Lätimaa põhjapoolseim punkt. Siit me jamad pihta hakkavadki. Eesti peametereloog Ruudi sõnul oleks meite riigis ehe Vahemere kliima, aga see pagana Läti oma jahedate põhjatuultega keerab kõik pekki.

Me jälle välismaal noh. Pole vaja kadestada, sest hommikul tuli lund. Järved-tiigid puhta kinni külmunud. Jube! Täiesti kohutav ja ei kõlba see Põhja-Läti suvi mitte kusagile.

Eriarsti juurde ei pääse ja kallis on kah. Lausa peab sekkuma ning vingumise asemel hoopis panustama. Ärge hakake kiitma. Kuidagi piinlik on, sest selline äärmiselt tagasihoidlik ma juba olen.

Teinekord saab suveõhtul lõkke ääres räägitud nali teoks. Arvasin, et võiks tellida taolise kirjaga särgi. Ise olen lobamokk, kelle peas keerleb paar raamatu kirjutamise mõtet ja miljon ideed üks jaburam kui teine. Õnneks või kahjuks jääb enamus neist teostamata. Valgamaalt pärit Martin on aga tegude mees ja tellis särgid ära nii mulle kui endale ja isegi oma vennale.

Rebane? Ei sõbrad ja tegu on hoopis bioloogilise kellaga. Mitte sisemise vaid välise biokellaga ning takkaotsa on tegu lausa äratuskellaga. Kohe selgitan. Asi nimelt selles, et absoluutselt iga kord kui siinses külakeses ööbime, siis tuleb see "neljajalgne kell" täpselt 6.30 meid äratama. Nagu aamen kirikus. Ta ise on vaikne, aga und peletava lärina funktsioon on Ruudi kanda.

Töine pärastlõuna. Mihkel otsustas vesisünnituse kasuks ja tahtis, et just mina vastu võtaksin. Sõitsin spetsiaalselt keset pühamast pühamat pühapäeva päälinnast kohale. Vaat see seltsimehed on pühendumus ja oma patsientidest päriselt hoolimine.

Sellise kogemustepagasi juures nagu mul ei saanud loomulikult midagi nihu minna ning kõik möödus suurepäraselt. Isa ja laps tunnevad ennast hästi.

Hüljatud? Üle kuumenenud? Raudselt väärkoheldud! Ära päästsin ja viisin kohe loomakliinikusse.

Pärast väga põhjalikku ülevaatust jõudsime arstiga ühisele seisukohale, et patakad olid lihtsalt tühjad. Mõni ime siis, et vereproovi kätte ei saanud ja südames olid rütmihäired.

Tibi pidas oma Hiiumaa suvekodus eelmisel nädalal kümnendat sünnipäeva. See kõik oleks aga olemata jäänud kui poleks olnud inimesi, kes oma autost teda pilkases öös Riisipere kandis maanteel tugevas vihmas imekombel märkasid ja üles korjasid. Lugu juhtus 2017 aasta sügisel. Olin toona otsustanud, et enda hoiukodusse loomi enam ei võta - nii sant on neid hiljem ära anda, et kisub tüki hingest. Teesi Piret veenis mu aga ümber ja nii see koeraplika mu voodisse ajutiselt maanduski.

Kui mitte käia ringi pilk mobiilil, siis näeb nii mõndagi. Näeb päikest ja pilvi, näeb loomi ja linde. Mõistagi näeb kõiki muid asju ka.

Eakamad teavad, noored vast enam mitte nii väga. Teinekord komistad aga lausa mobiili enese otsa kui jalge ette ka vaatad. Täna just nii läks kui Rutsiga põllule jooksma tulime. Keegi vast unustas. Ikka juhtub, aga tule siis nüüd järele. Pea 40 mintsi on juba lindistanud. Ei saa küll aru mida või keda?

UUS KODU LEITUD - Kiire-kiire! Imeilus noor punapea otsib kodu!

Laga täis koristamata korter. Sitahunnikud siin ja seal. Talumatu hais. Purupurjus peremees, kes päevast päeva küll viinakese jaoks raha leiab, aga oma kiisule toidu ostmiseks mitte. Nii on see eluke Rullu-nimelisel kiisul veeres.

Naabritel sai lõpuks villand. Kõrini sellest, et kogu maja haiseb. Kõrini sellest, et näljane kiisu ukse taga iga mööduja peale kurvalt näub ja päästmist lunib. Pöörduti pea kõikjale, aga abi ei paistnud kuskilt. Lõpuks võeti julgus kokku ja mindi joodikuga rääkima. Asi möödus imelihtsalt ja isegi ootamatult: