29 detsember 2019

"Vanamehed jooksus"

Jõulud on selline aeg, kus rahvas enamasti palju kodus passib. Ometigi arvasid kahe pere eakad koerad just sel ajal omapäi kondama minna. Üks lugu juhtus Valgamaal, Koorkülas, Aitsra kandis, kust anti teada traktori käru all olevast vigastatud käpaga koerast. Teatajaks Tiina ja kutsa olla olnud seal tegelikult juba õite mitu päeva.

Selle kandi vabatahtlikud loomapäästjad Lenel Luhtaru ja Angelina Loomus tõttasid vaesele loomale appi ja viisid ta arsti juurde. Dr. Jaan Luht puhastas haavad ja rändur sai esmaabi. Hoiukodu pakkus talle Sigre ja esimese asjana hakkas naine vaest looma hea ja paremaga toitma. Oli teine üsna näljane. 



Edasi oli vaja juba omanik üles leida. Panime info liikuma ja proua Katrin arvas teadvat kellele koer kuulub. Edasine oli juba lihtne ning härra Ilmar tunnistas Šariku-nimelise koera omaks. 


Aga ka selles loos tuleb mängu inimlik traagika ja nimelt oli Ilmar koeraomanik alles kolmandat päeva. Juhtus taas nii, et pärisomanikud viidi vanadekodusse ja kaks koera jäid ripakile ning küla vahele ringi tuuseldama. Otse loomulikult elab igas Eesti külas üks mõlakas, kes arvab enesel õiguse olevat koerad maha lasta. Ka selles loos on taoline ürgisane täitsa olemas.

Hea ja halva võitlus on igavene ning headus astus kurjusele ka seekord vastu. Noorem emane koer sai ühe naisterahva juurde kodu ja Ilmar päästis ära vanema. Jällenägemisrõõm oli mõistagi suur. Ilmaril kerkis see taevani, koeral veidi vähem, aga ilmselgelt oli ta tuttava inimese ja koha taasleidmise üle rõõmus. Loomapäästegrupi poolt sai jõulukingiks lisaks ravimitele antud ka pehmemat konservi, sest koera suust leidis arst haavandid, mis haiget tegid. Igaks kümneks juhuks kandsime kiibi ka registrisse, sest "vanur" võib ju oma omanikke taas otsima minna. Koerad ju truud kuni surmani ja ei nemad tea vanadekodust midagi .......


Kaheteist aastane Reks leiti aga Märjamaalt ühe korrusmaja eest. Koerake tuuseldas seal juba mõned päevad sihitult ringi ning lõpuks viskas murule apaatselt külili. Elanikud toitsid teda ja panid sooja tekigi peale. Siis hakati abi otsima ja esimene kõne tehtigi Loomapäästegrupi lühinumbrile 1414.

Alati on kõige kiirem abi loomale aga siis kui inimesed ise käed külge panevad ja hädalise jaoks aega leiavad. Reksi õnneks elas samas majas Igor Grišin, kellega telefonis plaani pidasime. Igor kartis, et loom on autolt paugu saanud, sest liikus ülivaevaliselt.

"Ma saan koera ise linna tuua! Nii hoiame aega kokku!", pakkus Igor abivalmilt.

Leppisime kokku, et kohtume Sõle loomakliinikus. Loomaarst Merili Kesner vaatas Reksi põhjalikult üle, aga vigastusi ei tuvastanud.

"Ta on lihtsalt vana, läbi külmunud ja veidike ehk näljane ka. Hea, et te ta sealt ära tõite, sest õues ta kaua vastu poleks pidanud. Praegu on ka jahedam ning ilmselt oleks loom te silme all lihtsalt alajahtununa oma otsa leidnud." 

Dr.Kesner tuvastas Reksilt kiibi ja registrist ka omaniku. Selgus, et koerake oli vanuigu olude sunnil uue kodu leidnud just läbi Loomapäästegrupi.

"Kuradi kurat! Kas tõesti andsime ise looma mingile lupardile? See oleks ikka jama küll!", hakkas viha minus pead tõstma.

Registris olevast telefoninumbrist polnud kasu, sest see polnud enam kasutusel. Aadress aga aitas kodu üles leida küll.



"See koht asub mu kõrvalkülas ja võin ära viia. Siis pole teil edasi-tagasi sõitmist.", pakkus Igor.

"Vaata palun nii elamine kui inimesed üle enne kui koera ära annad. Kui sul on selline tunne, et Šarikul pole seal hea, siis hella ja tulen talle ise kohe järele. Rääkisime vana omanikuga ja ta leidis juba Hiiumaale hoiukodu ka. 

Ega see jõlgutamine muidugist hea ole. Loomad pole tellised vaid kiinduvad ja lähevad iga muutuse peale stressi. Siis löövad haigused välja ja lõpuks nad halvemal juhul surevad. Sellepärast peabki nad võimalikult siva kohe õieti paika saama! Uuri seda ka kas ta elab toas või õues? Liigestele ja kontidele hea kui toas soojas on."

Igor viis Šariku koju ja sinna ta jäi. Ei olnud hüper-super-luks elamine vaid tavaline Eesti taluke,  aga see pole sugugi halb näitaja. Ka inimesed polnud pahad ja koer elab toas. Olla teine ühel hommikul välja läinud ja tagasi ei tulnud. Omanikud arvasid, et läks taas naabri manu. Käisid otsimaski, aga Šarik kadunud nagu tinatuhka. Arvasid siis, et küllap läks surema. Koerad ju teevad nii ......

"Kuule Igor, ma panen su numbri mällu kui sobib. Mul on vaja inimesi, kes haige looma autosse tõstavad ja ta arstile viivad, mitte netis ei õpeta ega targuta. Oled sa valmis Märjamaa kandis tegutsema kui midagi peaks juhtuma?"

"Muidugi olen ja anna vaid teada kui abi peaks vaja minema. Võimalusel alati aitan!"