Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikka pees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd teate vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
06 mai 2026
Asya, üks tore, aga veidi aravõitu koerake, kes vististi isegi haukuda ei oska. Tont seda teab, mis elukest ta varasemalt elas, aga varjukast ta uue omaniku märtsikuu alguses igatahes leidis. Seega väga kokku kasvanud nad veel ei ole ja nagu kiuste 1.mail juhtus säherdune asi, et miski teda ehmatas ning jalutuskäigul rihmast lahti ta pääses. Pani jooksu nii, et tagasi ka ei vaadanud. Lugu juhtus Tallinnas Kristiine kandis.
Tellimine:
Postitused (Atom)
