See on ikka ime küll, et me püsima oleme jäänud!
Lõin huvi pärast ka „Künnapas’te“ sugupuu lahti ja nimekirjast vaatas vastu ligi 690 nime, kes siis vanavanaisa Jürist ja tema vendadest-õdedest alguse saanud. Mõistagi tuleks sinna liita veel nende kaasade sugupuud ja lõppkokkuvõttes olemegi kõik sugulased. Sa helde aeg! Vähemalt Rapla- ja Läänemaal ei julge kohe kindlasti seda va seksivärki mõne kena piiga käest nõutama minnagi, sest nagunii satun ju sugulase otsa!
Vaevalt, et see üllitis peale mu sugulaste teistele suurt huvi pakub. Aga ega see polnudki eesmärk ning omad juured, kivid ja märkimisväärsed kohad peate juba ise üles leidma. Olgu minuga sama vere kandjatele siiski veel öeldud, et Jüri Künnapase mälestuskivi asub Märjamaal, Veski uulitsa lõpus, kui äkki tahate läbi astuda ja esiisa hukkamiskohas pea langetada.
