Eks näis kas viitsin, aga endale tähendab see üliväga palju piiranguid. Koertel on aga vast savi, sest nad ju kõikjal, ka taevas ja põrgus ikka õnnelikud kui pererahvaga koos saavad olla.
Rutiin on meil sama, mis koduski. Hommikul tabletid ja jalutamine. Õhtuti teeme ka pikema ringi. Ruudi mõnuleb rohkem õues ja jääks sinna magamagi, aga praegu ei kannata veel ust lahti hoida - öösiti ikka jahe, kuigi mõned korrad pole ahju enam sisse lülinud. Nõps tahab aga rohkem masinas ja ligi olla. Kui õue läen, siis ohkab ja tuleb järele. Vaene vana koer!
Ma nii naudin neid koertega jalutuskäike võõrsil - kõik on nagu teistmoodi, aga me toimetame ikka omi asju ning neid va inimese- ja loomavahelisi suhteid ei lõhu vast miski. Nad on võõral maal justkui palju kallimad mulle ja sapsin kordades rohkem. See ei vasta muidugi tõele, aga tunnen siin just niimoodi.
Nalja ka. Täna õhtul parkisime Madridis otse tänavale, sest head kohta ei leidnudki. Ja loomulikult oli seal koertepark ja saja meetri peal ka loomakliinik! Ma kohe tunnen ette, sest neid linnu ja riike on juba kümneid, kus ma just niimoodi peatuda olen osanud. Müstika.
