28 detsember 2019

"Rebaselugu. Jänkust ja kitseperest natuke ka."

Täna jäi inimeste Tallinna lähistel silma üks rebasepoiss, kes ilmselgelt abi vajas. Liikus vaevaliselt, tuigerdas, vist isegi krambitas, samm oli tönts, mis tönts.

Keskkonnaamet, kelle põhiülesandeks on vist raielubade väljastamine ja aastaks 2035 Eesti metsavabaks muutmine, on koerlaste aitamise rangelt ära keelanud.


Korraliku pisikiskjate ohjeldamise kava koostamine ja jahimeeste motiveerimine käib ametijunnidele üle jõu ning sestap nad aint keelavad ja loodavad autojuhtidele, kärntõvele ja külmale talvele. 




Las aga keelavad, aga keda huvitab? Ei saaks ju ka inimeste kiirabile öelda, et alates homsest moslemeid, venelasi, narkareid ja joodikuid aidata ei tohi! Ei saa ka meile öelda, keda me aitame ja keda mitte! 



Ja milline sõnum avalikkusele saata - ära jäta vedelema vaid vii kliinikusse ja tapa oma raha eest ära või jätku siiski koerlased piinlema?! Enamus inimesi ei taha tappa vaid aidata! Fakt!

Igaks juhuks ei räägi ma siiski midagi konkreetset vaid piirdun ilukirjandusliku mulaga. See reps on mu vana tuttav, sest elab selle sama põllu lähistel, kus koertega jooksmas käin. Veel elab seal üks pirakas jänku ja kitseemme koos tänavuse kahe titega. Olen nende sirgumist läbi binokli jälginud päris maas madalast peale. Nagu vanad tuttavad kohe. Kahju aint, et nii linna lähedal sirgusid ja elavad - siin pikka pidu vast pole.

Eelmisel nädalavahetusel olidki jahimehed juba platsis ja tahtsid viimaseid maha nottida. Süda tõmbas kohe krampi seda oranživestlaste bandet nähes ja Vigala Sassil oli tuline õigus kui väitis, et see pole enam jaht vaid tapatalgud, kus kümned verehimulised matsid loomi kambaga oma lõbuks notivad.

Loomadel pole enam võimalustki pääseda ja tulevad talude juurde kaitset otsima. Olgu igaks juhuks mainitud, et tolereerin  jahti kui paratamatust, aga mida aeg edasi, seda rohkem küsimärke mu peas tekib. Mobiilselt jälgitavad jahikoerad on meil juba jupp aega. Nüüd on käes droonide ajastu ja küllap varsti-varsti hakkavad need tavakasutuses ka pauku tegema. Siis ju hea lausa kodunt lahkumata jahti pidada kui keegi vaid saagi ka koju tariks. Tehnooloogia areng on inimesele hea. Loomadele ilmselt ka, aga see sõltub muidugi kasutajast ja eesmärgist.

Õnneks jäid jahimehed, ei-ei, metsloomade tapmiskommando liikmed ikka, sedapuhku tühjade pihkudega ja kitsed tulid metsatukast kohe pärast nende lahkumist välja. Jeee! Jube hea meel oli tegelikult, et nad hirmu maha surusid ja seal vagusi paigal püsida suutsid. 

Muide veel üks aspekt. Mida teie arvate? Kas Keskkonnaamet arvestab ka nende tuhandete loomadega, kes liikluses või mujal inimese süül hukka saavad kui jahilubasid välja annab? Minu teada mitte ja see polegi nagu arvukust vähendavad faktor. "Tore matemaatika" riikliku looduskaitse korraldajate poolt ikka küll! Eks ole? Võib muidugi ka niimoodi olla, et need ohvrid on kuidagi teistmoodi surnud ja siis mõistagi arvukus ei lange! Mida ma loll tarkade meeste mõttemaailmast ikka jagan?

Hüppame aga sinna põllulapile tagasi, kus need asukad elavad.  Iga jummala kord pean hoolega jälgima, kus seesamune rebane, kitsepere ja jänes parasjagu on enne kui oma "peletised" autost välja lasen. Korra sattus Ruudi jänkule peale ka - oi ta oli kiire. Jänes siiski kordades kiirem ja Rutsil polnud võimalustki. Kuradi kurat! Karjusin oma hääle ära enne kui Ruudi kuuletus.

"Lähed vorstiks kui veel jänest taga ajad! Said aru?"


Tühja ta sai, aga maadligi tõmbas küll. Ega koer pole süüdi, et instinktid välja lõid. Loodus on juba nii need asjad säädnud. Rebane, kes imekombel kärntõvest puutumata, sai ilmselt autolt löögi. Kurb, tuleb pattu tunnistada ja jätsin talle teinekord süüagi. Eks ikka selleks, et jänest nahka ei pistaks.


Keskonnaametile teadmiseks, et keegi rebast ei aidanud ja las sitt piinleb. Loomasõbrad saagu sellest sõnumist risti vastupidi aru. Tänan üht teist ühingut, kes samuti rebast ei aidanud! Ja loomulikult tänan kohalikke inimesi, kes hädas looma nähes ei reageerinud ja ta piinlema jätsid! Neid niigi palju ja las ta raibe piinleb omaette! Ta polegi ju tegelikult elus ega tunne valu!