Mäletatavasti püüti Žorik Pelgulinnast sealse rahva tungival nõudmisel kinni ja viidi varjukasse. Ega inimesed paha pärast,vaid arvasid, et koer on väga haige. Minu ja varjupaiga seisukoht oli, et koer võiks siva sealt minema saada - stress ja vangistus ei mõju vabahingele hästi. Hakkasime kodusid otsima ja see võttis aega.
Lõpuks kirjutas mulle inimene, kelle koduke sobis, aga nüüd hakkas asi venima. Ei tea isegi miks? Ilmus välja Irina, kes nõudis koera oma nimele. Kozõreva-mutt tahtis teda hoopis enda varjukasse paigutada. Kokkulepe järgi pidi vastutavaks isikuks jääma Aleksandr, kes sellest siis loobus. Nii ta mulle ütles ja see tõstis omakorda kõvasti vererõhku. Mis kuradi lolli te mängite?
Pakkusin, et gäng on neutraalne ja võib ka vastutajaks jääda, kuigi see pole üldse meie teema. Nagunii hakkame ravikulusid kandma ja ka aedikut rendime, et kohe mitte tuhandeid uue ehitamisele raisata. See ka ei sobinud ja ega ma rohkem teagi kogu asjast, sest edaspidi hoiti mind juba totaalses infosulus, aga ma olen selles loos ka tegelikult üsna kõrvaline isik..
Nii palju tean, et hoiukodusse ta täna narkoosiunes jõudis. Muidu ei saanud, sest autosõit ajab väga närvi. Ärkas kenasti ja tatsas kogu territooriumi läbi. Loodetavasti meeldib. Hoiukodu asukohta ma ei ütle, sest Žoriku eest hoolitsev inime ei taha meedia tähelepanu ega kümneid "muretsevaid" loomasõpru oma hoovi, kes siis koera nagu puuriahvi vaatamas käima hakkaksid.
Loomapäästegrupp tagab vajadusel ravi ja toidu ning ongi nagu kõik, mida teadma peate. Lubasin, et pärast seda kui Žorik Kalamajast lahkub, teen algust ka mälestuskuju projektiga ning eks lähipäevil kuulutan selle ka välja. Nii palju vihjan, et Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse poolt on välja pakutud ka konkureeriv mõte, kuid selle üle otsustate juba teie. Arvan, et nii oleks õige.
Žorik ei taha inimese ligi, inimese paisid ja helluseid. Ta tahab olla omaette olemist. Loodetavasti uus kodu seda ka pakub. Ruumi on piisavalt ja looduslik ümbrus koos varjumisvõimalusega olemas. Ka kuur, kuhu vihma eest varjuda peaks meenutama kodukandi prii elukest. Loodetavasti meeldib.
Lähtusime koera "kiiksudest" ja anname parima, et ta kohaneks ning võimalikult hästi end tunneks. Mobla kaardiga rihma ostan homme, sest mine sa kurinahka teda - äkki paneb taas plehku. Ongi nagu kõik ja küll ma teada annan kui ta päevad kunagi otsa saavad. Lisan ka pildid ja videojupi, et teie uudishimu rahuldada ning ei kavatse igasugu hüüatustele, et "mujal" oleks parem, reageerida. Teil oli üle kümne aasta aega oma hoolimist ja armastust näidata ning nüüd olge lihtsalt vait! Tänan!
