24. aprill 2019

"Täpi läheb kodusele ravile!"

"As good as new!",hüüaksid inglased kui Täpi käppa näeksid. Jalutab, toetab ja enam paremini ei saa tänaste vahenditega veel ühte luumurdu lappida. Näete seda loo all olevast videost isegi.

Täna läheb Täpi tipa-tapa kodu poole. Tõtt-öelda me ei annaks, sest riskid on liiga suured - isegi viineri andmine võib kogu senise töö paari hammustusega tuksi keerata. Plaadid võivad lahti tulla ja enam pole neid kuskile kinnitada, sest vanad augud ei pruugi enam sobida.

23. aprill 2019

"Kass, kel keel mädanes ...."

Suiselt soojad ilmad panevad rahva liikuma ja iseäranis palju jooksevad ringi lapsed. See on ainult hea, aga teinekord võib mängimine ja lustimine kaasa tuua hoopis ootamatut muret. Raplamaal, Järlepalt leidsid põnnid halvimas võimalikus seisus, keda üritasid aidata..

Härra Alo ei pidanud paljuks masinale hääled sisse lüüa, et veel õhtul pealinna matk ette võtta. Edasi jäi vaene loom juba Loomapäästegrupi hoole alla ning Loomade Kiirabi Kliiniku rahvas vaatas ta põhjalikult üle. Hinnang oli karm - keel oli pea täielikult ära mädanenud, limaskest kohati puudus ja luu oli näha, lõualuu paigast ära ka. Päästa ei olnud sedapuhku enam kuidagi võimalik.


Üks lastest on väga õnnetu ja pettunud:

"Armuhull metsis hirmutas lapsi!"

Hirm. Paanika. Paljud lapsed nutsid. Vähesed oksendasid. Vanemad tormasid X kooli, et oma kalleid võsukesi päästa või vähemalt veel viimast korda elusast peast näha. Üheteistkümnendas klassis õppiv Kalle (nimi muudetud, õige isik autorile teda) üritas mobiiltelefoniga veene läbi lõigata.  Kaos. Meelheide. Lootusetus.

"Me polnud taoliseks olukorraks absoluutselt valmis! Meie õpetajatel puudub ka vastab ettevalmistus. Lapsed on loodusest võõrandunud ja pidasid seda kohutavat lindu, kelle nime ma isegi ei tea, inimsööja lenddinosauruseks!

22. aprill 2019

Adavere-Anna: "Vaadake kui seksikas ja ilus ma nüüd olen!"

Anna just hellas ja muudkui vadistas:

"Heiks, saame homme kokku! Mul on nüüd nii-nii armas süda selja peal. Sa lihtsalt pead seda nägema! Need "karva-Marid" oskasid ikka väärikale daamile soengut teha küll!

Ajal, mil hoolitsetul naistel võib karvu leida vähesel määral vaid peast, üritasin kodus ka end raseerida, aga välja ei tulnud. Eks ma olin ikka nii peletis, et isegi Hiie-Antsu, va joodiku koer Muri lidus minema kui nägi. Nüüd ta raudselt ei suuda enam vastu panna. Mul jooksukas ka parasjagu poole peal!"

"Täpil käpaopp ka edukalt möödas!"

Täna hommikul võttis dr. Valdeko Paavel esimese asjana Täpi käpa ette ja kruvis selle korralikult kinni.

"Käpa osas võin öelda, et tulemus on ideaalne ja olen positiivselt meelestatud. Lõualuuga on nii ja naa ning aeg näitab. Luud sai väga hästi kokku ja paika, aga kuidas nad hiljem tööle hakkavad, on omaette küsimus. 


Lõuale mõjub meeletu jõud, aga loodetavasti taastub Täpi korralikult ja saab sellega hakkama. Nädalavahetusel oli üks õmblus järele andnud ja luu paistis. Tegin uue õmbluse ja see on ka nüüd taas korras."

"Imelik asi see päike"




Idüll ja imeline vade otse aknast kodunt lahkumata. 


Päike on ikka imelik - oled Pirital, siis ta loojub Merivälja kanti. Oled Koplis, siis ta kukub Rootsi taha ehk justkui hoopis teises suunas. 

Kui svenssonite maal pikemalt paigal olin, siis maandus ta otse Eestisse. Ja kuskil mujal loojub see kera hoopis kuskile mujale .....

"Adaverekad! Kas keegi tõesti ei tunne oma koerast puudust?"

Üleeile Tartu maanteelt päästetud Annaks ristitud kutsa on Loomapäästegrupi hoiukodus Tallinnas. Homme ootab teda korralik pügamine ja pediküür.

Siis "piiname" vaesekest natuke ehk viime Sõle kliinikusse ja kompame ta tervise üksipulgi läbi. Äkki saame ka sotti, miks tal need karvad maha tulid? Tagasi need vast enam ei kasvagi, aga talveks anname palitu koerale kaasa kui me laos taolist numbrit muidugist on. 


Seejärel vaktsiin ja kiip naha vahele ning siis ma tahaksin väga omanikku näha. Enne ei juhtu midagi. Kui see ei õnnestu, siis otsime uue kodu, mis on tegelikult ehk juba olemaski. Ise arvan, et ta on vanainimese koer ja tal ei pruugi Facebooki ollagi. Veel arvan, et Anna pole elanud halba elu, aga pügamine käis ehk vanainimesele üle jõu. Võin muidugi ka mööda panna.

Champs: "Mul on maailma ägedaim kuut!"

Champs Kolmjalg, üks kurikuulsa ameeriklase Erik Umbachi endistest koertest on oma uude peresse ja eriti peremees Erkosse nii kiindunud, et käib ta kannul nagu vari. 

Pole ka midagi imestada, sest mitte just esimeses nooruses ja arme täis kutsa polnud taolist elu varasemalt mitte kunagi näinud.

Nii kui Erko minema läheb on koheselt paanika lahti ja Champs nutab nii, et küla teise serva kuulda. Ime, et veel pollareid pole kutsutud. Sestap käib Champs nüüd kõikjal kaasas ja ei jää sammugi maha. Erko läheb lapsi kooli viima. Chmaps ka. Erko läheb tööle. Champs ka. Erko läheb arstile. Champs ka.

21. aprill 2019

"Soovitus järgmiseks nädalaks - ärge olge nii kuradi kurjad ja õelad!

Sõidan mina õhtul X-asulas. Näen memm läheb suure rutuga. Siis jääb seisma. Vahib ringi ja jookseb edasi. Ei midagi erilist ja küllap kiirustab kuskile, aga võhma ei jagu.

Sõidan edasi ja arvan teadvat kuhu memmekesel kiire - ilmselt ajab oma koera taga. "Kuldne", pealtnäha sama vana nagu memm ise, ei käi kindlamalt, aga nuusib teeveerel hoolega põõsaste vahel.

Keeran masina ringi. Memm jõuab koerani ja hakkab rihmast haarama, aga tutkit! Kutsal polegi plaanis veel koju minna ja kiirendab üle tee. Memm laiutab käsi ja üritab penile järele jõuda.

Ei muud kui masinaga koerast mööda ja jalutan nagu õige mees kunagi kutsale vastu. Kükitan. Tuleb sõbralikult ligi ja käes ta oligi. Lõpuks jõuab ka memm:

"Hea sõna üleriikliku masstagakirumise ja eestlasliku kiusu sekka!"

"Tere, aitäh kõige selle eest, mis te Täpi heaks tegite. Meie Bennu peremees on Täpi peremehe vend ja samas on meie koerad ka vennad.

Elasime meeletult kaasa ja toetasime Tanelit emotsionaalselt kuis oskasime ning loomulikult oleme nende jaoks alati olemas, aga see mida teie tegite on ülim... Aitäh!!!"


"Aitüma hea sõna eest ja rokime aga edasi ning teeme üheskoos imesid!"

20. aprill 2019

"Kelle oma see elus asi on?"

Mingi selline "elus asi" tekitas täna Adavere kandis kerget paanikat ja palju polnud puudu kui temast maanteel lihtsalt üle oleks sõidetud.

Kohaliku Circke K hoolivad inimesed toimetasid ta eneste juurde ja hakkasid abi otsima. Tänu neile ta elus ongi! Mäletavasti ütles hiljuti üks VTA asjapulk Katrin Lusti saates, et igasugu MTÜ-sid pole vaja, sest on olemas varjupaigad ja omavalitsused.

"Õujeee! Mees on täiega palga välja teeninud ning valdab teemat läbi ja lõhki!"


Muide, varjukad on ka MTÜ-d, aga see selleks. Ühe Lõuna-Eesti varjupaiga juhtvõll kriiskas hiljuti hääle ära ja kadus arusaamatul põhjusel mu sõbralistist, sest sinnakanti polevat vaja loomapäästeautot! Nad ise teevad KÕIK ära ja saavad suurepäraselt hakkama!

"Täpil on kõik väga hästi esialgu!"

Ilmselt olete kõik väga elevil, et kuidas Täpil on?

Tuli kenasti narkoosist välja ja elas öö üle. Täna pissil pole veel käinud, aga tõstab vapralt pead ja tunneb ümbritseva vastu elavat huvi. Vaene loom on segaduses ja ei saa üldse aru miks enam suu lahti ei lähe? Selgitan hästi lihtsas keeles mis tehtud ja mis veel plaanis on.

19. aprill 2019

"Hurraa! Esimene kummist rästik päästetud!"




Sõidan Mustamäe teel. Enne Hipodroomi ülekäigurajal sõidan millestki üle.

"Oli vist rästik? Äkki oli voolik või suvaline kummitükk?"

Sõidan edasi, aga hing ei saa rahu.

"Hea uudis! Tuhandete inimeste südamed võitnud Täpi elas öö üle!"

"Helistan või ei helista?", küsimus vaevab mind alati kui meie hoole all on mõni eriti raske patsient. Ma lausa kardan vastust, et loom ei pidanud vastu ja siis tundub kõik taas nii mõttetu. Meeletult kurb ka kui ise oled teda oma silmaga näinud ja paigi teinud. Teistega on kergem.

See, et kannatanu vastu ei pea, on ajutraumade puhul rohkem kui tõenäoline ja Täpi kuulubki just taolisesse kategooriasse.

"No kuidas on? Kas Täpi elas öö üle?", teen lõpuks ikkagi selle neetud kõne ära kui olin vaimu valmis säädnud.

18. aprill 2019

"AUTO ALLA JÄÄNUD TÄPI VAJAB VÄGA KIIRET TOETUST!"

"Katkine alalõug, murtud käpp, sisemine põrutus on esmased vaatlustulemused", ütleb Loomade Kiirabi Kliiniku arst Rasmus Uusküla murelikult. "Selle noore koera elu on päästetav, aga kitsikuses elava suurpere rahaline seis pole kiita. Loomapäästegrupil pole ka praegu kerged ajad, aga äkki leiate ikkagi võimaluse."

"Ei suuda mina "EI" öelda ja pole ma ka mingi JUMAL, kes otsustab, kes elama jääb ja kes mitte! Aitame kõiki võimaluste piires ja loodetavasti inimesed tulevad selle üleskutsega kaasa.

"Kas teie sõidaksite hulkuva kassi pärast Virtsust Tallinnasse arsti juurde?"

Paljud lood, eriti need, mille puhul inimlikud võimed otsa saavad ja oleme sunnitud laiutama vaid abitult käsi, ilmarahva ette ei jõua. Miks ei jõua? Aga sellepärast, et me ei taha teie tuju rikkuda halbade uudistega. Elu on niigi üsna sant ja pole teile seda lisaängistust vaja.

Ometigi räägivad need lood ka headusest. Eile ja üleeile jõudsid Loomapäästegrupi hoole alla kaks kiisut, keda päästa ei õnnestunud.

17. aprill 2019

"Väga sinine lugu"

"Hoiaks veel salajas?"

"Kus tegijaid, seal nägijaid. Nagunii sahistavad ja sosistavad."

"Oleme kapis edasi. See pole ka mingi eriline uudis."

"Häbened või on su "eelmine elu" alles pooleli?"

"Pole midagi pooleli, täitsa otsa sai, sõbrad oleme edasi muidugi. Ta soovib vaid head mulle. Ilmselt sulle ka."

"Siis on hästi"

"Mis asi on hästi?"

"Loomapäästegrupis on kõige toredamad vabatahtlikud!"

Sõltumatu uuringufirma viis läbi küsitluse ja selgus, et kõige toredamad, sõbralikumad, abivalmivad, pädevamad, loomasõbralikumad. lõbusamad ja viisakamad vabatahtlikud tegutsevad Loomapäästegrupis.

Ühtekokku küsitleti 5000 inimest vanuses 5 - 120. Meeste ja naiste osakaal oli võrdne. Samast küsitlus puudutas ka annetajaid - teiste organisatsioonide pooldajad olid valdavalt elus pettunud kortsus, koledad, kurvad ja tigedad inimesed.

12. aprill 2019

"Segadus nimedega"

Minu vanaisale ehk Papale nagu me teda kutsusime, tekitasid lastelaste nimed tugevat segadust - Helist, Hajast, Heikist, Heidist ja Helenist sai kokku umbmäärane Heki või Haki või ükskõik milline ülestähendatutest suvalises järjekorras.

"Heidi, ole hea poiss ja tule appi käia väntama! Teritame vikati ära", oli ilmselge palve mulle, sest Heidit teps mitte maal polnud.

"Saagu valgus ja Pässu saigi nägijaks! Vägev!"

Annetuste lunimisel põhinev loomapääste on alandav. Kerjamisel põhineb loomapääste pole eriti võimekas ega jätkusuutlik.

Vaatamata sellele saavad heade inimeste abiga siiski väga paljud loomad elule tagasi aidatud. Asi seegi! Kakoi asi seegi? See on ikka päris suur asi ja kui mitte inimestele, siis hädas loomadele kindlasti!

Haigeid loomi võib päevas kümnekaupa kokku tarida, aga alati peavad nendega faktitruu "lugu" ja fotod kaasas käima, et inimesed ikka teaksid miks ja kellele annetavad. Muidu see asi ei tööta, sest kuulutuse "andke raha, koer on väga haige!" peale ei annaks isegi kõige suurem loomasõber poolt sentigi!

10. aprill 2019

"Loomarsti saab ka koju kutsuda!"

Üldiselt olen ma jube laisk ja aina laisemaks muutun. Mõistagi püüan seetõttu ka sellisest tüütust kohustusest nagu loomaarst Kelli Lomperi kõnede vahendamisest lahti saada. Sestap pakkusin Kellile välja, et hakkame parem promoma tema enese numbrit.

"Ahh, ära reklaami midagi. Tööd ju on!"

"Rohkem kundesid pole siis vaja või?"

"Nagu võiks ju olla, aga enam ei taha hommikust õhtuni ka ringi tuuseldada."

"Selge, paneme su bussile kleepsu peale. Millise pildi tellin?"

"Meedia valetas! Vanaproua Viiu ei surnud koerarünnaku tagajärjel!"

"Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja!", on üks ütelus. Teise tarkusetera järgi polevat aga neil tulevikku, kes minevikku ei mäleta.

Olgu nende vanasõnadega nagu on, aga oluline on alati TÕDE. Kuidas mäletatakse Elisabeth Bathoryt? Teda mäletatakse "Verise krahvinnana", kes tappis kuskil 600 neiut ja kümbles nende veres, et säilitada oma noorust.

Seda sajandeid ringelnud müüti on raske ümber lükata, vaatamata sellele, et kogu tunnismaterjal ja protsess ise olid tänapäeva mõistes sulaselge pask. Kui veidi süübida teemasse, siis ajaloo suurimaks naissarimõrvariks tembeldatud daam võis olla hoopiski õnnistegija, kes üritas haigeid ravida.

"Lastekaitse poolt surma mõistetud Boonus on päästetud ja otsib uut kodu!"

Nii mõnedki lastekaitsjad hakkavad nüüd õhku ahmima ja taovad vastu rinda, et nemad küll aastase kassikese surma ei soovinud. Võib-olla, aga eks igaüks mõtestab sõna "likvideerima" enda jaoks ise lahti. Sellest kiisust vabanemine oli üks nõuetest, mis oli laste koju jätmise eeltingimuseks.

Mida nad järgmiseks käsivad ää likvideerida või muidu viiakse lapsed minema? Äkki emme punase palitu või issi roostes auto? Olen aus ja ega see tüli ka tühja koha pealt 
tõusnud - vanemad on omadega jännis ja korter on nagu prügimägi. Eks see oli ilmselt ka peamiseks põhjuseks miks Boonus oma keha kergendas just seal, kus pähe kargas.

9. aprill 2019

"KADUNUD!"

Kadunud,kadunud, kadunud! Esmaspäeva õhtul läks Tallinnas, Koplis kaduma mu naine koos koeraga.

Koera leidjale vaevatasu!

7. aprill 2019

"Üle kõige autosid vihkav Ferdinand taastub ja on valmis koju minema"

Ferdinandil on tõesti selline kiiks, et vastavalt auto suurusele ta viha kasvab. Frets pole aga mingi niisama klähvija nagu pool eesti ühiskonda, kes kallist kaasmaalast veebi vahendusel enesetapuni üritab viia vaid tegudemehena tormab "vaenlasele" kohe hammastega kallale. Küllap see on ka põhjuseks miks ta juba teist korda masinalt peksa sai.

Mäletatavasti trehvasid meie teed juba mullu oktoobris kui ta üsna oma kodukoha lähedalt maanteel lebamas leiti. Siis olid koerajumalad tema poolt ning tõsisemad vigastused jäid olemata. Peremees valetas koera vanemaks ning lubas ta ära tappa.

"Ma olen invaliid ja ei saa temaga hakkama. Lisaks on ta ka juba kümne aastane!", luiskas eutanaasiat nõudnud meesterahvas.