Tänavused esimesed pool aastat sai selle va loomade kaitsmisega eriti tõsiselt tegeldud, pärast Jaanipäeva sai aga tõeliselt villand. No lihtsalt ei tahtnud, jõudnud ega viitsinud rohkem. Oma süü oli selles kindlasti ka viimase hullumeelselt suure kassikoloonia avastamine. Annab ikka päevas 80 kilomeetri tagant haigeid loomi kliinikusse ja tagasi vedida. Lisaks veel see alalõpmatult midagi nõudev kassimutt oma dikteerimiste ja nõudmistega – vii ja too teda sinna ja tänna nagu see oleks mu elu põhikohustus! Ja mis veel masinast järgi jäi? Haisev küna kuhu hingematva haisu tõttu ei tahtnud enam sisse istudagi! Sestap tunduski „haihtumine“ eriti hea plaanina ja seda ta oligi. Seetõttu mind viimase paari nädala jooksul kätte ei saadudki ja jummel tänatud. Kuradile kõik – loomad, inimesed, internet, blogi ja mobiiltelefon!
Minipuhkuse esimene nädal kulus auto küürimisele ja tuulutamisele. Maal on see ka võimalik – jäta aga uksed-aknad lahti ja pole vaja sapsida, et keegi tuhnimas käib. Lisaks isiklik loomaaed, kelle tegemisi on äärmiselt stressimaandav jälgida. Hommikud algavad ühe kaku kuulamisega. Ta elab kuskil lähistel ning oleme teda koos moori ja Miaga ka otsimas käinud, aga seni pole veel trehvanud. Ja pole vajagi, sest ka ühe kurepere tegemisi on tegelikult väga lahe jälgida. Esimest korda elus nägin vabas looduses ka seda kuidas kogu pesakond ühtäkki nokkadega plagistama kukkus. Väga äge! Seni olin taolist pilti vaid telekast näinud.
Siis on meil siin veel üks üsna julge rebane, kes hommikuti või hilisõhtuti aias tuulamas käib. Kuidas ta sisse pääseb? Vat seda pole ma veel avastanud, sest üsna korralik aed on tarel ümber. Väga korralik see aed vist siiski pole, sest selle mulgu, kust välja pääseda on üles leidnud ka Mia. Küll ma selle kinni panen ja ärgu nad lootkugi, et mind üle kavaldavad. Miale ka tegelikult maal meeldib. Ta hakkas siin muide ka taimetoitlaseks ja käib pidevalt maasikaraksus!
Lisaks on siin veel paar jõekest lähedal, kus me ikka paar korda päevas sulistamas käime. Moor mõistagi tõelise Eesti naisena ei tule vee lähedalegi, sest pidavat külm olema. Võib-olla on tal ka õigus, sest momendil on mul küll selline tatitõbi kallal, et lõga tuleb nii ninast, silmist ja vaat et kõrvustki. Ühe jõe peal elavad ka paar parti, kes mind ilmselt juba oma kambajõmmiks peavad. Nii kui vette lähen, ilmuvad nad kuskilt välja ja kukuvad koos minuga ujuma. Segased tüübid, aga idüll missugune! Eks ole?Üleeila õhtal lükkasin mobla sisse ja unustasin ööseks välja lülida. See oli viga. Suur-suur viga, sest hommikul kell 7.15 äratas see mind üles:
„Hallo, kas loomakaitse?“
„Mis siis mureks nii varasel tunnil?“
„Meil on orav koridoris!“
„On tal midagi viga?“
„Ei ole viga! Aga mida ma talle süüa annan? Ta on väga näljane!“
„Kas ta sealt välja pääseb?“
„Pääseb küll!“
„Siis ärge andke midagi ja jätke ta rahule!“
„Ma andsin juba banaani. Sõi hästi, sest on väga näljane!“
Jne, jne...
Lõpuks sai hoolivale prouale asi selgeks tehtud, aga andke loomulikult toonekurele ikka küpsist ja oravale banaani! See ongi nende põhitoit, sest banaanid kasvavad ju iga männi otsas ja küpsised kapslevad põldudel ringi!
Moor alles põõnas õiglase und ja mida siis varahommikul ikka vaikselt teha, kui arvutis tuhnida. Lõingi aparaadile esimest korda üle jupi aja hääled sisse. Sa vana raisk, kus oli kirju tulnud! Õnneks midagi väga hullu silma ei jäänud ja kõige räigem lugu oli põlema süüdatud kiisupoegadest. Tere tulemast tagasi reaalsesse maailma ja on ikka kuradi sadistid ma ütlen! Et maapind selliseid üldse kannab!
Vähemalt need inimesed, kes kirjutasid meilile, said oma vastused kätte. Omaette küsimus on muidugi palju nendest nüüd enam tolku oli. Päeval ikka telefon tirises, aga õnneks mitte eriti palju. Üks proua oli aga eriti ärritunud:
„Mul on nastik marjapõõsas. Tulge viige kohe ära!“
„Kus te elate?“
„Kesk-Eestis, üsna metsa sees.“
„Aga kuskohas teie arust nastikud elama peaksid kui mitte metsas?“
„Igatahes mitte minu aias! Keskkonnaametist anti teie number ja öeldi, et teie viite ussid ära!“
„Ega mul sellist kohustust nüüd küll ei ole!“
„Mis moodi ei ole? Nad ütlesid, et see on teie organisatsiooni töö ja nad maksavad selle eest!"
„Hea proua, see on hobi ja me teeme seda heast tahtest, et aidata nii loomi kui ka inimesi, aga meil pole mingit sundust. Ja üleüldse on mul praegu puhkus.“
„Siis ma tapan selle nastiku ära! Ma ei sea oma lapselapsi ohtu!"
„No tapke siis, aga tehke palun sellest video ka, et saaksin politseile avalduse teha!“
„Ja teie puhake edasi kus iganes te olete. Ja need ongi siis loomakaitsjad?“
Toru lendas kiirelt hargile. Tegelikult on inimesed olnud reeglina üsna mõistvad ja taolist pragamist eriti tihti ette ei tule. Õpetame ja seletame kuidas käituda ning üldjoontes on sellest ka kasu olnud. Kui mahti, siis tõttame mõistagi ka appi, aga praegu on puhkus. Sestap ärge minuga kuni septembrini väga arvestage. Ma ei pruugi alati vastata, sest aiatöid tehes ma ei kuulegi telefoni. Aga ma luban vähemalt tagasi helistada. Lisaks löön vähemalt korra päevas ka arvuti lahti.
Ega see muidugi tähenda seda, et ma kogu aeg niisama molutaksin – „Gulfi karvikud“ leidsid lõpuks kodu ja need on vaja Läänemaa varjupaigast Tallinnasse tagasi tuua. Lisaks see Allikvere …… Pagan, oli see nüüd ikka Allikvere või oli Allikpea või …? Ah, vahet pole, aga sellesamuse Eesti suurima kassikolooniaga tuleb ka järgmisel nädalal edasi jaurata. Muide, see kuradi kassimutt levitab juba jutte, et kui me tema murega KOHESELT edasi ei tegele, siis ta teeb politseile avalduse, kuna me olevat tema juurest nii palju asju ära varastanud! Vat sulle raiska - anna aga sandile kark ja esimese asjana lööb ta sul sellega silma peast välja!
Õhtul vaatame mooriga koiku peal kerratõmbunult telekat, kui kell 23.46 annab mobla korraga märku, et olin unustanud selle taas välja lülida:
„Koer on keldris, tulge viige see kohe sealt ära!“
„Tere kõigepealt ja mina olen Heiki Valner. Kes teie olete?“
„Ma olen Eesti kodanik“
„Tere anonüümne Eesti kodanik. Kuidas saan aidata?“
„Naaber pani suure hundikoera keldrisse ja see haugub seal. Ma elan otse peal ja ei saa magada!“
„Kus te elate?“
„Sillamäel“
„Helistage politseisse, sest seal meil vabatahtlikke pole ja nii hilja ei hakkaks keegi sinna vast ka tulema!“
„Nalja teete või, 112 pealt antigi teie number, sest see olevat teie töö tegeleda taoliste probleemidega!“
Üldiselt selle prouaga saime kenasti hakkama ja seletasin kuidas edasi käituda ning reeglina 90% helistavatest inimestest ongi lahedad. Hämmastama paneb aga riik, kes oma tegemata jätmised süüdimatult vabatahtlike õlule sokutab. Kui see oleks töö ja selle eest saaks ka palka, siis vähemalt meie liidust viimane kui üks lahkuks praeguse tööandja juurest ja abistaks loomi suurima pühendumisega. Täna on see aga hobi ja täna on mul puhkus. Vähemalt septembrini ja siis vaatame mis, kuidas või kas üldse edasi. Nii ta paraku on ja ärge pikka viha siis pidage.