Olen jõudumööda ikka üritanud teid kursis hoida ühe või teise looma, kolmanda või neljanda kriminaalasjaga mis minu käest on läbi käinud. Tuleb pattu tunnistada, et suve saabudes on see kõik väheke unarusse jäänud. Kolm lugu – Haapsalu karvik, Gulfi karvikud ja ühe varesepoja tapmise, toon aga lähipäevadel teieni. Las need teised jäävad, sest suvel arvutis klõbistamine on tegelikult üsna nõme tegevus. Eks ole?Alustame siis sellest esimesest, ehk „karvikust number 1“, kellega mu teed Haapsalu äärelinnas ristusid. Ei hakka kõiki üksikasju taas üle kordama ja kel huvi, siis need leiavad ka kogu lugulaulu siitsamusest blogist üles.
Tänaseks on ta kenasti uues kodus kohanenud ja tundub, et talle seal Noa-Rootsi valla Pürksi külas täitsa meeldib. Ja miks ei peaks meeldima? Ninaesine on korralik ja pererahvas on uuest liikmest vaimustuses. Iseäranis palju rõõmu valmistab ta mõistagi pisiperele, aga kõik see mäng ja lust on ikka vastastikune.Läänemaa varjupaigast kojusõit talle väga ei meeldinud – auto on tema jaoks ikka suhtkoht kole-rõve asi, aga elas kenasti selle reisi üle. Õnneks polnud vaja ka pikalt loksuda. Esimesel ööl jäeti ta tuppa, et las harjub. "Mine sa hullu tea, võõras koht ja äkki paneb veel jooksu."
Järgmisel päeval toimus suur nimekonkurs ja sõelale jäid Loki ja Lucky. Loomulikult sobivad talle mõlemad nimed imehästi, sest tal on olnud nii õnne, kui ka loomulikud lokid. Lapsed otsustasid siiski Lucky kasuks ja nii jäi.
Järgmisel päeval lubati Luckyle ka juba priiust talu üüratuma suurel maalapil. Salamahti mõistagi jälgiti, et ta leelet ei tõmbaks. See polnud koeral aga plaaniski ja ta hoidis oma uue pere ligi. Küllap kartis ka ise neist ilma jääda. Lastega ta mõistagi tuuseldas aias ringi ja isegi pisikesed ilmakodanikud pidid Lucky lõpmatu energia ja mänguhimu ees alla vanduma- koer oli vägevam! Tühja ta nii vana on, kui eelmises kohas pakuti. Tirimismängudes on Lucky eriti järjekindel ja võib sellega tegeleda vaat, et ööpäevaringselt. Paraku inimesed peavad vahepeal tööl ka käima ega saa hommikust õhtuni köiejuppi tarida. Luckyl on sellest muidugi väga kahju!
Veidi vanast omanikust ka. Pollarid igatahes asusid asja uurima ja käisin isegi Haapsalus ütlusi andmas. Kuhu ja kas üldse see uurimine viinud on, ma ei tea. Tegelikult ei huvita ka, sest peamine on, et üks igati vahva eakas kutsa sai armastavasse perre ja sellist pidu, pillerkaart ning lusti, ei osanud ta isegi oma senise koeraelukese koeraunenägudes ette näha.
