15. september 2019

"Haraka ebaõnn"

Ebaõnn tabab loomi-linde täpselt samamoodi nagu inimesigi ja sellel harakal tõesti ei vedanud. Ta maandus okastraadil, aga nii õnnetult, et üks ogadest läbis jalga ja kinni ta jäi. Vaeseke keerutas meeleheitlikult end ümber traadi ja tegi olukorra ainult hullemaks - jalaluu läks prõksti pooleks ja vaid nahariba hoidis teda vangis edasi.

Inimene ei saa loomade, eriti aga lindude valust aru, sest nad on üsna vagusi oma hädas ja piinas. Empaatiavõimetud kodanikud võiksid silmad sulgeda ja ette kujutada kuidas nende jalast polt või suurem nael läbi on ja nüüd nad ripuvad mingil palgil pea alaspidi ja üritavad seda lahti kangutada kuniks luu pooleks läheb. 

Valus? Ilmselt väga ja üks, mis kõiki elusolendeid vaatamata välisele erinevusele ühendab on VALU. Mõnel on lävi kõrgem, teisel madalam, aga seda pagana valu ei taha ükski elushing siin planeedil tunda! See on fakt!

"Esmakohting"

Kohtusin eile ühe noorukese neiuga, kes soovis samuti meie gängi tegemistes kaasa lüüa. Seletasin talle põhimõtetest ja tegutsemisviisidest ning vastasin küsimustele.

Umbes poole tunni möödudes kibeles ta minema. Esmakohting olevat toreda nooremehega. Elukogenud meessoost kodaniku, isa ja vanaisana pidasin oma kohuseks õpetussõnad peale lugeda:

"Poissmeestevärk"

Tegin hommikul suppi ja otsin taldrikut taga. No pole kusagil. Küsin naabrimammilt, kes Ruudit hoidmas käib kui mind kodus põle:

"Viisid taldriku enda juurde või?"

"Nalja teed või! Pole mulle su taldrikut vaja!"

"Kus ta on siis? Elus majast asjad niisama ei kao! Nagunii viisid enda juurde!"

"Püügipuur on rikkis!"

Rentis proua meilt püügipuuri, et oma õue putkanud toakiisu kinni püüda. Toob päevi hiljem tagasi. Ise tige-tige:

"Ma ei maksa! Puuri läksid siil, kährik, kajakas, rott, aga mitte minu kiisuke! Nende püüdmise eest ma ei maksa sentigi! See puur ei tööta korralikult!"

"Maksate ikka kullake ja ka selle eest, et puuri pesemata jätsite! Näete, trahv on kenakesti lepingus kirjas selle lohakuse eest."


Ohh sa vana perse! Hea, et mind ise puuri ei topitud ja ellu jäin ........

13. september 2019

"Kelle oma? Auto alla jäänud kiisu jäi imekombel ellu!"

Pime aeg on käes ja kindel märk sellest on aina sagenevad loomadega toimunud liiklusõnnetused. Eilne päev tõi Loomapäästegrupile koera ja kähriku. Kutud mõlemad. 

Pääskülas sai päeval veel üks koer autolt paugu, aga juht ise toimetas oma kulu ja kirjadega vigastatu kliinikusse ning annulleeris väljakutse. Müts maha! Enamus juhtidest nii ei käitu. 

Ka õhtul Muugalt saabunud teade vana koera kohta ei vajanud meie sekkumist vaid see edastati varjupaigale, kelle asi on tegeleda hulkuvate loomadega.

12. september 2019

"Täpi ootab teid varsti külla!"

"Istun aias ja vahin pikemat aega kui ilus koer mul on", saadab Täpi peremees Tanel mullegi pildi vaatamiseks.

Raske vastu vaielda, kuigi eks iga koeraomaniku jaoks ole just tema enda kutsa see kõige-kõige kenam, ilusam ja kallim.

Olen teid Täpi käekäiguga ikka kursis hoidnud ja nüüd on mul hää meel teatada,
et esmaspäeval toimub tõenäoliselt see kõikse viimasem visiit dr.Valdeko Paavel'i juurde, et ka viimased kruvid-poldid-klambrid välja võetud saaksid.

"Loomapäästegrupp tänab!"

"Heateol pole nime!", mõttekäik on mulle eriti meelt mööda, sest see on vahetu ja siiras. Kui inime miskit vastu tahab, siis polegi see nagu mingi heategu.

Kunagi tuletasin vihahoos pereringis üht oma tegu meelde. Ema vastas selle peale, et nüüd ma võtsin selle teo endalt ja ka neilt ära ning enam pole põhjust uhke olla. Enam ma ei maini kunagi. Meelde jäi see häbi.

Teletöös kohtasin üsna tihti tegelasi, kes arvasid, et varjupaika kasvõi ühe näruse koti toidu viimine on eetriaega väärt. Üks kollases meedias figureerinud vennike läks aga veelgi kaugemale:

"Kalamajas peeti kasse transpordipuurides!"

Anonüümne kodanik saatis fotod Tallinnas, Kalamajas, Köie tänav 2A hoovis virelevatest kassidest, kes on sunnitud kuude kaupa elama transpordipuurides oma sita sees. Toiduks antakse neile mingit arusaamatut "löga".

Nõuka-ajal olla miilitsal taoline piinamisviis olnud, et nad panid koostööst loobunud pätid nö "kappi", kus liigutamisvõimalus olnud minimaalne.Tunni-paari pärast "laulsid" kõik ja võtsid isegi võõrad patud omaks.

10. september 2019

"Unistajad"

Ruudi: "Heiks, mida mõtled? Mida sa seal kaugel näed?""

Heiki: "Ei mõtle. Unistan hoopis."

Ruudi: "Millest küll?"

Heiki: "Sellest, et jätaks joomise maha."

Ruudi: "Jäta siis! Mida siin ikka nii pikalt unistada?"

9. september 2019

"Joodikvaresed ründavad kauplusi!"

Viinad on joodud ja nutud on nutetud. Pärast Taadu-Aadu lahkumist hakkan taas inimeste sekka tulema. Vähemalt loodan.

Tegelikult toimetan ma loomapäästerindel juba õite mitu päeva, aga ega ma suurt veel suhtle. Eks homme võtan kirjadele vastamise ette ja ehk hakkab mind siis juba ka telefoni teel kätte saama. Pühalikult veel lubada ei julge, aga nagu öeldakse uudistesaadetes: 


"Nüüd vahetame meeleolu!"

29. august 2019

"Andke loomahülgajatest teada!"

Siin videos on kaks peaosatäitjat. Ühte tahan näha lõpmatuseni, aga ei näe enam eales. Teisest möödun nüüd ja igavesti suure kaarega, aga paratamatult trehvame ikka. On vaataja otsustada, kes on kes?

28. august 2019

"Viimane"

Viimane söömaaeg ja jalutamine lemmikpõllul. Küll peremehe süles, sest endal rammu enam pole. Mida ma loran? Pole ma mingi peremees ega omanik kunagi olnud oma lemmikutele vaid eelkõige ikka sõbra eest! Viimane loojang ja ühised hetked. Viimane hingetõmme.

Äkki nüüd oleks aeg patukahetsuseks ja tunnistada üles, et olen VARAS, kes surmale sendi võlgu olnud vana, haige ja näljutatud koera ketist tuuri pani? Muudmoodi siin loomavihkajate paradiisis ju veidi teistmoodi väljanägevaid elusaid hingi aidata ei saa!

26. august 2019

"Teatage aga LOOMAKAITSESSE!"

 22 august 2019. Hiiumaa. Väike koer ja 12-aastane laps jalutamas. Valge kaubik (väidetavalt Peugeot) lähenemas. Koer ootamatult teele hüppamas ja laps ei jõua reageerida.

Häli-Herta kommentaar:

"Mina sõitsin mööda, kui väike tüdruk põlvili maas nuttis lamava koera ees. Tõttasin appi ja helistasin loomaarstile, kuid kahjuks polnud enam mõtet kliinikusse sõita....

Asjaolu tegi veel jubedamaks see, et juht, kes halva kokkusattumuse tõttu väiksest kutsast kogemata üle sõitis, andis gaasi ja kadus. Väike tüdruk oli täiesti šokis ja nuuksus elutu kutsa kohal:

"Sipsik, palun ole elus ....."

"Gängi tuumik sai kokku"

Nädalavahetusel kogunesid Loomapäästegrupi aktiivsemad tegelased ja piirkonnajuhid, et pidada sõjaplaani kuidas veel paremini ühingu tegutsemist korraldada.

Mehed-naised-kallimad ja lapsed koos lemmikloomadega võeti mõistagi ühes. Nii need asjad meil juba käivad ja see on ka õiglane, sest iga vabatahtliku pere lööb ju tegelikult selles loomapäästes kaasa.

24. august 2019

"Kui homset äkki enam ei tulegi?"

"If tomorrow never comes?", küsis oma kaunis ballaadis iiri laulja Ronan Keating.

Igati õigustatud küsimus ka insuldi saanud eaka koera puhul. Taadu-Aadu pole aga teps mitte õrn tõupips vaid väge täis Eesti krants, kes nii lihtsalt juba alla ei anna.

Paar päeva tagasi hakkasin paratamatusega leppima ja panin vaimu valmis. Pole midagi parata ja tuleb lahti lasta. Tundus, et ka Aadu oli päri kuid siis muutis korraga meelt:

21. august 2019

"Tillukeste sammudega igaviku poole"

Igavik. Mõistetamatu-mõistetav määrus, mida mõõta ei saa. Igavik on kuskil kaugel. Igavik võib aga ka väga lähedal olla ja Taadu-Aadu teeb sinnapoole vist oma viimaseid sammukesi.

Need pole enam õiged sammudki vaid vanainimese vaevaline katse tudisedes natukenegi edasi liikuda. Veel täna hommikul käisime põllulgi, aga ega see teda enam eriti rõõmustanud. Natuke liikus, aga tahtis juba nagu koju. Lõunast ei liigu aga peaaegu üldse. Tagajalad vaid tudisevad all ja hoiab neid püüdlikult nagu modell teineteise ette sättides. Jube kiire "ära vajumine!"

19. august 2019

"Halb nädalavahetus kassidele"



"Nii pisike. Nii armas. Nii elus. Nii ehmunud. Nii vigastatud. Nii surnud!", algab see elu ja surma igapäevane kurbtants, mille tunnistajaks eile Kakumäe ringristmikul foori taga seistes olin.

Kiisuke, jalad kiibekiirelt armsalt sibamas, sattus ülekäiguraja lähistel sõiduteele ja hakkas seda ületama. Siis aga ehmus lähenevate autode tõttu ja ei teadnud enam kuhu joosta. 

17. august 2019

"Paanikaks pole põhjust! Valgamaa koeri käis süstimas siiski loomaarst!"

"Valgamaalased tähelepanu! End loomaarstiks nimetav mutt käib omavoliliselt teie koeri "vaktsineerimas!", postitus pani Facebooki kihama nagu mesilastaru. See on ka igati arusaadav, sest enamus loomaomanikest siiski hoolib oma lemmikutest ja ei möödu nädalat kui ühest või teisest mürgitamiskahtlusega juhtumist teada ei anta. Mul küll vähemalt mitte.

Tegelikult hoiatab ka politsei vahetevahel taluhoovides kondavatest kahtlastest tegelastest, kes tööd pakuvad ja mõistagi on loomakaitsjate asi teada anda kui loomadele halba võidakse soovida. Kõik sai alguse Margit Merivoog'i murekirjast, mille ta mulle saatis:

16. august 2019

"Algselt pimedaks kuulutatud siil polnud teps mitte pime!"

"Kus küll su silmad on pisike?", uurib siilide tunnustamata silmaarst dr.Erko Elmik Liipri uulitsalt kaasa haaratud siilihakatist, kes Loomapäästegrupi hoolle alla täna pärastlõunal anti.

Täna tuli Erko Lääne-Virumaalt Tallinnasse ja reageerisime koos väljakutsetele. Mees on nüüd gängi juhatuses ja tahab asja palju tõsisemalt ette võtta. Sestap koos möllasimegi, et ta kõigest aimu saaks ja kooskõlastasime omi arusaamu loomapääste teemadel.


On hea meel, et oleme üsna samal lainepikkusel ja saame pea kõigest ühtemoodi aru. See on hea vundament edasiseks koostööks ning vaidlemisele ja närvitsemisele ei tohiks tulevikus aega kuluda.

"Head teed Robby!"

"Elan Tallinnas Pirita- Kosel, käin siin oma koeraga jalutamas. Hetkel möödudes Kase tänav XX majast nägin seal aias ketis väga nälginud olekus ja vaevu liikuvat koera.

Põhimõtteliselt ta ei suutnud liikuda. Koer vōib olla vana ja haige, kuid leian et omanikud ei tohiks sellises seisundis koera nii hoida. Palun seda uurida, süda hakkas vaevama. Ei saanud hetkel kahjuks ise asja uurida sest olen enda koeraga",
kirjutas mulle Kristi.

13. august 2019

"Naera ribadeks! Rebane ei tahtnud üldse metsa elama minna!"

Ei juhtu just tihti, et linnast kinni püütud metsloomad vägisi su juurde tahaksid jääda. Enamasti nad jooksevad puuri avanedes kuulina ca 50 meetrit, seisatavad justkui head aega öeldes ja siis nad kaovad.

Täna läks aga teisiti ja rebane käis mu järel varjuna ning röökisin lausa oma hääle ära, et tast lahti saada:


"Kao ära ja hoia inimesest eemale! Kas ma tõesti pean sulle tappa andma, et sa aru saaksid, et me pole just kõige sõbralikum ja parem liik?

"Neli rebasepoega käes, üks tahab veel püüdmist!"

"Tere Reps! Kuidas läheb?"

"Mina pole mingi Reps! Mailis on Reps! Seda esiteks. Teiseks ei saa siin püügipuuris kuidagi hästi minna! Lase mind kohe välja! Näed ise, et tatt kah jookseb masinas loksumisest!"


Neli poega käes ja täna selgus, et üks tahab veel püüdmist Üks sai hoiukodus puurist välja ja pani ise plehku. Õnneks olid tal juba rohud sees ja ta oli ka üsna kobe. Kaks sai pärast tuunimist loodusesse vabastatud. Üks on veel ravil.

12. august 2019

"Pääsküla või Laagri inimesed! Kas keegi tõesti ei tunne oma koerast puudust?!"

Remmi nimeline koeraga jäi nädalavahetusel ilmselt auto ette ja pärast pauku jooksis ta metsasalu taha ummikteele, kuhu jäi sirakile. Juhuslikult sinna umbteele eksinud Reesi jättis Taebla sõidu pooleli ja oli koos oma kahe lapsega koerale seltsiks kuniks kohale jõudsin.

Nelja aastane Remmi on kiibitud ja registri järgi peaks elama ta omanik Kirill Õismäel. Telefoninumber annab aga kolm päeva järjest kinnist tooni, mis tähendab, et too ei tööta enam. Ka Õikal olen käinud täpselt kolm korda, aga korteri ust ei avata.

"Muuga rahvas! Kelle koer on plehku pannud?"

Täna hommikul poole kaheksa paiku sai Muugal, Altmetsa teel löögi pildil olev koer. Autojuht oli viiasakas, pidas kinni ja helistas Loomapäästegrupilegi. Kahjuks nii vara me masinad veel liikvel polnud.

Juht enda autosse võõrast vigastatud koera võtta ei soovinud, mis on ka igati arusaadav. Ka järgmine juht ei tahtnud seda teha, aga jäi looma juurde kuniks leidis masina, kes hädalise Loomade Kiirabi Kliinikusse toimetas.

Pärast Loomapäästegrupi kinnitust arve tasumise osas vaadati koer üle. Vedas täiega ja ühtki luud puruks ei läinud. Mõistagi muljuda ta sai, aga valuvaigisti ning muud ravimid tegid olemise kohe paremaks. Kiipi kahjuks polnud.

"Uus viisakusreegel?"

"Tere Heiki, saa tuttavaks, see on mu mees ja laste isa, elame koos, aga ei seksi!", tutvustas eile üks naine oma kaaslast.

Kuidagi kole palju informatsiooni! Möödunud aasta jooksul olen kohanud veel kahte naist, kes täpselt samamoodi kogu seltskonna ees oma kaaslasi tutvustavad.

Kas see on mingi uus käitumisnorm naiste seas või on eesmärgiks kohe esimesel sekundil teada anda, et temaga võib rahulikult magada ja mehe arvamus pole oluline? Tont seda teab?

Küllap on tegu siiski uue tava ja viisakusreegliga, millest tasub eeskuju võtta, sest, kes see ikka kombetu mats tahaks olla. Üritan malli võtta ja harjutan:

11. august 2019

"Loomapääste infoliin peaks edaspidi korralikult töötama!"

Iseäranis viimasel paaril kuul toimunud andestamatu korralagedus, mil keset lubatud aega meie loomade hädaabiliini number 53 230 230 lihtsalt mõned tunnid päevas ei vasta, on loodetavasti möödas.

Selle "eraelulistel põhjustel" korraldanud inimene on tänaseks meie gängist lahkunud ja pean taas kõigi, iseäranis aga Läänemaa vanahärra, kelle koer auto alla jäi ja kiiret abi vajas, ees vabandama. Minu süü, et kontrollima ei vaevunud ja õigeaegselt tööd ümber ei korraldanud.

Suurest murest ja häbist päästis meid Läänemaa piirkonnajuht Gerda Roosfeld, kelle kontakti leidis koeraomanik meie kodulehelt. Siit ka nõuanne ning visake alati pilk peale meie piirkonnajuhtidele, sest oma kodukohas saate kõige kiiremat abi just neilt tublidelt inimestelt:

10. august 2019

"Imeline loodus"

"Kas rebase püüdmiseks panete lõksu toitu?", päris üks üsna naiivne daame kui käisime õhtul Õikal püügipuuri kontrollimas.

"Ei pane, selle söövad rotid ära. Rebased on targad ja neile jätan tavaliselt kirja, et astugu sisse ning tõmmaku luuk kinni.

Nali! Tegelikult joonistan kana või mingi taolise läraka ja see millegipärast mõjub. Kogemus näitab, et kana peab olema kollane. Teistele värvidele nad ei reageeri."


Kuulab, mõtleb ja raputab pead:

"Tallinn. Pääsküla-Laagri. Kelle koer?"

Kutsuti välja, sest arvati, et koer jäi auto alla. Lamas teeveerel. Minu saabudes ajas end aga püsti ja otseselt ta meie kunde nüüd küll pole. Nii tundus.

Täitsa kabe, aga umbusklik. Vist on ikka pihta saanud, sest kõnnib kangelt kuid luud on küll terved.

Näh, nüüd ronis ise autosse ja võitlema pole vaja hakatagi. Sõidame Loomade kiirabi kliinikusse.

"Ärge jamage!"

Naabermaja koer ulgus öösel korra ja segas ühe vanaprovva und. Asi on politseis ja mõistagi pöörduti ka minu poole, sest ilmselgelt koera pekstakse-näljutatakse ja kasutatakse ka seksuaalselt ära.

Ärge jamage sõbrad ja mõelge asju välja, et mind kohale saada. Loomapäästegängile saatsin järgmise kirja:

"Suheldud-nähtud ja koera ei väärkohelda, segab naabermaja inimest, omas majas probleeme pole. Soovitasin kaebajal osta kõrvaklapid või -tropid või kasutada tampoone.

Lihtsalt teadmiseks kui kisaks läheb, aga reageerida pole vaja."

"Ettevaatust! Linnud teel!"

Tallinn. Tiheda liiklusega neljarealine tänav. Kajakas keset üht sõidurada lebamas. Julge naine linnu juurde tõttamas ja liiklust seiskamas. Teine naisautojuht appi tõttmas ja oma masinat nende ees peatamas. Ohutuled vilkuma ja esmapilgul tühine linnuelu sai päästetud.

Just selline sündmusteahel eile aset leidis. Autojuhi nime ma kahjuks ei tea, aga linnule appi tõtanud proua on Natalie Okbani. Naise tööks on inimeste päästmine ehk teisisõnu teenib ta leiba arstina. Nagu näha, siis päästja on päästja ning pole üldse oluline kas hädas on lind, loom või inime. Asi on loomuses ja sellised inimesed tõttavadki igale hädalisele appi.

"Ettevaatust pomm!"

"Ettevaatlikult mehed ja ärge hakake kangelasi mängima!", manitseb Päästeameti kogenud välijuht Mihkel Seeman. "Saadame roboti seda pakki uurima"

Pinge kasvab. Mehed pühivad otsaesiselt higi. Pommirühma kuuluvate demineerijate südamelööke on kuulda mitme meetri kaugusele. Rahvas on tänaval pikali. 

Robot juhitakse turvalisest kaugusest ettevaatlikult pakini ja sellel on mingi lipik. Kaamerat suumides muutub sõna "VALNER" selgelt loetavaks.

"Ohh Ruudi-Ruudi, mu õnn ja õnnetus!"

Nägin just Sigridi postitust, kus ta oma kallile Leedile õnne soovis. Susi mind söögu, aga unustasin selle tähtsa päeva sootuks ära. Veidi segadusse ajav ja tüssamist täis nädal on mul vabanduseks ette näidata, aga ega see nüüd küll seda pattu heasta.

Ohh Ruudi-Ruudi! Aastake ja 7 paari kingi, aastake ja 9 voodilina, 6 tekki ning 6 patja tagasi sa tulid, et jääda. Sina valisid mind. Mina sind mitte, aga täna olen õnnelik, et sa just sellise valiku tegid ja nii järjekindel olid.

9. august 2019

"Ei petnud!"

"No ei petnud sind kullake!", püüan oma moorile seletada.

"Miks see daam siis alasti su süles istus?"

"Ma olen aeglane! Mul on kehv reaktsioon! Ei jõudnud lihtsalt eest ära hüpata! Ta ise tuli jube kiirelt!"

"Aga miks su pea ta rindade vahel oli?"

8. august 2019

"Tantsib Heikiga"

Aadu vaatab ja ohkab. Korraga hakkab laulma sulaselges eesti keeles Ursula-nimelise bändi unustatud laulukest:

"istun üksinda
teised tantsivad
vaatan tüdrukuid
nad mind ei vaata
ilus kleidike
rohekas veidike
lilla slehviga
ta tantsib Heikiga
ja ma nutan end puruks
sest et ta jälle tantsib Heikiga ..."

6. august 2019

"Loomapäästegrupp laseb aadrit ja jätkab väiksemas koosseisus"

Loomapäästegruppi nõrkadel pole asja pole, sest nad ei pea lihtsalt selle vere, surma ja tajutava valu keskel vastu. Nädal tagasi oli meie nimekirjas 279 vabatahtlikku, kellest absoluutne enamus on tundmatud suurused ja neist pole ei loomadele ega ühingule vähimatki tolku olnud.

See pole vaid nende süü ja organisatsiooni poolt on olnud kaasamine täiesti ebarahuldav. Sestap räägin ajapikku kõigiga uuesti läbi ja saan sotti, millised ootused-lootused neil gängile on ja kuidas ise kaasa lüüa saavad. Eelmine inimene, kes sellega tegeles, vajus seega täiega läbi.

5. august 2019

"Linnud piinlevad, aga miks küll keegi appi ei tule?!"

"Linnud-linnud-linnud on hädas!", inimeste hüüded summutavad isegi vareseparve valju kraaksumise. See on iga Jummala suvi nii!

Kui palju Eestis linde elab suisel aal? 10 000 000 või 30 000 000? Kurat seda teab ja kes neid loeb. Kodanikke on 1,3 miljoni kanti ja sestap on väga raske iga linnu juurde inimest valvama panna isegi siis kui kogu rahvas imikust raugani reageeriksid. Mõni lind istub oksal liiga kaua, teine lamab, kolmas on liigväike või -suur. Kolmas tundub õnnetu olevat? Küllap mees jättis maha või sai surma!

"Punane raamat"

Nädalavahetusel sortisin maal vanamehe juures väheke asju ja võtsin ette ka karbid, mida peale ema surma suurt näha ei tahtnud. Nüüd on sellest juba 15 aastat, aga küllap on see mingi inimlooma alahoiuinstinkt, et hingele mitte haiget teha ja hoiad ikka eemale. Koristan ja koristan ning pihku sattus kuuenda klassi päevik.

4. august 2019

Aadu: "Otsusta juba ära Heiks!"

"Edasi ja tagasi! Edasi ja tagasi! Kas sellel põllu ühest äärest teise jõlkumisel mingi mõte ka on? Ma ei viitsi ega jõua su kannul tatsata!", toriseb Aadu pahuralt.

"Vaata Aadukene. Sa oled sama rumal nagu see nooruke tudeng, kellele kogenud konkubiin seksimist õpetas, et nüüd on vaja sissepoole ja seejärel väljapoole liigutusi teha."

"Vana kapten"

Elas kord kapten, kes taris laiali humanitaarabi ja võttis vahest peale mõne merehädalisegi. Raha ta väga hinnata ei osanud ja nii ta oma paadikesega mööda pisikest lahte päevast päeva ringi seilas.

Ajapikku panid inimesed tema rassimist tähele ja hakkasid toetamagi. Kümne aasta möödudes läks kaptenil juba nii hästi, et sai vähekene suuremaid ja paremaid paadikesi enesele lubada. Lausa tilluke laevastik kohe. 

Kapten väsis aga ära ja otsis uusi madruseid, kes tema tööd jätkaksid. Üks oli paks ja teine liiga pikk, kolmas rumalavõitu ja neljas lihtsalt kiidukukk ja tühipaljas lobamokk. Korraga viskas üks lühike heledapäine naissoost junga oma käe püsti:

3. august 2019

"Kass Tutsul täiega vedas!"

"83 aastase Helmi suur sõber ja küljesoojendaja kass Tutsu leidis otse kodutalu väravas auto rataste all oma õnnetu lõpu", oleks igati loogiline sissejuhatus taolisele loole, sest enamasti need vabakäigukiisude õnnetused just nii kipuvad minema.

Tutsul vedas aga lausa mitmes mõttes. Vedas, et teda nägi Laura, kes ei läinud piinlevast loomast tuimalt mööda vaid hakkas abi otsima. Vedas, et Loomapäästegrupi vabatahtlik Agnes Lillemets võttis õhtu hilja teate vastu ja edastas selle ka mulle:

2. august 2019

"Aitäh Luunja rahvas! Väga tore oli!"

Luunja lemmikloomapäev on tänaseks ajalugu ja tänan kohalikku rahvast, et Loomapäästegrupp nii hästi vastu võeti. Oli suhtlemist ja oli lusti. Oli murede kuulamist ja nõuandmist. Fotosessioon gängi päästekaubiku taustal oli paljude jaoks lemmikloomapäeva kohustuslik osa.

"Järgmisel aastal tulete ikka ka?", päris Luunja Kultuuri-ja Vabaajakeskuse direktor Kadi Kalmus.

30. juuli 2019

"Žilett, käärid, nuga või juustepiiraja?"

"Žilett, käärid, nuga või juustepiiraja. Millega küll oleks parem see töö ära teha?", vaevan oma halli pead.

Vanamoor teab täpselt, sest teeb seda juba ammu, aga ta on suvilas. Telefonile ka ei vasta. Äkki on tal teine mees? Ei tohi kohe kõige hullemat mõelda! Ilmselt on lihtsalt surnud!

Võib-olla polegi vaja nii kaasaegne olla? Tuleb ikka, sest inimene peab enese ihu ja hinge eest hoolitsema!

28. juuli 2019

""Appi! Appi!"

"Tulge ruttu appi! Aias on suur madu! Ma nii kardan - ta on sama jäme nagu mehe käevars!"

"Kirjelduse järgi on tegu kas boamao või minu eksnaisega."


Ammu pole keegi nii palju naernud kui abi ei saanud ja oma murega üksi jäeti. No ja sõitsin edasi ning 
urgitsesin küünega pähklite jääke hammaste vahelt. Korraga põrutasin
august läbi, plaks hambad näppu kinni ja veri lausa väljas. Ühesõnaga hammustasin iseennast.

26. juuli 2019

"Kohtumine kauni fännitariga"

Jätkame saabuva nädalavahetuse lainel. Olude sunnil vastan veel mõnda aega Loomapäästegrupi telefonile ja tuiskan mööda linna kui väljakutseid tuleb. 

Kohtun taas rohkem meie vabatahtlikega ja räägin inimestega. Vahepeal tegi seda keegi teine, keda usaldasin ja olin peaaegu unustanud kui äge see tegelikult on.

"Kiisu on kodus tagasi! Aitäh! Aitäh! Aitäh! - Põltsamaa rahvas! Kelle oma see kass-känguru on?


Põltsamaal, ühe Nurme tänava eramu hoovi tuli eile isemoodi loom ehk kass, kes liigub nagu känguru. Ilmselgelt on temaga mingi õnnetus kunagi juhtunud või on vaeseke lihtsalt väärarenguga. Ühesõnaga ta liigub poolroomates nö esikäppade küünanukkidel ja istub nagu inime.

Heasüdamlik pere võttis ta enda juurde, aga saab hoida ainult täna õhtuni! Olge sõbrad ja jagage kut hullud! Aitame selle tegelase oma koju tagasi! Mina tänan!

Täpsem informatsioon: Terje - 56204885 

"Ülim vedamine! Oravake pääses avariist peaaegu tervelt!"

"Tulge ruttu appi! Eessõitev auto ajas orva alla. Tõstsin ta autosse, aga verd jookseb ja ma ei oska midagi teha. Appi! See on nii kohutav!", tulistas lakkamatult nuttev naine lauseid nagu kuulipilduja kuule. 

Jutt oli kohati üsna selline, et raske oli aru saada ja taaskord mõistsin kui raske võib olla Päästeteenistuse operaatorite töö kui nad endast väljas olevate inimestega suhtlema peavad. 

25. juuli 2019

"Riigi poolt surmamõistetute keelatud päästmine"

X-linnas elav absoluutselt võõras kodanik saatis mulle anonüümselt fotod ühes teises X-linnas asuvas ettevõttes toimunud päästeoperatsioonist, mille käigus püüti kinni X-arv rebasepoegi ning toimetati nad tiheasustusalt inimeste jalust ära.

X-loomapäästeühing toimetas kanavargahakatised X-riiki ravile ja taastuma, mille lõppedes nad lastakse loodusesse tagasi. Kätte on saadud juba kolm, vabandust, X-arv repse ning püüdmist vajab veel X punakuub.

"Nõmmekad! Kelle kilpkonn jalga lasi?"

"Nõmmekad-nõmmkead! Kelle kilpkonn plehku pani?"

Plaanisin küll pensile jääda ja rahulikumalt võtta, aga elu teeb korrektiive ning nüüd reageerin väljakutsele nagu segane.

Tänane Loomapäästegrupi kunde nr. 6 - Nõmme kilpkonn. Kiibi ja suukorvita elajas terroriseerid Mai tänaval ühte toredat peret.

"Appi! Koera mädaemakas kaalus peaaegu kuus kilo!"

Tähelepanu koeraomanik! Mõista-mõista, mis on kotis?

Nii-nii. Koeraomanikud on keskmisest kõrgema taibuga ja juba vastused saabuvad. Ei ole kahjuks sea sisefilee. Vale vastus. Ei ole lehma udar. Vale. Appikene ja kohe kindlasti pole see hakklihamasinast läbi käinud kobras.

Õiget vastust ei tulnud, aga mu daamid ja härrad, lubage teile esitleda 
EMAKAT. Täpsemalt mädaemakat, mille üks haru lihtsas keeles oli keeru peale võtnud ja nii ta kasvas kuni kaaluks oli millimeeter alla kuue kilo.

"Eeljärelhüüd imearmsale hallile Kopli kodukiisule"

"Kallis kiisu. Vaatan sind juba pea aasta oma aknast kuidas sa tee peal laveerid ja masinate vahelt uskumatut kiirust arendada suutes teinekord läbi sööstad.

Sa pole üksi. Meie naabruses elab ka üks koer, kes hommikul mingist viiekordsest välja jalutama lastakse ja nii ta siin õhtuni ringi tuiab. Inimesed otsivad Facebookis abi ja täägivad Valnerit, et too ta endale võtaks. 

23. juuli 2019

Joodiknaise käest päästetud Marta: "Ärge hakake kadestama, aga elan teist kõigist paremini!"

"Tule tuppa Marta! Tule tuppa nüüd ometi! Öö on juba käes!", hüüab värske koeraomanik Guido. Marta ei taha aga sellest kõigest midagi kuulda ja punub suure hooga kuuri taha peitu:

"Nalja teete või? Juunikuus on ööd valged ja seda aega on lausa patt maha magada!"

Martat Võrumaale viies sai sellest kohe aru, et koerake jõudis koju. Tuuseldas aga mööda hoovi ringi ja tegi kõigiga sõprust. Minust ta puudust ei tundnud kui ehk ainult alul piidles, et ma kadunud pole ja käis vahest "kontrollimas". Kui jupp aega hiljem ära sõitma hakkasin, siis keeras korraks vaid pead, noogutas nagu hüvastijätuks ja põrutas kassi kiusama.

19. juuli 2019

"Charotte kolis Lääne-Virumaale"

"Süüa! Andke mulle ometigi süüa! Ja pärast seda paitage mind! Kohe palju-palju paisid on vaja teha. Mul on ju käpp nii-nii haige!"

Hurraa ja katame ka ise ka lauad, sest Charlotte hakkas sööma. Pärast operatsiooni Heiki ja Anneli Soolmanni juures toit talle väga peale ei läinud. Anneli vaaritas head ja paremat, aga suurt isu koerakesel polnud. Koerakrõbinad ja -konservid polnud aga isegi nuusutamist väärt.

Arusaadav - uus koht, uued inimesed ja vigastus tegid oma. Küll ta oma tillukeses südames ihkas ka ikka endise perenaise juurde tagasi, vaatamata sellele, et too ta ära andis. Sellised juba loomad on ja vat hoopis lojaalus ja truudus eristavad neid inimestest kõige rohkem, mitte muud iseärasused.

"Gängi uued särgid said valmis"

"Aadu! Tule vaata kvaliteet üle, et need Fifaa omad mingit käkki kokku ei keeranud!"

"Halloo Heiks! Kas ma näen mingi hilbukontrolli moodi välja? Lase vanainimesel magada!"

"Ruudi! Tule siis sina!"

"Nalja teed või? Mina neid selga ei pane! Taguots jääb puhta paljaks ja ilmarahvale näha! Tee tagakäppade jaoks augud sisse ja siis ma võin kanda küll!"

18. juuli 2019

"Õnnelik mees"

"Kuidas läheb?", pärib täna mu hambaarst suure naeratusega.

Ta nimme naeratab, et ma ennast oma puuhammastega kehvalt ja alaväärsena tunneksin! Lajatasin kohe vastu, et teda natukenegi kadedaks muuta:

"Naised ihaldavad, mehed kiruvad ja kadestavad! Kõik on endine"

"Perenaine mõistis oma kiisu surma ja tegi kliinikust vehkat!"

"Ma nii armastan teda, aga ravida ei saa - mees lööb mu maha kui ma nii palju kassi peale kulutan", sõnas eile Raadiku uulitsa aknast alla kukkunud kassi perenaine.

"Aga leppige Valneriga kokku ja maksate vähehaaval tagasi", pakkus Loomade Kiirabi Kliiniku administraator.

"Ei tule kõne allagi, sest siis ma pean ju ikkagi maksma! See ei sobi mulle üldse! Kui tasuta saab, siis võiks veel mõelda, aga kui kauaks fiksaatorid peale jäävad?"

17. juuli 2019

"Lasnamäekad! Kelle kiisu aknast alla kukkus?!"

Täna õhtupoolikul sadas Tallinnas, Lasnamäel, Raadiku 8a/2 asuva maja kõrgel asuvast korterist tumeda mütsuga mööda maad järjekordne kiisu, kes vabalt aknalauale turnima lasti. Korterit me ei tea, aga lugu juhtus trepikoja ees, kus ilutsevad sellised numbrid nagu 61-100.

Sellel kiisul vedas, sest tänavustele "lenduritele" on taolised õhulennud tähendanud suuri piinu ja kablimatsu. Suur isane kass on kastreeritud, aga kiipi pole talle teps mitte paigaldatud. Muidu oleks meil juba omanik käes.

16. juuli 2019

"Pugemine ei maksa midagi!"

"Te olete maailma parimad arstid ja see siin on maailma parim kliinik!", hõiskasin Sõle loomakliinikusse sisse astudes. "Tõin teile lausa šokolaadi! Täitsa niisama ilma igasuguse tagamõtteta tõin. Ausõna!"

"On ikka jobu! Appi! Kas naised tõesti kuulavad ka seda lobamokka?", kõõritas mind valge karvane koerake ja pidas plaani, kuhu oleks targem hambad sisse lüüa.

"On jah head arstid!", kõhatab üheksa aastane Paula vahele. "Kohe võtavad nad minult kasvaja ka ära!"

Paulal oli väike mure, sest peremees suri enne õiget aega hiljuti ootamatult ära. Tore mees. Ajakirjanik. Tuttav kah. Sellest oli leheski Jaanipäeva paiku juttu.

Alati kui majja tuleb lein ja tundub, et kõigil on täiesti ükskõik, siis ometigi ei vasta see alati tõele. Paula saab abi vaatamata sellele, et rahakott pärast matuseid õhem ja üks leivaisa vähem.

"Mängusõpru ja häid inimesi tuleb alati hoida! Sitapäid mitte!", moto järgi olen oma elukest elanud, olgu see siis õige või vale.

Ja nüüd mu sõbrad tähelepanu. Tulles loo alguse ja šokolaadi juurde tagasi, siis lubage teile kuulutada tänase päeva tarkusetera:

"Pugemine ei maksa midagi, aga võib tulevikus tuua enneolematut palju kasu!"

"Kas Facebook kaitseb juba loomapiinajaid ka?"

Näikse, et Facebook on hakanud ka loomapiinajaid kui vähemust kaitsma. Igatahes ei meeldinud neile lugu, kus olid verised loomad, see võeti maha ja esmakordselt sain eelmisel nädalal ka bloki peale, mis täna lõppes. Veidral kombel on ka Charlotte fotoalbumist 7 fotot ja video kadunud!

"Mis mõttes? Kellele need nunnukad veel ette jäid või on looma käpal olev fiksaator juba ka FB jaoks liiast?"

Mnjah, tuleb ikka mujale kolida ja see pagana "loomaveeb" käima tirida. Siis saab vähemalt suu puhtaks rääkida. Seni aga jälgige rohkem "Heiksi blogi". Seal on vähemalt sõna veel vaba. Rõhk sõnal VEEL.

13. juuli 2019

Koerakasvataja Ingrid Ruus: "Närvi ajate! Pole teie asi mida ma oma koertega teen!"

"Tead sa Valner mida sinu kohta kõik Tartu koerakasvatajad räägivad? Ja Pärnu koerakasvatajad ka!", räuskas Ingrid Ruus Tallinna Kiirabi koolituskeskuse uksel.

"Mind ei huvita mida keegi räägib. Pole kunagi huvitanud!"

"Nad räägivad, et sa oled kõige viimane, kõige viimane noh ....."

"Siis räägivad õieti! Olen jah kõige viimane ja enam hullemaid pole!"

"Sa ajad mind nii närvi! Issand Jumal! Kes sind siia üldse kutsus?"