"Ma ei uskunud, et see päev kunagi kätte jõuab. Mitte nii ruttu vähemalt!", üritan end välja vabandada.
Kix on esimene naine mu tutvusringkonnas, kes poole sajandi täitumist siiralt ootas ja on sellest elevil nagu verinoor kooliplika. Mõistus trikitab, ei muud, aga see on ka selles vanuses juba täiesti normaalne. Mnjah, vaene poeg, aga talle jääb vähemalt veel noor isa pikkadeks aastateks kõrvale. Asi seegi.
Katame lauad sõbrad! Kixile mõistagi veel üks vägev kalli-ralli!
