Billy loomakliinikus sooritati väga edukad operatsioonid Kristo Klaasseni poolt ja kokku kruviti nii kildudeks esikäpp kui ka vaagen. Teine operatsioon mõõdus ka ohtlike vahejuhtumiteta.
Mäletatavasti esimesel korral Franz-poisi hingamine seiskus. Parem enesetunne ja olemine tulid Franzule kohe kui narkoosist toibus:
"Ohh sa raks! Ma saan ise istuli tõusta! Ohh sa raks! Mu jalad liiguvad! Jeee!"
Vägevat kõndijat temast loomulikult veel polnud, aga ainuüksi juba istumine tegi nii suurt rõõmu, et ta ei raatsinud enam lösakile visatagi. Jõi nagu vasikas, aga vat toit sisse ei läinud. Küll teda meelitati, aga lõpuks käis see asi ikka sondi kaudu. Lõpuks ka see mure lahenes ning Sigrid Loomade Kiirabi Kliinikust saatis koheselt videogi:
"Hurraa! Heiks vaata, ta tunneb juba söögi vastu ise huvi!"
Lood loomadest on paljuski lood meist enestest. Õnnetused näitavad hästi, mis inimene sa oled. Allaaetud kassi-koera juures haigutav ja närviliselt vaid kella vaatav tegelane vast kõige soojema hingega inimene vast pole. Loomahaiglalood näitavad aga väga hästi, mis puust eluka omanikud on.
Franzul on vedanud ja tal on head omanikud. Igapäevased külaskäigud oma sõbra juurde ja telefonikõned a la "ma ei saanud arsti kätte, kuidas tal on, äkki tead?", räägivad oma eest ja sõnu polegi vaja. Ka Franz va kiunupunn ja kõige hellikum koer üldse, on taas kodus oma diivanil ja paraneb juba seal edasi.
Lihtne ja kerge see pole, aga see koer paraneb kõige paremini oma kodus. Selles olen kindel. Me saime taas üheskoos hakkama, mille eest teid nüüd ka südamest tänan! Vägev! Katame lauad! Heiskame lipud!
