"Mis kala see veel on," ajas Ruudi silmad imestusest punni.

Ilmselt pakub see huvi paljudele ja tunnustatud kalateadlasena on lausa mu püha kohus te teadmistejanu rahuldada.

"Tule vii ära," eile lausa nõuti telefonis. Aga vaat ei vii! Ega see nii lihtne ole, sest rebastega on sedapsi, et ega neid teise liigikaaslase maa peale tohi kolida - kohe kisma lahti ja murtakse need tited laksust maha. Nii, et ei maksa rapsida, sest suur heategu võib tahtmatult tapatööks muutuda.

"Heiks, mitut puuki tahad?"

"Täna paluksin mingi 43 äkki."

"Natuke püherdan veel ja kogun kokku, siis kohe toon, sinu jaoks alati!"

"Omakasupüüdmatus, abivalmidus ja hoolivus kuubis. Vaat selline on üks tõeline sõber seltsimehed!"

Mandrile peaaegu ring peale tehtud ja mõned kiirdessandid ka sisemaale. Kaardilt on kenakesti näha, et hoiame enamasti ikka vee ligi. Iga punakas südameke tähistab kohta, kus me Rutsiga ööbinud oleme. Rohelised lipukesed aga seda kuhu ilmtingimata minema veel peame. Tõe huvides tuleb öelda, et absoluutses enamuses neist kohtades tegi oma käpajälgi ka minustki rohkem reisimist armastanud Nõpsik.

Oli ikka koerake! Ise surmhaige, aga masinas sai terveks paari päeva jooksul. Lausa kaks korda toimis see imelugu. Kohe nii meeldis autoga sõitmine, et jättis lausa koolemise pooleli. Enne me viimast trippi oli just tema see, kes mind hommikuse pissi ajal ekstra maja taha vedas ja siis vastu bussi hüpates nõudlikult, lausa anuvalt otsa vaatas:

Õues on valgem kui toas. Ilus aeg. Olgu ma, kus iganes maailmanurgas, aga valgeteks ööseks kobin ikka siia tagasi. Või vähemalt Lätti-Leetu, Helsingisse või Piiterisse. Õukei, viimasesse vast enam tõesti ei jõua. Poogen, seal hulgi käidud kah.

Sellel põllulapil, kus täna ööbisime käis varasemalt vilgas elu. Kitsekari oli arvukas. Nüüdseks kõik maha tapetud, aga ühte siiski nägin kuu aega tagasi. Temagi vaid turist, kes korraks läbi astus.

Ja ta läks taas. Ilus, ajapikku viimse tederetäpini tuttavaks ja omaks saanud näolapp minevikust. Ei ta tänavu pikalt olnudki, aga aasta pole veel kaugeltki läbi. Nii see on käinud juba kuusteist aastat, mil me teineteise orbiitidel tiirleme, keerleme ja kukerpalle teeme. Appikene, nagu abielu juba! Ka see pole muutunud, et pärast neid "minekuid" oleme mõlemad mõnda aega veidi liimist lahti.

"Nii kui kuulutust nägin, reageerisin otsustavalt ja olin hetkega kohal, et koerakest aidata. Minu targal juhtimisel sai loom päästetud, muidu oleks vast hukka saanud," ütleks poliitik vähemalt valimiseelsel perioodil. Mina pole poliitik ja ei pea sellist jura ajama, aga tõsi on see küll, et otsustasime Ruudiga sel nädalavahetusel justkui ette teades Pärnus ringi "tolmelda." Olin juba sirakil ja vaatasin palja peega telekat kui kraavis vedeleva "kaukaaslase" kuulutust nägin.

Murru küla inimesed! Kelle koer plehku pani?

Pärnumaal, Tori vallas, Murru külas jäi kella 9 paiku õhtul inimestele silma kraavis lamav "kaukaaslase" moodi koer.

Näoke oli vähe verine, mis viitab võimalikule liiklusõnnetusele. Päästeamet oli kohal. Loomapäästegrupp Risto Tähe isikus ka.

Lained taevas ja lained maa peal. Nende vahel hunnikus raadio- ja muid laineid. Naabrimutt kah Laine.

Jube palju laineid ja lainetab ikka täiega. Olgu kõik Lained siinjuures südamest tervitatud!

Mobla viskas täitsa vahva meenutuse täiesti lambist ette. Muidu olen neid ignoreerinud, aga täna vaatasin - täitsa tore jällenägemine.

Sihukeste tüüpidega jagasin siis täpselt 21 aastat tagasi oma kodukest ja toitu, muresid ja rõõme, aega ja sõprust. Kui soovite siis armastus oleks ehk õigemgi sõna. Kõiki muid asju jagasime ka. Nii see peres ikka käib.

Täna on lemmikloomade mälestamise päev. Mõeldakse ikka asju välja, aga olgu nad siis mälestatud ja sabaotsani ära mäletatud, kuigi pole ohtugi, et keegi neist unustatud võiks saada.

Astuda julmalt sisse või mitte? Selles on küsimus. Paganama mälu! Mis nende nimed nüüd olidki? Moppi mäletan kasvõi une pealt, aga see inimsööja? Pohhui, astun koputamata sisse, sest koerad vast ikka mäletavad kui ise juba täiega reedad. 

Statistika ja tabelid, vähemalt bürokraatidele meeldivad need väga. Või iganädalane erakondade edetabel. Keda kotib või mida see näitama peaks? Suhteliselt mõttetu aja- ja raharaisk kui just valimised ukse ees pole. Siis jällegi võivad need tulemust mõjutada.

"Mis toimub? Ma astun masinast välja ja kohe on sul uus tüdruk öösel seal," on neiu K t-tähega linnast eile rõhutatult solvunud pidades silmas siinsamusel lehel avaldatud eelmist postitust. Lisas veel, et nüüd ei tule ta enam kuskile, sest võttis suure vihaga lapselapse nädalavahetuseks hoida.

"Nii Ruudikene ja lepime nüüd kokku ühe asja - ma teen su Heiksi tühjaks, aga sina üldse ei haugu, ei kaitse teda ega ründa mind. Eks ole? Ja siis saad selle väga-väga maitsva vorsti endale päriseks," keelitas absoluutselt teadmata põhjustel meite masinasse sattunud absoluutselt võõras naine absoluutselt tundmatust linnast Rutsi.

Kes keda? Mees mehe vastu. Armu ei anta ja vahet pole, et üks on titt ja teine penskar. Umbes sama jõud tuleb välja ja kõik on õiglane.

Penskar sai lõpuks lõuksi. Juba teist korda sel nädalal. Silm puhta paistes. Elu on ebaõiglane ja lapsed on nii-nii nõmedad!

Keda ma selle sinikaga nüüd laupäeva õhtul landin? Õige, mitte kedagist kui just mõne pimeda otsa ei komista. Järelikult vaatan Prillitoosi kordust. Juba viiendat korda jutti. Reedake siit ma tulen.

Lapsed on meie tulevik! On nad jeee - homne ei jõua kätte tullagi kui sulle eile juba ots peale tehakse.

Vaatan, mis ma vaatan varahommikul ja näen, et kaks koera tulevad. Üsna pirakad teised ja küllaltki kiiresti liiguvad. Otsin pilguga peremeest, aga teda ei silma. Lõpuks jagas unesegane aju ära, et hoopis metskitsepaar tuli nädalavahetust Haapsalusse veetma. Targad loomad, sest teavad, et siin on ellujäämisvõimalused suuremad kui metsas.

Siil udus. Pigem siiski kana, aga väga majesteetlik teine. Ruudi jäi ka loodusretkega väga rahule - ta nimelt leidis hiidsiili, mõnel pool kutsutakse neid millegipärast veisteks, pasahunniku ja mõistagi pidi seal püherdama.

Kaks-kolm sekundit ja mu koer sai hoopis teist karva. Ise nii õnnelik ja rahulolev. Ei hakka pilti panema, sest teil veel äkitselt õhtusöök söömata.

Piret. Süütuse kaotamise nimi oli Piret. Nii umbes paarsada aastat tagasi. Äkki käisime juba teises klassis. Tipp-topp õige vanus sedavärki asjadeks. Tänapäeval toimetavad veel nooremalt.

Vahest ikka suhtleme ja lausa järgmiseks nädalaks üks lõunatamine paika pandud. Õnneks ta rikaste edetabelis pole, tippjuhiks ja presidendiks ka ei kandideeri. Järelikult pole vaja avalikult ka mustama hakata, et nagu vägistas või ahistas või oli üleüldse kole paha inime, kel pole ühtegi head iseloomuomadust.

Imelugu. Tuleb mees invarattaga ja Ruudi lippas kohe ligi, et küsida kuidas aidata saaks? Ta on mul juba selline abivalmis. Tüüp kargas püsti, viskas ratta võssa ja kukkus jooksma. Kohe nii kiiresti jooksis, et Erki Nool oli võrreldes sellega olümpial vaevu ukerdav vanamemm. Täielik ilmaime.

Itaalias sama lugu. Jalutu kogus kiriku juures raha. Ruts läks appi ja tüüp laksust terve. Kirikuisa nägi pealt, viskus põlvili, lõi risti ette ja pobises miskit oma pudikeeles. Jeesuse sõna tuli tuttav ette. Imetegu olla olnud.

Vähemalt Kullamaa järves vene allveelaevu pole. Otsast otsani läbi uuritud ja Ruudi käis varahommikul veel üle kontrollimas. Võite täitsa rahulikult oma päeva alustada. Õhtul tegi siin üks seltskond tervisejooksu. Oli suuri ja väikeseid, noori ja tibake vanemaid. Meenus aeg kui ise lapsena Piiri spordilaagris pidi hommikul järveni ja tagasi jooksma. Viimane lükati vette. Appikene ja praegu pandaks treener vangi!

Oleks nagu luiged, aga pole ka. Häält teevad samuti hoopis teistsugust. Mind kui riigi juhtivat linnutarka hakkas asi süvitsi huvitama.

Sidusin aga oksarisu ja samblatutid pea külge ja ujusin vargsi lähemale. Tasus vaeva ja ei uskunud oma silmi - Lääne-Harju laulupelikanid!

Hügieen seltsimehed on kõige alus. Hügieen. Ruudi seda teab ja on väga hügieeniline tüüp. Mu Haapsalus elavad ohmakatest sõpsid ei tea seda aga teps mitte. Vaatan õhtul, et Ruudi hakkab ninaga õhku vedima ning sätib koonu linna poole - selge märk sellest, et need kasimata talupojad, kes viimati seepi jõulude ajal nägid, on külla tulemas.

Asya, üks tore, aga veidi aravõitu koerake, kes vististi isegi haukuda ei oska. Tont seda teab, mis elukest ta varasemalt elas, aga varjukast ta uue omaniku märtsikuu alguses igatahes leidis. Seega väga kokku kasvanud nad veel ei ole ja nagu kiuste 1.mail juhtus säherdune asi, et miski teda ehmatas ning jalutuskäigul rihmast lahti ta pääses. Pani jooksu nii, et tagasi ka ei vaadanud. Lugu juhtus Tallinnas Kristiine kandis.

Päike tõuseb ja vesi jääs me ööbimiskohas igatahes veel pole. Läks nagu kartsin - Sloveenia ja Horvaatia tagumise külje peal on Eesti mõistes täissuvi. See käib ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugali lõunapoolse piirkonna kohta.

Ei vea meil kohe üldse ja ainult õuduslugusid saan teieni tuua koos manitsusega, et ärge siia küll tulge. Eile läksime Ruudiga taas loodusesse, sest ega seal Veneetsias ju sellist kohta ole, kus sirakile saaks visata. Sobiv kohake leidus sellest "vees hulpivast kivilinnast" vaid viie-kuue versta kaugusel. Nagu meil vanadel joodikutel kombeks, haarasime pühendunud veinisõpradena viis putlit ühes.

Juba niidavad. Huvitav mitmes kord see tänavu juba on? Meil läheb veel veidi aega, aga ega Jaanipäev enam mägede taga ole.

Siinsetel põllumeestel omamoodi nagu raskemgi, sest aastas tuleb mitu saaki kokku korjata. Äkki sellepärast hädaldavad ka vähem, sest pole lihtsalt aega? Aga äkki kiruvad just rohkem, aga ma ei saa lihtsalt nende pudikeelest aru?

Tohutu hais. Laibahunnikud palistavad linnatänavaid. Hispaanlased surevad massiliselt. Üks meie minister hoiatas väga targalt ja ettenägelikult, et just nii läheb kui nad makse ja aktsiise alandavad.

Ja läkski. Jalutasin õhtul linnas ja katsin rätikuga nägu. Memmeke astus ligi ja palus aidata oma mees laibahunniku alt välja kiskuda. Olevat ta kingade järgi ära tundnud.

Küll on tore kui plaane pole või õigem oleks öelda, et küll on tore kui need tuksi lähevad. Ammu tahtnud tulla, aga pole kuidagi sattunud. Sedapuhku ei plaaninud ega tahtnudki, aga sattusin ja jummel tänatud.

Eile öösel oli maailma suurim äikesetorm Milanos. Sähvatused olid nagu valgemad, müristus nagu bassisem ja vihmavesi hulka puhtam - väljamaal ikka oskavad selliseid asju kohe korraldada.

Õhtul oli kõrge-kõrge ja lausa hirm alla vaadata. Hoidsin kramplikult Rutsi rihma ja panin lausa ümber käelaba tiiru peale kui õhtust jalutusringi tegime - mine hullu tea, äkki hüppabki ning siis on oma minuti jagu vabalangemist. Täna nägi aknast üht jänkut sõidu ajal linna vahel keksimas, aga nii palju oli mõistust ikka peas, et läbi lahtise akna järele ei tormanud.

Me kolmekesi tuleme .....

Ja tulevadki. Julged tüübid, sest ise küll ei julgeks niimoodi koera ühes võtta ja sõitu teha. Üldse mitte harukordne vaatepilt ja neid ikka näeb, kuigi mitte massiliselt. Prantsusmaal jäi lausa Ruudi kasvu koer rolleril silma. Siis võttis küll hinge kinni, aga ju peremees teab, mida teeb. 

Ei soovita. Üldse kohe ei soovita järele tegema hakata.

Traditsiooniline heategevuskampaania Loomapäästegrupi hoolealuste toetuseks toimus 23.märtsist kuni 6.aprillini ning selles osalesid Tallinna Sikupilli, Asunduse, Pallasti, Kivimurru lasteaiad ning Kadrioru Saksa Gümnaasium ja Pae Gümnaasium. Sel nädalal anti toiduabi koos heade soovidega üle. 

Lugu on sedapuhku loetav Loomaveebis

Praegu oleme juba kuskil mujal, aga viskame pilgu lähiminevikku. No, kes oleks uskunud, et see täht nii särama hakkab? Tõtt öelda oli Antonio mu kõige andetum õpilane, kellele suurt tulevikku ei ennustanud. Lasin ta eksamil rohkem nagu haletsuse pärast läbi, sest püüdlik oli ta tõesti ning ka see on midagi väärt. Ometigi pean oma eksimust tunnistama, sest Gaudist on saanud kõige kuulsam katalaani arhitekt, kelle muinasjutulisi ehitisi tullakse imetlema ka planeedi kõige tagumistest servadest.

Kohanimed on veidi muutunud. Poe ees parklas on massiliselt F-tunnusega ehk prantsuse masinaid. Mõned Monako ja Belgia omad ka sekka. Kus pagana kohas ma siis olen? Selge, et mitte Lätis! Appikene, Lätimaa. Nüüd jõudis kohale, et siin on sama olukord nagu Valgaski, kus paljusid asju on taskukohasema hinnaga mõistlikum naabri juures soetada. Mind valdas täielik paanika, sest kohe-kohe tuleb minna riiki, millele oma hindade poolest pole üllatuslikult Eesti veel järele jõudnud.

"Appi kui suured koerad! Kindlasti väga ohtlikud! Neid pole raudselt Issanda poolt loodud tõukoerte nimekirjas," hüüatas Ruudi põlvili viskudes ja ristmärki kolm kord ette lüües.

Ruts on mul lisaks argusele ka nimelt väga jumalakartlik. Mina seda jama ei usu ja kasutan hoopis kindlamaid variante kurja eemale peletamiseks. Antud juhul oli selgelt Saatana käsi mängus ja tuli tegutseda otsustavalt.

Pühapäev on pesupäev ja seda ka kohalikele. Aru ma ei saa miks nad kodus ei pese? Pole pesumasinaid või? Leidsin mapsi abiga äärelinnas vaiksema koha ja läksin õnne proovima. See katse läks luhta, sest masin oli liiga kõrge, et viadukti alt läbi mahtuda ning meeletut ringi ei viitsinud teha.

Teise kohaga läks paremini, aga jälle häda - pole kohta, kuhu parkida. Tegi veidi pätti ja panin end ohutulede plinkides valesti seisma. Maps näitas, et 260 meetrit tuleb jalgsi maha vantsida. Korjasin musta pesu kokku ja tegin minekut. Silmanurgast näen, et pollarite masin pidas me saani juures kinni. Sammusin tagasi ja olin kindel, et parkimiskorra rikkumise pärast tuleb jama.

Siin ka virmalised. Tublid poisid, pärid ruttu kopeerisid meilt põhjamaalastelt maha.
Kui eelmine kord siin olime, siis tegime Nõpsikuga hästi pika jalutuskäigu. Vanamutt tahtis jalutada. Kõmpisime hommikul selle kerani ja ei osanud nagu midagi arvata. Nõps arvas, et pühade muna.

Nüüd kui õhtul majake tuledes särab, siis on tõesti üsna selle moodi küll. Nõps jagas minust paremini matsu.

Kui jääd vanaks ja ramm kaob, siis ega seepärast jalutuskäigud tegemata jää. Armas vaatepilt ja see vahva kolmik jäi just hetk tagasi silma.

Kõik on peas kinni. Jahimehed piinavad nad pärast hooaega surnuks - iidne traditsioon toovat head jahiõnne. Ära ei tohi keelata! Kunn on päri. Teised ostavad aga suurema käru ja veavad mööda Hispaania suuruselt teise linna tänavaid, et koeral ikka hea oleks.

Kurat-teab-mis-puu otsas huilgavad õhtupimeduses kurat-teab-mis-linnud. Vist öökull-tuvid - nood teevad niimoodi jubedalt uhhu-uhhuu. Jalutan seal kui korraga kuulen eestikeelset juttu. Vaatan ringi ja mitte ühtki hingelist. Justkui puu räägiks minuga inimkeelselt. Pole võimalik, sest erandkorras kogemata olen täiesti promillivaba.

Üks nunnumaid reklaame üldse, mis viimasel ajal silma jäänud. Su voodi elu kiratseb ja naine lööb litsi? Lapsed on lollid nagu lauajalad ja ei taha kooli minna? Võta pere ühes ja tule metsloomi tapma - pereõnn on igavesti garanteeritud!

Edasi saad lugeda juba Loomaveebis

Selline tänav siis Almeria linnas nagu esimesel fotol näha. Täna veel tühermaa, mis meile Rutsiga väga hästi sobib - seisa, kus tahad ja haugu nii kõvasti kui suudad ning ikka ei saa sa tigedaid pilke.

Meri kah kiviviske kaugusel. See sobib meile samuti ja pikk promenaad on kui hommikuste jalutuskäikude tarbeks loodud.

Palmid ja lumi. Loomulikult, sest lumi ja palmid käivad ju ikka kokku. Ruudi hakkas siin juba mõned päevad tagasi undama, et tahab lumepallisuppi ja kelgutada. Ju siis tuleb võimaldada kui koer nii väga tahab. Hakkab veel süüdistama hooletusse jätmises ja vaimses vägivallas.

Seda ikka teate, et kõige rämedam vägivallatseja on uuringu kohaselt 36 aastane naine kui asi puudutab vaimset vägivalda. Muidugi teate ja igaüks teab, kuigi vastavad eesvõitlejad sellest arusaadavatel põhjustel targu vaikivad. Ei hakka ka mina jaurama, sest see pole tänase loo teema.

Noored inimesed ei tea, aga vanasti nägi Türisalu pank välja selline. Siis tulid venelased ja sotsialistliku hoogtöö käigus täitsid miljonite aastate jooksul kalju vahele tekkinud lõhe pinnasega. Mõistagi lammutati ka kõik hooned kui kapitalistliku riigikorra igandid. Õnneks ma noore piltnikuna suutsin mõned fotod tulevaste põlvede tarbeks klõpsata. Täna täiesti juhuslikult leidsin üles.

Kas siin keegi miskit koertest ka teab? Ruudi on ikka krõbuskite peal olnud, aga nüüd üle kahe kuu reisu ajal puhast liha saanud.

Kõik on nagu korras, aga täna hommikul tunnen, et voodis läheb nagu kitsaks. Lasin ta välja pissile ja hauguks nagu ka veidi teistmoodi. Muidu on kõik täiesti korras. Sööb hästi, võõraid vihkab, tuju on hea.

Düünid, metsad, taimestik. Peenike värk, mille kohta aina rohkem teada saadakse. Näiteks puude juurestik moodustavat sama tiheda võrgustiku, kus inffi vahetatakse nagu meie globaalne nett. Kui kuskil miskit vajaka, siis sinna antakse juurde ja vastupidi. Ei hakka tarka panema, seda enam, et ma pole mingi asjatundja vaid lihtsalt tavaline loodusesõber, kes sedasorti kirjatükkidele ja teadustöödele tähelapanu pöörab.

Ellu jäime, jeee! Eile oli üks neist päevadest, mida ma suurt ei talu - liiga kuum ja päike lausa hammustas. Päike, päike, päike - sellest jääb kodus alati väheks. Kohe nii väheks, et hakkad igatsema. Oma paarkümmend aastat tagasi oli korra rämedalt pikk pilvine periood kui päikest polnud üldse näha. Talv sai läbi, kevad käes, aga päikest mitte kusagil. Kohe füüsiliselt tundsin sellest va põlevast kerast puudust ja hakkas vaimule ka. Loogiline, et inimesed on mornid ja tusatujulised. Ei mäletagi enam kuhu lendasin, aga nii kui tõusime pealpoole pilvi ja päikest nägin, siis passisin teist ainiti nagu suurt ilmaimet. Jube hästi on see tunne meeles.

Vaevalt Eestis neid inimesi väga palju on, kel raha napib. Kunagi ei tea muidugi. Juhul kui on vajadus, siis viska aga oma kontonumber ja summa kommentaaridesse. Päeva jooksul kannan üle. Tagasi pole vaja maksta.

Belglastel on lisaks väikesele koerale ka kiisu kaasas. Seisavad me kõrval. Ruts on minetanud kõik närvirakud. Ja põhjusega, sest sest see elajas hiilib muudkui lähemale, et Ruudikest kui mitte just ära süüa, siis vähemalt hammustada tahab ta küll. Pole ka ime, et Ruts õue ei julge minna ja selle reisi jooksul esimest korda anuvalt otsa vaatab:

Taat istub ja ootab. Rahvast nagu põle. Kurb kuidagi. Otsustasin tervisliku toitumise programmiga jätkata ja vanahärra vaeva veidi tunnustada. Taat ei saanud mitte poolt meetritki mu jutust aru. Mina tema omast veelgi vähem. Ometigi saime naerdagi ja kaubad tehtud. Väga lõbus oli.

Hea tunne hinges. Meenus oma vanaisa, kes siis kui mu ema veel titt oli Balti jaama turule lepapuid talvel viis. Hobune ree ette, puud peale ja tuld. No paljukest sinna ikka mahtus ja suksu vedada jaksas? Imevähe.

Keset linna, aga ometigi justkui looduses. Ja seda veel koos koera ja automürakaga. Tundub võimatu, aga nii see on. Õukei ja pole me nüüd täpselt keset linna, aga kujutage ette Mustamäed. Siinne vastab umbes samale olukorrale ja mul on totaalselt hea nina taoliste kohtade leidmise peale. 

Päike on kõrgel ja temperatuuri ennustati 25 kraadi kanti. Auto näitab rohkem. Ookeanist jääb 300 meetrit puudu ja ümbritsevad kõrged majad peavad suurema tuule müürina kinni - paras põrgu mu jaoks. Masin muutub ahjuks ja Rutsi pärast olen sunnitud selgete ilmadega tegelema ühe enim vihatud tegevuse ehk päevitamisega. Sellel on aga suured plussid, sest nüüd olen oma poiss juba nii liberastidele kui ka konservaatidele. Kohe seletan.

Sööks homme ainult tervislikku värki? Säherdune mõte tuli toidupoes pähe ja ladusin korvi kohe pilgeni täis. Tervislikkus kajastus ka arvel, mis esmakordselt ületas lausa kuutekümmet eurot. Enneolematu summa, sest tavaliselt maksan toidupoolise eest poole vähem. Kõik siiski õige ja pole hullu midagi, sest võtsin kilo kohviube ka.