Ootan ja ootan. Tüüpi ei tule. Rannas pime ka nagu vaegvalge pees. See GPS tuvastus tegelikult väga ei tööta.
Üle poole tunni möödas ja otsustasin majade vahed läbi sõita. Memm paneb vahest trampima ja ei oska tagasi tulla. Vanainimese värk.
Korraga tuleb pimedusest üks naine küürakil Nõpsi kinni hoides ja ütleb, et tõi mu koera tagasi. Olevat poolel teel Valenciasse olnud. Müstika. Kuidas ta teadis tulla just siia? Kuidas ta teadis, et Nõps on just minu koer?
Tegelikult müstikat pole. Tänu haukumisele teab pool Hispaaniat, kus Nõpsi kodu on. Panin vanamuti kohe rihma otsa, aga naine oli kadunud nagu tinatuhka. Ei ta tahtnud tänu ega midagist.
Tänan nüüd. Kulla inimene, sa isegi ei tea, millise murekoorma mu kukilt võtsid. Hea võõras, mingu sul hästi ja ainult hästi!
