„Kas Mähe nn „tapjakoerad“ on unarusse jäetud ja püsivad elus vaidnaabrite armust?“

Mähel, Jasmiini tee ja Astla uulitsa nurgapealse krundil elavad kolm vahvat koera – Connor, Karu ja Roosi. Kunagi kirjutati nendest hirmulugusid ja leheneegrid ristisid nad lausa „tapjakoerteks!“ Tont seda teab, kas nad kedagi nüüd tapsid, aga teistele koertele vast läksid nad kallale küll. Inimestega olid aga leebed kui emme pai. Mul eneselgi oli üks selline – saksa lambakoer Maks. Inimesi, nii suuri kui väikeseid, kasse, linde ja muid tegelasi, ta armastas ja hoidis. Teisi koeri aga mitte ning sestap ei saanudki temaga eriti kuskil käia.

Täna need Mähe koerad kedagi rünnanud pole, aga naabrid valutavad südant, sest peremees, keegi kodanik Lõhmus, elab kuskil mujal ja satub sinnakanti imeharva. Sestap nad ongi võtnud väidetavalt omapäi elavate kutsade toitmise lausa südameasjaks. Sealsamas suvilat omavad õekstest vanaprouad käivad näiteks lausa Mustmäelt sinna toitu viimas ja palusid ka minult abi.



Vabandused, et ma alles eile sinna jõudsin, aga olin üksjagu palju teiste elukatega hõivatud ning kuna otsene surmaoht neid koeri ei ohustanud, siis sai seda käiku kogu aeg edasi lükatud. Eile aga käisin ja mida ma siis nägin?

Kolm koera võtsid mind sõbralikult haukudes vastu. Hoolitsemata nad nüüd küll ei olnud, vaid nende välimus jättis vägagi hea mulje. Toitu oli maha valatud üksjagu ja näljased nad nüüd kohe kindlasti polnud. Veenõusid silma ei jäänud, aga tean et naabrimees voolikust neile ikka joodavat paneb. Kuute neil ka polnud. Kaks koera olid ketistatud. 9 aastane koeramürakas Connor sai aias aga vabalt ringi uidata. Kohe hakkas silma, et Connori silmad vajavad ravi.

Naabrid ütlevad, et sellepärast nad nii head välja näevadki, et nemad toidavad. Ja vat sellega tekibki nüüd jama – meie juristid kirjutavad VTA-le kaebuse ja inspektor läheb kohale ning näeb samasugust pilti nagu minagi! Selleks, et peremeest korrale kutsuda, tuleks neid koeri mitte toita, et nad ikka näljased oleksid. Sellega aga koerasõbrad, mina nende seas, nõustuda ei saa. Mis neist loomadest ikak piinata ja ega nemad pole süüdi, et neil jobust peremees on!

Mulle teadaolevalt on see kinnistu praegu müügis ja küllap sellepärast ei viitsigi omanik seal ka eriti käia. Naabrid aga küsivad nüüd, et mis saab pärast müüki? Kas koerad viiakse kaasa? Seda nad ei usu, sest toosamune Lõhmus polevat neist kunagi hoolinud. Või äkki pannakse siis hoopis magama. Seda kardavad nad kõige rohkem.

Kuidas neid siis aidata saaks? Pakun välja, et loomakaitse liit teeb Harjumaa veterinaarkeskusele veel täna pöördumise, mille juhime tähelepanu järgnevatele puudustele: naabrid toidavad, suure koera silmad on haiged, kuudid puuduva ja pole tagatud piisav, 40 ruutmeetrine liikumisruum ketikoertele. Lisaks ei käi peremees ketikoertega jalutamas nagu seadus käseb.

Inspektor läheb seepeale kohale ja teeb ettekirjutise, milles nõuab puuduste kõrvaldamist. Härra Lõhmus põhjendab olukorda kinnistu sundmüügiga ja lubab pärast seda koeard ära viia. Inspeltor on mõistev ja nii asi lõppebki. Tegelikult läheb ametlik asjade käik siiski nii, et inspektor käib paar-kolm korda kohal, aga kuna peremees seal ei ela, sisi jätab talle vastava märgukirja postkasti ja ongi kogu lugu.

Sestap arvan, et targem oleks mul ise A.Lõhmus üles otsida ja välja selgitada, mis tal kutsadega plaanis on? Juhul kui ta on valmis neist loobuma, siis hakkab liit koos teiega neile kodusid otsima. Tundub mõistlik või mida teie arvate? Pärisin ka nii vanaprouade kui naabrite käest koerte iseloomu kohta. On nad siis verejanulised tapjad?

„Jama ja lora puha ning see kirjatükk oli loomavihkajast ajakirjaniku sulest välja imetud“, kõlas pea üskmeelne vastus. Enda eilse väga põgusa kohtumise põhjal tundusid Connor, Roosi ja Karu mullegi ülilahedad. Kurjad ja tigedad nad nüüd küll ei tundunud.