Ja siis ma geeniuste geenius läksin maailma avastama ronides mägedes ligi kilomeetri kõrgusele. Mööda sellist teed, kus kolm lehma kõrvuti ei saaks käia. Vähe sellest - seal olid ka teetööd ja lahtine kruus pani alalõpmata rattad libisema. Otsisn looduskaitsealal üht järve ning koskesid, aga sõitsin õigest teeotsast mööda ning jõudsime tupikusse, kust töödejuhatajast naine keelas edasi minna.
Kui esmalt tulime üle kümne kildi mäest alla rämeda kalde tõttu ninad vastu esiklaasi ja pidurid kärssamas, siis üles sõitmine meenutas rohkem kosmoselaevas istumist. Ainult esimese käiguge venides see lõpuks õnnestus. Võttis ikka korralikult läbi ja naha märjaks. Mis siis teha kui keegi vastu tuleb? Kõrval ju lauskuristik ja hirmus kõrge kukkumine. Kuidas nad üldse seal sõidavad? Arusaamatu!
Rästikuid, skorpioneid ja muid püsiasukaid nad ei kohanud. Vähemalt jutuks ei tulnud. Õhtuks olime läbi ja viskasime ühes X-linnakeses, mille nime isegi ei mäleta, endid öömajale. Kuhu? Loomulikult iga loomakaitsja lemmikokohta ehk härjavõitluse areeni vastu.
Hea päev oli. Mäed ja järv nähtud. Senise elu hulleim mägedesõit sai kogetud. Jõgi ja kosed jäid aga nägemata, aga masin pidas ju vägevalt vastu. Kas läheme neid ka otsima?
Seal mägedes võiks isegi ööbida, sest leidsin kohti küll, kus peatuda turvaliselt saaks ning see oleks kindlasti elamus omaette. Sellist "hullu sõitu" camperiga teist korda ette võtta aga küll ei tahaks. Siis jääb jällegi ju hing kripeldama! Kujundame seisukoha, mis me siis täna teeme, kuigi tean juba ette, et koerad tahaksid sinna tagasi minna küll.
