50 päeva ja 10500 kilomeetrit

50 päeva ja pea 10500 kilomeetrit hiljem oleme jõudnud Itaalia tippu ühe vana kindluse lähistele. Riigi see külg, mis piirneb Joonia merega sai otsa ning nüüd vaatame juba tõtt Vahemerega. Umbes niimoodi saan ma aru, kuigi pead pakule panna ei julge.

Edasine tee viib Ateena poole läbi iidsete Sparta ja Mükenee. Siis peaks juba paremat kätt Egeuse meri saatjaks olema. Vahet pole milline meri, sest need kõik on siin seda karva sinised nagu mulle meeldib.

Mägedest korraks kõrini

Mägedest sai momendiks nii siiber kui veel olla saab ja kobisime taas rannikule, kus väheke lamedam see olemine. Ma ju valin ka sellised rajad, kuhu turistid enamasti ei satu. Täitsa jube on kohati sõita, aga enam hingeldama ei pane ja peopesi märjaks ei võta. Maamärkidele ja UNESCO-listile viskab mõistagi ka pilgu peale kui need teele jäävad, aga rohkem ajan taga ikka seda va ehedat kogemust maast ja inimestest.

Temple of Apollo Epicurius at Bassae of Phigaleia

Kuskil mägedes, kõrgel-kõrgel, otse Apollo templi kõrval sättisime endid öömajale.
Lasin koerad välja ja ronisin ise ka õue. Pahviks lõi - mõnusalt karge ja kuu on päike. Mitte üht hingelist ja nii vaikne, et kuulda pole mitte kui midagi. Pole elu sees vist nii palju tähti taevas näinud.

Apollo on jätkuvalt vägev tüüp ja nüüd siis korraldas sellise hingematva vastuvõtu. Hakka või usku vahetama. Deem, aga ma ei usu ju kedagist ega midagist. Järelikult tuleb uskuma hakata.

Appi röövimine! Kohtumine Serbia MUMUPO-ga

Lubasin teile hiljuti rääkida MUMUPO-dest, keda kohtasin Serbia pealinnas Belgradis. Algatuseks pean tunnistama, et mul oli selle riigi ja rahva suhtes juba ette nende venemeelsuse tõttu veidi negatiivne arvamus. 

Halb tõmbab ikka halba ligi ja esimene jama oli kohe piiripunktis, kus pidi üle tunni ootama. Needuseks seisis mu kõrval masin, mida kõige rohkem vihkan – loomaveoauto, pilgeni vasikaid ja lehmi täis. Jube kurb ja vastikult ülekohtune ning ainuüksi juba see võttis igasuguse lihaisu mõneks ajaks ära.

Pesupäev

Eile oli lõpuks see päev, mil ka tegelikult pesumajja jõudsin. Riidevaru polnud veel kaugeltki otsas, aga nö tegemata tööna pitsitas see kuskil kuklas kogu aeg. Aru ei saa miks nii palju pesu ja sokke kaasa võtsin? Enamasti küürin need kohe puhtaks – ühed jalas, teised kuivamas ja pole nagu rohkem vajagi. Teksad hakkasid otsa aga lõppema küll. Jälle arusaamatu värk – ei rooma ju kuskil, aga pelgalt isegi vaid sõidu ajal saavad need nii rokaseks, et anna kannatust.

Kus mägedes lehmi karjatada? Ikka maanteel!

"Keda sa siin hädiseks ja vanaks tembeldad," polnud Nõpsik eilse postitusega rahul ja lisas, et temast vingemat rokkarit annab otsida. Justkui selle tõestuseks istus ta täpselt nagu vanadel headel aegadel kõrvalistmel ja võttis kaardilugemise enda peale.

Paar korda hüppas maha ka, käis siis joomas või söömas ning hüppas naksti taas istmele. Ei mingit vaeva või pingutust. Äkki on simulant? Ei ta ole ja kodus sai ikka tihti näha kui ta niisama sihitult mööda tuba ringi trampis või siis kapi juures seisma jäi, üritades justkui meenutada miks ta seal seisab? Kerge seniilsus tuleb peale ja see käib asja juurde. Eelloetletud hädasid aga reisil ei ole.

Pool reisi juba peaaegu läbi

Pea paar kuud on mööda ilma ringi rännatud ja oleme oma reisiga umbes poole peal. Momendil siis Kreekas ja see on üks riikidest, kus pikemalt ehk lausa oma kolm-neli nädalat peatuda plaanime. Itaalias möödus kuu imesiva, aga see on ka suur riik, kus palju vaadata. Eks näis kas ka siin nii kauaks tegevust leiame? Niisama molutamine ja päevitamine jääb vast ära, sest kuigi päeva peale tuleb oma 16 soojakraadi, siis päikese käes vedeleda isu nagu küll pole. Nii palju on ikka jahedam kui kasvõi Itaalia või Montenegroga võrrelda. Lisaks unustasin oma ülinapid roosad stringid koju ja kui ikka nö paradiisipiltidega teie tuju rikkuda ei saa, siis jäägu paljaks koorimata. 

Appi kui palju hulkuvaid koeri!

Väike elumärk meitest ka siis üle mõne päeva. Lääne Balkani tripiga oleme jõudnud Albaaniasse ja kõik sujub kui netijamad välja arvata. Riik nagu riik ikka - veidi kulunud ja räämas ehk, aga küll nad kõik ajapikku paika sudivad.

Sloveenia ja Horvaatia on endiselt täitsa omal kohal. Serbia, Bosnia ja Hertsogoviina ning Montenegro ka. Viimases läks ilm taas t-särgi ja lühikeste pükste kõlbulikuks ning on seda ka Albaanias.

San Marino

Valikud, valikud, valikud. Elu on täis valikuid ja ainult valikuid. Valid ühe naise, satud põrgusse, teisega tiksud kas just silmini õnnelikuna, aga vähemalt täiesti talutavalt pikki aastaid. Lähed ühte kohta tööle ja nead end maapõhja, teises on aga hing rahul jne jne.

Küsimuste küsimus

Kui keegi teab öelda miks ma juba jalga pandud kingale sokki üritasin peale tõmmata, oleksin väga tänulik.

Nõps jäi igal juhul vastuse võlgu ja vaatas üsna nõutu näoga justkui peljates, et olen taas aru kaotanud.

Reinu sünnipäev

Hellan hommikul vanale semule Reinule. Tüübil vist sünnipäev. Valin. Kutsub.

"On täna ikka õige päev?"

"Õige jah"

"Ära kujuta ette, et sind õnnitlema hakkan."

"Ega ma arvanudki. See oleks nõme olnud."

Remondipäev

Inimene tahab ja teeb, aga pahatihti sääb tehnika nendele soovidele kindlad piirid. Ka nüüd eelkõige tänu tujutsema hakanud masinale oleme taas Napolis, kus tehtavat muide ka seda va kõige õigemat ja maailma parimat pitsat, tagasi. Eelmisest remondikohast soovitati, et just siinses äärelinnas olevat tiba-toba meistrimehed, kes me ratastega kodukese raudselt taas sõidukorda saavad. Nemad jäävat jänni, sest tegelevad vaid mersu marki sõiduautodega.

Pompei

Nüüd me jälle mere ääres. Kohe nii kalda peal, et lained löövad pea vastu akent. Liikusime ühe jutiga ligi viissada kilti lõunasse. Vahelduseks kohapeal passimisele istus kiirteel kimamine tänasesse päeva nagu valatult ja masin nurrus pärast remonti nagu kiisupoeg kamina ees. 

Ilm oli ka sant. Väga tuuline, vihmane ja pilvede vahel tiirutades langes temperatuur lausa 8 kraadini. Varahommikul seevastu näitasid nii auto kui mobla vastavalt 17 ja 19 kraadi. Ei see saanud tõsi olla, sest ronisin ilma püksata kohe uudistama ja sedamoodi soe see ilm nüüd kohe kindlasti ei tundunud.

Ruudi raske päev

"Mis sa teed tolgus? Ei märgista minu märgistatud autot makaron," oli Ruudi ennelõunal täiesti endast väljas. Päev hakkas üldse varakult ja pahuralt pihta, sest ühes aias panid koerad haukuma. Sellised nirud, aga valju häält tegid. Nõps tahtis kohe kaklema minna. Sain ühe neist isegi hiljem pildile.

Julia

"Ma siis lähen."

"Ma jään ootama."

"Ära oota, mul läheb natuke kauem."

"Ma ootan rõdul."

"Ole nüüd, oota ikka toas."

Herculaneum

Pompeid teavad kõik, aga Herculaneum, mis samas katastroofis hävis, on jäänud ehk suurema tähelepanuta, Asuvad need üsna lähestikku, ligi paarkümmend kilti vahet ja viimast on kutsutud isegi "kadunud pärliks."

Ma leidsin täna aga hoopis teistsuguse pärli - täitsa lihast-luust ja oskas rääkidagi, mitte ei vaikinud nagu need ca paari tuhande aasta vanused kivikamakad. Imeilus naeratus oli tal ka. Lubasin lausa elu lõpuni seal käima hakata, aga ta arvas, et nii kaua nüüd küll seal tööl pole. Igatahes sain tavestluse käigus korduvalt naerma, mis on igati hea märk.

Kirevad obesed

Ärkasin varahommikul kukelaulu peale. On tõbras! Läksin hiljem otsima, aga nagu selgus, siis Napoli äärelinnas kirevad hoopis hobused.

Sügasin teda väheke ja rääkisime tõrts tõsist juttu. Lubas homme hiljem kirema hakata kui teda taas sügama tulen. Tuleb vast siis tulla.

Meeste värk, naiste värk

Rutiinid on paika saanud ja kõik me hommikud algavad pea ühtemoodi. Hästi vist ja nii ei jää miskit nagu näiteks arstimite võtmine vahele.

Ruudi kohustuslik programm näeb ette ka korralikku püherdamist. Nõpsik ühineb, aga suhteliselt harva.