Muide, Saara tahtis ka esimesel päeval aiast kohe leelet tõmmata, aga uus peremees Mati pani aiaväravale tooli ette. Siis jällegi ühel teisel päeval, kui peremees aiavärava avas, et autoga tööle sõita, jalutas sealt rahumeeli Saara sisse. Küllap tegi külakesele kiirema ringi peale. Ja vat sulle kooki moosiga, täna siis jälle taoline lugu. Tegelikult ta eile juba pressis jõuga aia alt välja. Sellest andsid tunnistust aia külge jäänud karvapahmakas. Täna hommikul pool kaheksa neiukene liputas saba, sõi korralikult ja saatis peremehe tööle. Seejärel aga putkas minema. On ikka tüüp!
Nüüd istub seal ühes kuuris ja muudkui "valvab". Täna kohtus Saara vanas elukohas ka mehega, kes ta eest kõik need 10 aastat peamiselt hoolitses. Ei ole vaja mainidagi, et rõõm oli meeletu ja mõlemapoolne. Tulevases elus see muidugi kasuks ei tule, sest koerad on ju lõpmata truud ja küllap ta üritab uuesti Aleksi või Akseli või mis ta nimi nüüd iganes oli, juurde putkata.
Eks Mati peab nüüd oma aia eriti kriitilise pilguga üle vaatama ja veidike seda kõpitsema. Aga Saaral on ikka imeline kohusetunne – ise juba pea 100 aastat vana, aga ikka ronib tööle! Tehke järele! Aadress ja Epu nummer said igatahes edastatud ja küllap ta peagi taas koju tuuakse. Aga sisetunne ütleb mulle, et see ei saa olema teps mitte viimane kord, kui Saara Gulfi töötajaid Saara rõõmsa haukumisega tervitab! :)
