23. veebruar 2020

"Nässu, uue nimega Roosi tänab ja tervitab!

"Oh, Roosi, Roosi, Roosi –
naine nagu kohev heinasaad.
Oh, Roosi, Roosi, Roosi,
kohevaks sa mindki poputad"


Laulavad Kukrid, aga selle loo peakangelane Roosi vajab paraku veel poputamist enne kui teda koheva heinakuhjaga võrrelda saab. Roosi annab aga endast parima ja ajutine perenanaine Anneli Soolmann kutsubki teda lausa "tolmuimejaks", kes kogu toidu hetkega sisse "hingab" ja seejärel ka teise kutsa kausist juurde tahaks lahmata.

Mäletatavasti juhtus Harjumaal, Kirdalu külas temaga õnnetus kui ta peremehe auto ette jooksis ja ratta alla jäi. Siis kandis ta veel nime Nässu. Tänaseks on endiste omanikega paberimajandus korda aetud ja Roosi-tüdruk on ametlikult Loomapäästegrupi hingekirjas.

"Munnlugu"

Ropendamine aitab. Ropendamine vabastab. Ropendaja väljutab viha verbaalselt ja ei lähe ega löö mölakal pead lõhki, kuigi viimane võiks-peaks inimlikel põhjustel teatud olukordades igati ka seaduslikult aksepteeritav tegevus olema.

Ajuvärdjas, vana munn, südametu mölakas, inimsaast, jätis, kõnts, idioot, sadist, hunnik sitta ja kõik muud taolised toredad sõnad käivad ühe neljakümnendates eluaastates vennikese kohta, kes naabri koerast üle sõitis ja ta surema jättis.

"Ma pole teinud, ma pole teinud. Kui te selle avalikustate, siis süüdistan teid laimamises ja annan kohtusse", kriiskab taoline vennike tavaliselt. Eks näis kas ka seekord.

Eks sa anna siis kohtusse vana MUNN!
Mine aga kituma kuradi VÄRDJAS!
Kuuluta oma (inim)õigusi sa HAISEV HUNNIK SITTA!

"Hurraa! Gavercat nr.13 MANNY leidis ka kodu!"

Pooled ehk nüüd saan isegi öelda, et üle poolte provva Katrin Gaveri kassikarjast, kes Loomapäästegrupi hoole alla sattus, on õnnelikult oma uutes kodudes. Kriitlisest joonest aitas meid üle Manny, kes asetses minu "gavercattide" nimekirjas kolmeteiskümnendal kohal. 

Tegelikult on tänane postitus üksjagu hiljaks jäänud, sest Manny on uues kodus juba mõnda aega. Vabandan, aga ei jõua ega taha ka kogu aeg arvutis passida ning muudkui loomalugusid treida. Igatahes saab see viga nüüd parandatud ja patt heastatud. 

Ajutise hoiukodu leidis Manny Aravetelt Christina Simsoni katuse alt. Naine ise iseloomustas kiisut just niimoodi:

21. veebruar 2020

"Mida me teeme selle koeraga?"

Keila kandis ringi ta jõlkus või õigemini teeb ta seda pidevalt. Kodu leiti üles, aga peremees paneb ketti. Süüa-juua väga ei anta ja ehk sellepärast noor kutsa jooksu panebki.

Tundub rauk, aga pidavat olema paari-kolme aastane poiss. Täiesti tundmatu inimene püüdis kinni, võttis enda hoole alla ja toidab-joodab. Mida ta ikka püüdis? Koer tatsas ise latsalt järele nagu oma peremehele.

Paraku tal endal koerad olemas ja hoiukodu pakkuda ei saa. Kutsa ongi puukuuris, aga parem seal toidumoll ees kui lageda taeva all tühja kerega.

19. veebruar 2020

"Punkt päevale ja kahjuks ka ühele rebasepoisi elule"

Jäi õhtul poole üheksa paiku Tallinnas, Rahumäel auto alla. Pealtnägija otsis abi, mitte juht. See pani tuima ja sõitis edasi. Vabatahtlik loomapäästja Tanel Veskimägi reageeris ja viis vigastatud hinge Loomade Kiirabi Kliinikusse.

Pooleks vaid saba, aga verd tuli sealtki palju. Tühiasi tegelikult, aga paraku viga oli milleski muus ka, sest hakkas ühtäkki kõvasti krambitama. Pidasime pikalt plaani ja lõpuks otsustasime siiski eutanaasia kasuks.

"Kiire-kiire! Kutsikas Nässu vajab Sinu abi!"

See, et loomad auto alla jäävad, ei üllata vast kedagi. Et nad aga ka oma koduhoovis masina ratta alt võivad läbi käia, paneb ilmselt kulmu kergitama küll. Pooleaastase Nässuga eile just nii läks - perepoeg tuututas, et koerad ette ei jookseks ja tegi oma mopeedautoga minekut. Hoog polnud suur, aga see-eest arendas Nässu enneolematut kiirust:

"Oota-oota! Võta mind ka kaasa!"

18. veebruar 2020

"Kabina küla rebane põdes siiski koerte katku!"

Eelmisel nädalal sai lubatud, et nii kui Saksamaa laborist vastus saabub, teavitan ka teid. 

Eile Maaülikooli loomakliiniku loomaarst dr. Madis Leivits kribaski halba ja veidike ärevaks tegevat uudist:

"Laboratoorne kinnitus esmasele diagnoosile - rebane oli koertekatkus."

17. veebruar 2020

"Hea päev! Kõik kolm kundet jäid ellu ja paranevad"

"Kus oled Heiks? Sinu lähedal jäi koer auto alla! Saad kohe minna?", helistab täna Erko Elmik. Seesamune mees, kes infoliinilile 1414 esimesena vastab.

"Ei saa praegu! Lähen ühega just kliinikusse. Kõlla Tanelile!"

Ise helistasin Sõle loomakliinikusse, sest õnnetus juhtus ju üsna nende lähedal.

"Kas saate välja minna ja koera ise sisse tuua. Ainult paar maja on vahet?"

"Õpetlik lugu! Inimestele kahjunõudeid esitanud koeraomanik sai ise veel suurema nõude kaela!"

Hiljuti sai Loomapäästegrupi piirkonnajuht kahjunõude, sest kajastas ühe kurja koera lugu, kelle omanik on pehmelt öeldes hoolimatu. Lõpeks meie hoole all olev koer "varastati" taluhoovist ja hakkasime tema saatuse kohta läbi Facebooki infot otsima.

Asjade sellise käiguga polnud rahul loomaomanik, kes nii meile kui kõikidele kommenteerijatele juristi vahendusel kahjunõudeid esitama hakkas. Minuni jõudiski asi esmalt just tänu kommenteerijatele, kes esimese hooga ära ehmatasid ja abi otsima hakkasid.

Nõu ma andsin, aga nende eest seismine pole meie esmane ülesanne. Enda vabatahtlike eest võitleme aga küll. Peaasi, et nad ise midagi väga valesti ei tee. Sel juhul aidata ei saa, aga see ei tähenda, et pea liiva alla peidame ja aru ei anna.

15. veebruar 2020

"Loomatakso - Tallinnas vajalik, mujal väga mitte"

Gängi nn "loomataksodest" on vast paljud juba kuulnud ka. Paras rist ja kulukas viletsus, aga vähemalt päälinnas on sagimist küll. Mujal väga mitte.

Tartust on tulnud ka üsna palju kõnesid, aga seal praegast masinat veel pole. Enne oli, aga vennike ei saanud selle asjaga teps mitte hakkama. Äkki nüüd leidub mõni asjalikum.

"Naabrimuti suur mure - mo koerad on nälgas!"

Naabrimutil suur-suur mure - kahtlustab, et mu koerad on ilmselt näljased. Miks muidu inimene käib ringi vorst, küpsis või komm taskus. Iga kord kui sisse astub, siis salaja muudkui toidab.

"Ära anna seda jama neile!"

"Ei-ei, ma ei annagi!"

"Ära luiska! Kas tahad, et kõik oleksid sama jämedad nagu sa isegi? Tänaval käid ja topid lastele kommi ja juustu suhu või? Kah näljased? Varsti on koerad nagu kilpkonnad, käpad külje peal ja roomavad mööda elamist!"

"Otsustage siis juba ära!"

"Politseis töötavad tundetud mölakad! Tegid sünnitava naise juurde tõtanud pereisale trahvi!", olid inimesed marus.

Õukei, trahv tühistati, aga jälle häda ja seakisa taevani:

14. veebruar 2020

"Sõbrapäev"

Ei ma soovi teile hääd "sõbrapäeva",
ei hakka nägema ma seda tühja vaeva,
soovin hoopis tervist ja elu täis lusti,
ja olgu te kõrval inimesed ka siis,
kui kõrge kaarega hinge või krae vahele kusti!

"Sõbrapäevalugu loomasõpradele. Kabina küla rebasest ka."

"Sõpra tuntakse hädas!", on üks tore ja paganama õige ütelus, millega kõik inimesed vast kokku puutunud on. Võit ei õpeta midagi vaid kaotus on see, mis tarkust ja kogemust juurde annab. Eks me kõik komista ja ka need ajad on tegelikult hindamatud, sest just siis saame teada, kellega võib ka päriselt arvestada. 

Kahjuks enamus inimestest, kes sind ümbritsevad on lihtsalt "prügikalad", kes põhjusel või teisel vaid oma suutäit hiilivad ning õnnetuse saabudes põhjusel või teisel jooksu pistavad. Pole nende asi ja saa aga ise hakkama. Kui sul taas hästi minema hakkab, siis on nad mõistagi kohe platsis ja patsutavad tunnustavalt õlale!

7. veebruar 2020

"Gavercatid Saara ja Ronja igatsevad koju!"

Vesihallid omanäolised siiami kaksikud. Nii sarnased ja nii erinevad. Algselt nii arad, aga teineteisele julgust juurde andmas ning imepisikeste sammudega inimest taas usaldama hakkamas. Kassid nagu kassid ikka, aga kahe peale kokku saavad nad vaid kaks silma ette näidata.

"Ilmselt tuleb hakata kassidel silmi välja torkama ja käppasid amputeerima, sest sellised saavad laksust koju! Teised aga ootavad aastaid", tegin kord mustemast mustemat võllanalja kui meie käes olevat kassikarja ahastades loendasin. 

Tõsi ta on, et vigased loomad äratavad rohkem kaastunnet ja nad leiavad kiiremini kodu. Kurjade juttude vestjad kahtlustavad antud juhul aga lausa, et inimese käsi on mängus olnud:

"Sarapuu kirbukas" tuli vigastatud loomadele appi!

Vahest tuleb pauk luuavarrest ja teinekord abi sealt, kust oodatagi ei oska. Vaevasin just pead kuidas selle kuu arvetega hakkama saada? Aasta algus on olnud üsna nutune ja karmilt otse öeldes - laipade rohke. 

Pole tahtnud neist kirjutada, sest taolised lood viivad meil kõigil tuju alla ja seda va negatiivsust on niigi ülemäära palju. Ega need lood poleks ka aidanud, sest surnud hobuse jaoks ei anneta keegi, kuigi arved tuleb ju ikka maksta.

Nagu välk selgest taevast võttis Loomapäästegrupiga ühendust Mari-Liis Vuori "Sarapuu kirbukast":

"Tulime välja algatusega ja oleme Loomapäästegrupi jaoks natuke raha kogunud. Kõik kirbuka töötajad on ühed parajad loomahullud ja nii saame ka natukenegi kaasa aidata. See on ikka julm, mida loomadega tehakse!"

"Ohh korona, korona!"

Vaatsin telkust dokumentaalfilme Hiina tuleviku kohta. Kohe kaks seeriat jutti. On ikka vägev areng küll ja imelugu kui nad kõik need asjad, mida plaanivad ka 2049 valmis saavad. Sestap panin oma surmaaja kindlat paika - mitte enne 2050. Tahaks ju näha ja kannatage ära!

Pärast saadet hakkas aga Ruudi aevastama. Kohe palju ja otse näkku mulle. Paar tundi hiljem pole tervislik seisund hullemaks läinud. Kordan. Minuga on kõik korras.

6. veebruar 2020

"KKK"

 "KKK ehk Korduma Kippuvad Küsimused", arvasite lambist.

Ei-ei sõbrad! "Kohtumine Kobeda Kährikuga" hoopis. Imelik seaduspärasus - ilma kärntõveta kährikutel ikka suurem viga küljes, ilma karvata tegelastel aga sisemuses kõik korras.

Nii ka sellel tüübil, kes x-linna rahvale täna silma jäi ja lausa valla rahadega arstile toimetati. Ei.ei, ärge nüüd sapsige ja rahva raha ravile ei kulutatud. Ainult trenaspordile ikka. Kährikut aidata ei tohi ja sestap on mu jutt napp. Napi jutuga aga annetusi ei kogu. Mida siis teha?

5. veebruar 2020

"Läksime hüppesse"

Pärast Nõpsi operatsiooni pole ka Ruudi jooksma saanud. Ei tahtnud, et nuustik end kõhu alt märjaks teeb ja lisaks ta ka ju kaevab. Kogu see mustus ja jama võivad haavad tuksi keerata ning sestap piirdusime koduse ringiga.

Täna parandasime aga selle vea ära ja jätsime naabrimuti koos Nõpsiga koju. Lahutamatu ja võitmatu tandem Ruts ja Heiks olid taas vabad ja läksid salaja hüppesse.

"Gavercat Alfred otsib kodu!"

Kolmeteist "gavercati" pea kohalt on murepilved kadunud ja lõpuks naid said kätte selle, mida neile meedia poolt kassikuningannaks ristitud proua Katrin Gaver juba ammu lubas ehk arstiabi ja armastava kodu. 

Olen neist kõigist teile ka kirjutanud ning ette kandamata on vaid need kiisud, kelle kohta pole tagasidet saabunud. Kui infot tuleb, siis kriban neistki, aga rohkem ei viitsi pinda käia. Kaua võib oodata?

Saue eramu rõskest ja räpasest keldrist päästetud ülejäänud neliteist kiisut aga ootavad endiselt seda va omainimest. Aitan omalt poolt natuke kaasa, et ka nende ootus ja õigus armastavale perele ning peavarjule lõpuks otsa saaks.

3. veebruar 2020

"Palun ärge jooksutage meid tühja!"

Täna hommikul anti teada ühest koerast, kes eksles Suur-Sõjamäe uulitsal. Vabatahtlik loomapäästja Tanel Veskimägi ajas teda oma tunnikese taga, aga üliarg koer kätte ei andnud.

"Mis edasi teen?", helistas ta mulle.


"On ta vigastatud?"

2. veebruar 2020

"Gavecat nr.26 - ELSA"

Eile, üsna hilisõhtul andis Kelli Samberk "Pesaleidjast" teada, et nende juures olev Katrin Gaver'ile kuulunud kiisu läks päris oma koju. Hurraa! Lõpuks on ka tema piinad ja pikk ootamine möödas.

Minu nn "Gavercat'ide" tabelis seisis Elsaks ristitud kiisu eelviimasel ehk 26.kohal. Õnneks ei tule need kodud järjekorranumbrite alusel ja nii sai Elsast 12-s kass, kes "päästja" käest päästetud sai ja nüüd hoopis teistsugust elukest elama hakkab.

1. veebruar 2020

"Pesta või mitte pesta?"

"Pesta või mitte pesta?", selles on küsimus.

Nädalavahetusel pean titat hoidma. Ohh õudust! Nüüd vajan aga naiste, eelkõige aga politsei lastekaitsetalituse ja lastekaitsjate abi. Ja nimelt peab lapsi ka pesema kuid see on vist kaasajal meestel lausa keelatud. Kuidas siis käituda?

31. jaanuar 2020

"Robi tervitab ja on oma uue elukesega paksult rahul!"

Tagasiside päästetud loomade omanikelt on oluline ja need kirjad teevad südamest rõõmu. Jagan seda teiega ja loodan, et see muudab ka teie päeva natuke helgemaks.

"Tere Heiki! 


Homme saab kaks aastat sellest päevast kui sain teilt imelise tegelase. 

Sina tead teda nime all Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa ehk Kuti. Oskasid ikka nime välja mõelda! Minu juurde tulles oli ta mõned päevad Kuti, siis Kuti-Robi ja lõpuks sai temast Robi.

30. jaanuar 2020

"55"

"Poleks mina uskunud, et sa nii vanaks elad!", ütleks mõni eakam sugulane kähiseva häälega pead vangutades kui ta veel eluks oleks.

Nüüd on siis uhke veerand elukesest selja taga ja nooruki "Suure plaani" kohaselt hakkan järgmise 55 aasta möödumisel enneolematul hulgal naisi võrgutama, et aidata meie rahval ikka püsima jääda. Innajale järgneval sajandil võtan aga juba rahulikumalt ja valmistun pensile jääma. 

Eesmärgid on selged, loogilised ja reaalsed. Verstadepostide möödumisel vaadatakse ikka tagasi. Teen seda kodukoetud moel minagi.