5. juuli 2020

"Žorik on endiselt sobiva kodu otsingul"

Kuigi lubasin endale, et täna arvutisse ei roni, siis ühe lühiloo kriban ikka valmis. Žorikust nimelt. Ta ümber pidavat mingi megakisa olema, aga õnneks ei tea ma sellest miskit, sest ei loe igasugu postitusi nagu te juba isegi vast teate.

Miks Žorik ei läinud paradiisiaeda nagu lubasin? Parandan sõbrad ja ma pole midagi lubanud vaid vahendasin inimese sõnu, kes lubas ta enda juurde võtta. Ma nimelt ei tunne seoses Žorikuga mingit vastutust, aga taustajõuna olen lubanud igati kaasa aidata, et tal hästi läheks.

Seda luban ka praegu - raviarved saavad tasutud. Vabadust ma enam ei luba, sest ta tervis pole enam endine ja ka see ei tohiks teile üllatusena tulla, sest ka see sai kirja pandud, et pidu hakkab otsa lõppema. Loomulikult ei pea mind keegi kuulama.

Aga miks siis ikkagi paradiisiaeda fantoomkoer ei jõua? Aga sellepärast, et inimesed mõtlesid ringi. Aleksandr käis koos nendega varjupaigas ja aastaid väidetavalt Žoriku eest "hoolitsenud" inimeste reageering oli üllatav.

"Oi ta on nii räpane. Me mõtleme, aga vist ikka ei saa talle kodu pakkuda. Me võtame hoopis selle kõrvalpuuris oleva koera äkki!"

Ma ei tea miks inimesed nii teevad, aga kui nad oleksid Žoriku eest ka tegelikult hoolitsenud, siis nad ka oleksid teadnud, milline ta välja näeb. Eks ole? Kodupakkujaid oli veelgi, aga need ei kvalifitseerunud - üks oleks pannud ta puuri, teisel polnud aeda ümber jne. Ma ei taha, et ta oma viimased sammud puuris peab tegema. See on lausa vastuvõetamatu!

Täna läheme koos Sassiga veel ühte kodukest üle vaatama ja see tundub täitsa okei. Igaks juhuks panen oma suu nüüd kinni ja ei kire enne kui asi kindel on. Minu arust Žorikule varjukas ei meeldi, kuigi Aleksandr käib teda iga päev vaatamas ja hea ning paremaga söötmas. Veel ei taha ta inimese lähedal olla kuid Sassi ta juba natuke usaldab ja laseb paigi teha. Mul mitte, aga ma pole seda ka välja teeninud.


Tervis on kehva nagu vanainimesel ikka - tagajalad tudisevad, kõht on väheke lahti, alla pissib ka, aga see kõik käib asja juurde. Vabastamisega ma nõus pole, aga mind ei pea keegi kuulama nagu juba eelpool mainisin. Ometigi nii palju ma rapsin, et ta taas saaks suurema aia ja rohelise rohu käppade alla. Mida sivem, seda etem. Küllap siis läeb ka tervis paremaks. Ma vähemalt loodan.

Kujuga tegelen ka, aga tasa ja targu. Üks eskiis sai juba valmis ka, aga ei anna pead, et Žoriku kuju just selline tuleb. Küll ma välja hõikan kui õige aeg käes, seniks kannatage.