"Viiskümmend ja seitse"

"Kuda läheb ja mis tunne nüüd on?" oli eile enim küsitud küsimus.

Pole nagu mingit tunnet, kuigi tunnetan selgelt, et kehas toimuvad mingid muutused ja need pole ilmtingimata positiivsed. Hullu pole midagist, aga jaksu on palju vähem. Nägemine halveneb, mälu sakib teinekord korralikult ja ilmselt pole ma füüsiliselt nii kehvas seisus kunagi varem olnud.

Ega seda kõike saa vanuse kraesse kirjutada, sest oma osa on megasuitsetamisel ja borreloosi järelmõjudel, aga tundub, et ka need hakkavad millimeeter haaval taanduma. Nii ma vastasingi kõigile oma lemmiklauset:

"Naised ihaldavad ja mehed kadestavad!"

"Tead seda koera?"

Tead seda koera? Mina ka ei tea.

Pidavat rahul ja õnnelik olema. Pere veel rohkem, koerast rääkimata.

Vähesed õnnehetked siin loomapäästesita sees roomamises. Peksti teine ju poolsandiks.

Kes teavad, olgu vait! Teised olgu kah vagusi, kuigi murepilved näikse hajunud olevat. Armastan. Täiega!

Tänud beib, et sa olemas oled ja maailma parima kodu pakkusid. Siiralt!

Õiglust ka loomadele! Koer Barti tapmiskatse tõi kaasa kriminaaluurimise

“24.01.2022 Rapla mk., Kohila vallas Aespas Vladislav XXX ja koera vahel toimunud juhtumi osas on alustatud 28.01.2022 Kesk-Eesti politseijaoskonna Rapla menetlusgrupi poolt kriminaalmenetlus KarS § 264 lg 1 p 3 järgi. 

Palume asitõendina alles hoida Teie valduses olev pikk nuga ja muud juhtumit tõendavad dokumendid, et kokku leppida asitõendite meile üleandmine,” Loomapäästegrupile täna saabunud kiri tõestab, et ka politsei võtab asja täie tõsidusega ja Barti tapmiskatsele ei vaadata läbi sõrmede.

Edasi klikka juba SIIA

"Elamusmatk kööki"

Naise koht ei ole köögis! Kõik teavad seda ja püüa sa muud väita. Ka süüa ei pea nad oskama enam teha. Kui ise naise võtsin, sain ämmalt kasutusjuhendi kaasa:

"Ära tema tehtud toitu söö! Ohtlik! Isa korra proovis, aga seepärast sul äiapapat nüüd ei olegi!"

Ka poisile andsin rinda mina ja vaat kui tubli mees kasvas. Emme piima peal oleks "memmekas" tulnud, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mul mure, vanamoor läks üle pikkade aastate kööki - tahtis lõpuks näha, mis imeruum see on ja kuda välja näeb? Etskae uudishimulikku! Ta tegelikult ei tea, kus see üleüldse asub?

Nüüd on kadunud. Juba neljandat tundi. Kas peaks politseile ja päästeametile teada andma?

"Äkki peaks positiivsemalt võtma?"

Kaamos. Pandeemia ja hommikune laibaloendus. Vaimsed häired. Õnnetused sinna otsa. Masendav. Sõbrad ajakirjanikud panevad jubedate pealkirjadega veel hagu juurde.

Äkki peaks hakkama positiivsemalt suhtuma? Tulekahju. Äkki peaks kirjutama, et 1 299 995 elamises tulekahju ei juhtunud või 1,3 miljonist elanikust absoluutne enamus liiklusavariisse ei sattunud? Ja hommikul hoopis rõõmsamal toonil - Eesti sai eilse seisuga juurde 16 õnnelikku pärijat?

Ää hakake näägutama, mul ka vaimsed häired ......

Kas uurimine alustatakse? Barti-nimelise koera pussitamine jõudis politsei töölauale

Loomaarstid Jevgeni Elisejev ja Martynas Gedminas tegid pikema tööpäeva ja võtsid veel hilisõhtul ette keeruka operatsiooni, mis õnnestus. Koera elunatuke sai päästetud. Tänane hommik algas Loomapäästegrupi (LPG) ja Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) loomade heaolu peaspetsialisti Tiina Kukk‘e koosolekuga edasiste sammude kooskõlastamiseks. Üheskoos otsustati, et PTA väärteomenetlust ei alusta ja juhtum edastatakse politseile kriminaalmenetluse algatamiseks.

Edasi loe SIIT

Raplamaal pussitas purjus mees oma koera

Loomaveebis avaldatud lugu saad lugeda SIIN

"Pole neid pätte kusagil!"

Politsei ja pangad hoiatavad petukõnede ja -kirjade eest, mille kaudu soovitakse teie PIN-koode kätte saada. Taolisi kurjategijaid olevat palju ja petuskeem seega väga levinud.

Ärge uskuge! Täna helistasin 674 inimesele ja saatsin ka ligi 800 kirja, kus pakkusin ise vabatahtlikult oma internetipanga tunnuseid ja absoluutselt kõiki koode ning isegi oma koerteri võtmeid, mainides, kus raha peidan.

Mitte keegi ei tahtnud! Pole neid kurjategijaid kusagil!

"Aasta algus oli loomadele karm"

Aasta algus oli karm - nii palju allaaetud loomi! Midagi pole parata, aga libedal teel ei saa masinat seisma ka kõige suurem loomasõber. Paratamatu, aga paljud fotod jõudsid ka minuni - kuradi kahju ja kuradi kurb! Ja siis veel Žorik ...... lained lõid korraks üle pea.

Nii tabasingi end mõttelt, et ehk aitab? Ainult laibad, veri, kannatused ja ülekohus. Loomadele, mitte mulle. Lisame siia otsa veel seinast seina kuulujutud ja süüdistused, millele ma küll sülitan kuid ega laias laastus needki hästi mõju. Jube morbiidne värk!

Teeks õige midagi muud, mis ka päriselt rõõmu pakub. Või leiaks vähemalt uue hobigi, mis vaimustuma paneks ja aitaks olemist tasakaalus hoida. Hakkaks heegeldama või iluuisutama? Või läheks peotantsu? Viimane jääb küll ära, sest partnerile eluohtlike vigastuste tekitamist ma nüüd küll oma hingele ei taha.

"Paganama covid ja paganama testid"

Üks kurvemat sorti uudis sel nädalal kõikidele
loomasõpradele ja PTA-ametkonnale kah veel teiste lugude otsa. Ja nimelt lahkuvad järgmisest kuust alates loomakaitse rindelt valdkonna vaieldamatud tippspetsialistid ja seksikoonid Harles Kaup ja Heiki Valner seoses perekondlike põhjustega.

"Kuidas nii, aga loomad?" hüüavad miljonitesse ulatuvad rahvamassid vihaselt. Kohe seletan. Ja nimelt oli täna telemajja asja, aga seal uus kord - vaatamata tõendi olemasolule, tuleb teha kõik testid alates triibulisest tripperist ja sarlakitest kuni pasanteeria ja covidini välja.

"Aktuaalse Kaamera lugu tänasest meenutusõhtust"

Ja Aktuaalse Kaamera kummardus kah kohe teie ette vaatamiseks, et homme juba rõõmsamal toonil eluga edasi minna.

Olen tänulik kõigile, kes kohale tulid. Mõistagi kummardan nende Kalamaja ja Sitsi kandi inimeste ees, kes hulkuvale koera nende pikkade aastate jooksul liha- või vorstitüki poetasid.
Põhja-Tallinna valitsuse rahvas oli samuti klass omaette. Meie intekaid ei anna - las meedia suhtleb sinu ja rahvaga. Vastasin, et just nemad kui tänase olemise põhikorraldajad, võiksid rääkida. Ise ei taha enam.

Pead, sinu kokku keedetud supp ja nüüd lürbi vapralt lõpuni. Anne Raiste sai vist Manuela Pihlap'it toore jõuga ähvardades õnneks siiski paar sõna kätte. Pole ju valimisi, et "pildil" olla ja lihtsalt tulid kohale, et omakandi rahvaga viimane kummardus ühele tavalisele, samas väga erilisele koerale teha. Kniks ja kraaps. See oli nii südamlik.

Loomasõbrad mälestasid hulkurkoer Žorikut

Täna õhtupoolikul süüdati Tallinnas Kalamajas küünlad, et meenutada hulkurkoer Žorikut, keda tunti kui vaba hinge ja kellest on saanud koduta loomade sümbol. 

Olen tänulik kõigile, kes kohale tulid. Mõistagi kummardan nende Kalamaja ja Sitsi kandi inimeste ees, kes hulkuvale koera nende pikkade aastate jooksul liha- või vorstitüki poetasid.

Loomasõbrad mälestasid hulkurkoer Žorikut

"Žorik trikitab ka pärast surma"

"Mis mõttes?" tahate kindlasti teada. Ta tegi seda, mida kõige paremini oskab ehk haihtus taas.
Tõsi, sedapuhku on ikka inimese käsi, kes ta kliinikust end ainuperemeheks tembeldades kuskile viis ja salaja maha matta lubab. Korjas annetusigi, mis on häbiväärne. Igatahes meie temaga enam kuidagi kontakti ei saa.

Eks elu näitab kuis edasi? Meie koos Viktoria, Kalamaja rahva ja paljude-paljude teistega oleme seda meelt, et laseme tuha lendu ja las tuul kanda ta just neile tänavatele, kus ta enamasti veetis. Nii oleks ta seal igavesti. Nii oleks moraalselt õige, sest ta oli me kõigi koer. Nii oleks see ilus ja nii sümboolne ka.

" Kohtumispaika ei tohi muuta - kell 17.00 Žoriku juures Arsenali keskuse ees"

Teinekord läheb nii, et tühipaljas uitmõte saab heakskiidu, hakkab kasvama nagu lumepall ja enam taganeda pole võimalik. Meenutan, et koer Žoriku kujuga oli täpselt sama lugu - ei ma uskunud algselt, et asja saab, aga järgmisel hetkel püsti juba ta oligi ning kummardasid talle needki, kes algselt vastu olid.

Arvasin mõni päev tagasi siinsamuses Facebookis, et täidaks pimeda talveaja küünlavalguse ja hingesoojusega. Ei-ei, ei mingi kurb mälestuspäev vaid rohkem nagu meenutusõhtu ja elujaatav üritus. Eile tuli torm ja polnud sugugi kindel, et kas üldse tasub hõigata. Sellest ka viivitus.

"Kerget käppa Žorik!"

Foto: Delfi

Kurb uudis. Kalamaja Žorik suri.
Venitasime palju venitasine, aga meie ühise pingutusena sai see koer üksjagu eluaastaid juurde.

Loomapäästegrupi ja tema eest hoolitsenud Viktoria Geri pere soov on, et tuhk läheks sinnasamma monumendi kõrvale.

Kõik vahendid on selleks olemas ja antud juhul jääb Facebookis toimuv annetuste kogumine arusaamatuks.

"Kummitused"

"Tee minuga, mis tahad! Pilasta kuis heaks arvad!", ettepanek verinoore naise poolt pani suu kinni. Loodetavasti ei teinud ma vene keelsest tõlkimisel suurt viga sisse, aga nii on see veider juhtum meelde jäänud. Olin just Stromkal jalutamas. Aadu, toona veel elus, hakkas kohe sõprust sobitama. Ta lihtsalt oli selline.

Pisaraid tagasi hoidev neidis sattus oma peiule teise naisega peale. Pulmadki kohe tulemas. Pakkusin, et seksist parem on selle valu ja reetmise välja röökimine Läksimegi mere äärde ja ta kisas.

"Kas läks paremaks?" pärisin.

"Ei läinud!"

"Kas loomadel on hääl? Kas loomadel on teadvus?"

"Kas loomadel on hing ja nad saavad ümbritsevast aru? Kas loomadel on mõistus?" põrutas reformierakondlasest volikogu esimees nii, et ruum kajas. Koosoleku eesmärk oli ühe metslooma julma tapmisega seotud probleemi lahendamine.

Kahetsusväärselt arvas pea kogu vallavalitsus, et metsloomad linnaruumis tulebki maha tappa. Koosolemise põhieesmärk oligi leida seaduslikud alused kõikide metsloomade tapmiseks.

Imestasin miks mind ja Loomapäästegruppi üldse sinna kutsuti? Olime koos LPG juhatuse liikme Terje Parraga selle kõige vastu. 

"Halbu pilte ei tohi näidata!"

Loomaveeb.ee sai esimese kaebuse. Nimelt ei sobinud vati sees üles kasvanud neiule pildid, kus olid papagoidel pead otsast rebitud. Tean, et taoliste kaebustega on kimpus olnud ka nii Delfi kui Postimees.

Täna veel tasustamata peatoimetaja ametis saan lubada vaid üht - tulevad nii head kui pahad loomalood meeldigu see teile või mitte. Meie missioon on avaldada kõik lood, mis juhtuvad ja me oleme loomade poolt! Nimetage seda või väärkoheldud loomade hääleks!

"Maailma kõikse napakam paps"

Eile eksnaiska kirjutab, et miks ma kadunud? Kas kõik hästi? Muretseb. Ma kohe vabandama, et tööd palju ja nüüd loomaveeb ka lõpuks püsti, aga armastan endiselt universumi otsani ja tagasi.

Ta lubama, et lugema ei hakka. Siiski läks vaatama ja kohe helistama, et pean Saaremaa linnutorni kiisu ää päästma. Kirub, et üldse lugema läks ja lubab seda mitte kunagi rohkem teha.

Ma siis kõllasima poisile kah, et kuidas läheb? Lõpetuseks mainisin, et ega mul asja polnudki, aga lihtsalt kontrollisin, et äkki on varbad sirgu ajanud - saaks lõpuks suure teleka ja viimase malli Playstationi kätte.

Naerab ja sõnab, et olen maailma kõige napakam isa. Mis mõttes?

Lemmikute verised jõulud – jahikoerale kuul kerre ja papagoidel pead otsast!

Seda, et inimeste pühad paljudele farmiloomadele lõppu tähendavad, teavad vast kõik. Lemmikloomadele see ei laiene, aga möödunud jõuluaeg jäi viimaseks nii mõnelegi. 

Kõigi julmem lugu juhtus Läänemaal, Taeblas, kus purjakil noorsand läbi rõduukse tuppa tungis ja “sõnakuulmatu pruudi” elamises omavolitses.

NB! Häirivad pildid! Lemmikute verised jõulud – jahikoerale kuul kerre ja papagoidel pead otsast!

"Kas tõesti? Minu koer olla hooldmata!"

Sain just süüdimõistva kirja eelmise postituse peale, et Nõpsiku karvastik on hooldamata ja et keegi peaks sekkuma. Vastan murelikule kodanikule:

"Nõps on vana juba ja veidid siit-sealt organismus loguseb. Nõps on lisaks kuri kui teda torgitakse. See tähendab seda, et iga protseduur nõuab narkoosi. Kas tõesti peaksin südatalvel koera pügama? See omakorda peaksin riskima?

"Loomapidaja argised mured"

Nädalavahetusel taas iizimalt. Nõps oli haige. Kõht lahti. Kaks ööd jooksin iga kahe tunni tagant õue. Talusin hästi kuniks teisel hommikul sisemiselt kihvatasin - kuradi koer, no lase palun natuke magada. 

Kohe olin enda peale kuri - mis mõttes sa jobu närvitsed? Ürita ise olla kui sitt püksi tuleb!

Praegu juba kõik hästi. Mu salarelv Sõle loomakliinik hoiab mu loomi nagu teiegi omi. Väike kliinik, mitte pika-pika konveieriga suur tehas ja seal on aega süveneda. Soovitan.

"Dilemma"

"Te saate koos selle loomaga endale ka maailma kõige lojaalsema sõbra või surmavaenlase! Kõik sõltub sellest kuidas te minu poolt loovutatud looma kohtlete. Teil on piiramatu voli teda armastada, toita ja ravida, aga õiguse eutanaasia või edasi loovutamise osas jätan endale. Olete te kindel, et tahate veel seda looma saada?" on minu stamplause, mida ikka ja jälle kordan kui kedagist uude koju annan. Tervitan siinjuures Katrin Gaverit ja Inge Pullat'it, kes küll Loomapäästegrupilt loomi ei saanud, aga käitusid ülimalt vääritult ning said seetõttu tunda ka gängi viha ja nähtamatut võimu.

Senini on see lubadus toiminud pea sada prossa, aga nüüd korraga tuli kolm tagasilööki. Loomapäästegrupi loomad. Asi on isiklik. Väga kuradi isiklik! Mul tõmbab katuse pealt ja süda jätab löögi vahele kui saan teada, et meie poolt loovutatud loomad piinlevad või surevad ennetähtaegselt. Oi ma olen tige! Te ei kujuta ette!

"Jätkujõulud"

Jõulud on läbi? Rääkige ikka enda eest ja minul isiklikult kestavad need siiamaani. Käisin täna Sõle loomakliinikus ühe kiisuga - vaesel loomal hambad niimoodi mädanesid, et see veresegune ollus lausa tilkus ja pritsis suust välja. Üks Gavercat'idest, kes kuidagi ravile ei allu. Pere muidugi lohakas ka. Mitte lohakas, aga vaene ning seetõttu jäeti arstile minemata - raha netu. Oleks pidanud helistama - see oli karm ja ei suuda ette kujutada, millise hambavaluga see loomake pidi elama .......

See selleks ja teemaks olid ju Jõulupühad. Enne kui hakkasin lahkuma tulid loomaarstid Merili ja Ketlin rõhutatud pidulikkusega ning ulatasid kotikese:

"See on sinule ja loomadele 12. aaastase Renno poolt. Tõi ise siia kliinikusse ja palus edasi anda. Koolis koguti jõulukinkide raha ja tema otsus oli just selline. Häid Jõulupühi kallis Heiki!"

Taga targemaks! Saaremaal jäeti kass karistuseks linnuvaatetorni!

Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu jagas sotsiaalmeedias postitust, mis loomasõbrad tagajalgadele ajas. Ja nimelt leidis üks neiu Tuulteroosi Linnulahe vaateplatvormilt külmunud ja hirmunud kiisukese. Sellest, et loom polnud sinna teps mitte omal vabal soovil roninud, andis aimu seinale kinnitatud kiri:

“LASKE MUL OLLA SIIN TORNIS, MA KANNAN KARISTUST! KASS”

Loomaveebis avaldatud loo leiad SIIT

Huumori ja vestlusõhtu "Mehed vs Naised" Marju Karini ja Margus Vaheri osavõtul

"Oleme ürituste korraldamise ettevõte ning ettevõtte loomisel andsime endale lubaduse, et iga avaliku üritusega toetame mõnda fondi või abivajajat.

Eelnevate üritustega oleme toetanud vähiravifondi Kingitud elu ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi. Käesoleva üritusega sooviksime Loomapäästegruppi toetada," kirjutas Elis Riispapp HETK ürituste korraldamise firmast.

Just sellise kirja ma pool aastakest tagasi sain. Tänu pandeemiale on üllas ettevõtmine paar korda edasi nihkunud, aga nüüd see lõpuks ometi tuleb.

Nautige muhedat nalja ning mõnusat koosolemist! Ja mis peamine - sellega aitate ka õnnetustesse sattunud loomi-linde. Minu siiras tänud HETK-rahvale, Marjule ja Margusele ning kõigile Teile, kes pileti ostavad!

"Põrutaks õige pigem mõnda odavamasse riiki elama?"

"Kas ma olen sinu arust Alaska malamuut või Siberi husky?", oli Nõpsik eile südamest pahane kui ta oma tunnike hiljem keset lumist põldu üles leidsin.

Käisime metsas laiamas, aga päris samasse kohta, kus tavaliselt, ligi ei pääsenud - lund silmini. Sestap läksime oma kilomeetrikese eemale, aga laias laastus oli kant üsna sama. Nõps ja Ruts tuiskasid minema, aga talvel pole suurt hirmu, et nad kaugele läheksid.

"Saagu valgus! Ikka saab!"

Inimesed hädaldavad, et elekter kallis. Vaeste värk! Mina olen küll rahulolev seevastu ja tahan tänada nii valitsust kui eesti energia juhtkonda selle õnnistuse eest!

Miks? Kohe selgitan. Pole kunagi ilus mees olnud ja naiste sebimine on olnud üks paganama Kolgata teekond. Pahatihti tuli isegi raha maksta. Vaat see oli kallis! Kui te vaid teaksite kui mitusada tundi olen peegli ees sedasamust kurva kutsika pilku harjutanud. Kui mitu luuletust pahe õppinud või harjutanud romantilist mula a la "ma pole kunagi varem kedagi sinusugust kohanud" Kui te vaid teaksite?!

Õnneks on see kõik möödanik ja just tänu elektrihinnale. Elan nimelt Stromkal ja siiakanti on sattunud selline vaesem rahvas. Aknad on kõik pimedad peale minu oma. Isegi poes on tuled maas ja seal käiakse küünlad peos nosimist otsimas.

"Pilti teha ei saagi!"

Ma praegu lõunamaal puhkusel. Täna käisin kõige kallimas restoranis ja sõin kõige maitsvamat toitu. Telefon katki ja pilti teha ei saanudki.

Seal sain tuttavaks maailma kõige kaunima naisega. Printsess kah takkaotsa. Riik läks meelest. Mingi eksootiline koht. Telefon katki ja selfiet teha ei saanudki.

Siis läksime kõige esindlikumasse hotelli ja nägime ajaloo kõige kaunimat päikeseloojangut. Telefon katki ja pilti teha ei saanudki.

Igiliikur Žorik ei kavatsegi veel alla vanduda!

Aastavahetus tõotas legendaarse hulkurkoera Žoriku eest hoolitsevale Viktoria Ger‘i perele tulla sedapuhku kurb – eakas koer ei söönud juba kolmandat päeva ja lamas üsna apaatselt. Lisaks oli ta üks silm punane ja paistes. 

Koerake toimetati taas Loomade Kiirabi Kliinikusse toibuma. Oli selge, et päris oma jõudedega ta enam välja ei vea ja inimene peab oma abikäe ulatama. Ja taas astus Žorik tõelise surmapõlgurina juba järgmisel päeval haiglast oma jalal välja.

Igiliikur Žorik ei kavatsegi veel alla vanduda!

"Ilusat heinaaega kallid sõbrad, tuttavad ja võhivõõradki!

Oli vähe tegemist ja sestap pole Facebooki jõudnud, mis iseenesest on ju ainult positiivne, sest päriselu koos pärisinimestega on mujal. Aasta algus oli karm. Lausa ehmatav kui palju surnud inimesi, neist mõned tuttavadki. Ei taha üldse lehti lugeda. Õigemini, lausa ei julgegi zeitungeid enam lahti teha.

Loomadega sama teema - naaber kägistas üleaedse kassi, eakas jahikoer sai enne jõule kingituseks kuuli kerre, armukade purjus jobu kiskus papagoidel pead otsast ja koos koeraga maganud metskits. kellest kirjutasin, kooles kah maha.

" Uusaastahuumor?!"

"Mul on hea meel, et olete huvitatud minu imeliste kutsikate vastuvõtmisest. Need kutsikad on väga tugevad ja terved, valmis uuteks armastavateks ja hoolivateks kodudeks.

Põhjus, miks ma otsustasin nad tasuta adopteerimiseks loobuda, on see, et mu õde, kes hoolitses kanade eest, kui mina tööl olin, suri paar nädalat tagasi ja iga kord, kui ma kutsikaid vaatan, mõtlen ma talle pidevalt. mis mind nii kurvastab. Mõistan, et minu uue töö iseloom ei anna mulle piisavalt aega nendega koos olemiseks, nendega mängimiseks ja nende eest hoolitsemiseks. Seega otsustasin neile uued kodud otsida.

"Hurraa! Loomasõprade portaal avas lõpuks uksed!"

Portaal loomaveeb.ee avas uksed. Vaikselt ja salamisi, mitte suure pauguga. Tegelikult vedeles teine juba 7 aastat riiulil ja arvasin, et sinna ta jääbki. Igavus, aga ka nõme iseloom, mis ei lase asju lõpetamata jätta, sest see tekitaks tunde, et oled tõeline jobu, pani seekord kõik paika.

Ei midagi erilist te sealt leia ja kõik on üsna saamamoodi nagu Delfis ja Postimehes. Mingeid oma riukaid ja nippe kasutan ikka. Ma ei luba, et hakkan hommikust õhtuni arvutis passima ja koheselt raporteerima, aga lugemist peaks sealt leidma iga loomasõber ja ehk -vihkajagi.

"Kaua veel?"

Ärge noogutage püüdlikult naeratades viisakalt vaid vastake lihtsale küsimusele:

"Kaua peab üks igati tavaline tige ja vastik eestlane veel heasüdamlikku ristiinimest mängima? On meil seaduses mingi daatum sätestatud või käib see nii nagu igaüks jaksab?"

Mina enam ei jaksa. Eriti just need vastikud võõrsõnad nagu palun, tänan, nii armas teist, kuidas teil läheb ja mina hoolin, ajavad sisikonna keerama. Väk!

" Head uut aastat! Loomapäästegrupi sõbrad, fännid ja toetajad!"

Viimaste ees maani kummardus, sest tänu teie hoolivusele ja lahkusele me tegutseda ju saamegi seniks kuniks riik selle lünga täidab.

Ja Tiinale ja Vollile PTA-st jõudu loomapäästerindel jätkamiseks! Eelmine aasta oli valdkonnas tänu nö riigi aktiveerumisele märgiline ja annaks jummel, et see kõik jätkuks. Paraku ei saa ka kõige tublim riik kunagi täitsa valmis ning vabatahtlik tegutsemine jääb seega aegade lõpuni kestma.