Edasi lugemiseks klikka Loomaveebi
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
27 märts 2023
Ukraina taat Boris: “Suur aitäh! Te hellitate mind koos kassiga täitsa ära!”
“Tere ja suur aitäh,” lausub vanem meesterahvas Tallinna vanalinnas sulaselges eesti keeles kui talle järele sõitsin, et kiisuga kliinikusse minna. Härrat ja tema punast kassi ümbritsenud noored ukrainlannad olid hämmingus. Seda olin minagi ja alul arvasin, et tegemist on mingi eksitusega kui vaatasin härrat, kes Tallinna kirjaga nokatsit uhkelt kandis. Vaatamata sellele palusin tal autosse istuda, sest ei saanud siin küll mingit eksitust olla.