Polnud plaanis, aga teel Valenciasse nägin tuttava nimega teeviita. Viimasel hetkel keerasin ära ja otsustasin, et ütlen vähemalt kaasmaalastele "tere." Pärast oleksin kahetsenud ribadeks kui poleks seda teinud.
Oi ma kirusin, sest olin just linna restos kõrini täis söönud kui koha peal pakuti tavalist päris ehtsat Hispaania toitu. Kahetsen ilmselt elu lõpuni, sest rohkem lihtsalt ei mahtunud. Olen nimelt kodutoidu, mitte resto austaja.
Kas teispoolsuses on elu või sünnime mitu korda uuesti? Jama puha ja meil on aint üks võimalus ning sestap tuleb igat võimalust kasutada. Minu arvamus, mitte absoluutne tõde. Aga vähemalt saan kunagi endaga kaasa võtta mälupilte, mis teevad hingele pai. Sellelt kohtumiselt sain nii mõnedki veel juurde. Aitäh selle eest!
