„Kes peab Kristiine kandis korteris lehma?“

Asi on tõsine ja sestap küsin uuesti: „Kes peab Tallinna kesklinnas, Kristiine kandis lehma?“

Ilus nädala algus ja läksime Miaga hommikul jalutama nagu ikka. Päike paistis. Linnud laulsid. Inimesed tulid vastu ja naeratasid. No lihtsalt tore.

Mia tuuseldas ringi ja kadus mingiks ajaks ära. Ja siis ta tuli ülimalt õnnelikuna. Hais oli juba 100 meetri kauguselt tunda! Seekord oli ta ikka korralikult kellegi pasas püherdanud, sest niiiiii must pole ta veel varem kunagi olnud. No seda manti ikka jagus nii pea peale kui külgedele. Nii kõhu alla kui saba otsagi. Ise õnnelik-õnnelik. Heiki kuri-kuri. Pärisin ta käest tõsiselt, et kas talle sellised sõnad nagu koduarest, kuuletuskoolitus ja varjupaik midagi ütlevad? Rõõmsalt otsa vaadates ja saba liputades, ei teinud ta mu küsimusest väljagi:



„Ole nüüd semu! Keda see väike hais ikka häirib? Ära ole nii pips!“

Selge see, et taolise laadungi sai maha paotada vaid suurem loom. Lehmast väiksemad loomad ei tule kõne allagi. On ju teada, et maainimesed kolivad linnadesse. Aga, et mõni ka lehma korterisse kaasa tarib...vat see läheb nüüd küll juba üle piiri! Ma olen 3 nädalat olnud maal ja säh sulle – kohe kasutatakse olukorda kurjasti ära ning hakatakse tegelema tont teab millega ja kellega!

Ega mul muud üle jäänud kui Mia jälle ujuma viia. Õnneks olid pardid kohal ja need pakkusid talle tegevust oma paarikümneks minutiks. Siis küürisin ta korra veel ise ka üle ja saatsin uuesti vette. Sealt välja tulles ta muidugi raputas ennast otse minu kõrval, tulemuseks, et Mia puhas-puhas, Heiki aga must-must, ehk pruunikas-kollase veega korralikult üle kastetud. Nii nummi ja nämma!

Räigelt tigedaks ajas. Mul puha kirikus käimise riided seljas! Sestap palungi teie abi, et selle lehmaomanikuga rääkida. Kui te olete märganud oma trepikojas või maja ees lehma või kuulnud naaberkorterist ammumist, siis andke julgelt teada.

„Ma talle ehitan linnas lehma pidamist! Ja mu riided peseb ka puhtaks!“