"Juba kõik või? Tahtsime varem jõuda, aga tulime kaugelt", vabandas perenaine.
Ma polnud Defut ilma "lõuakaitseta" näinudki, sest ta jõudis enne Loomade Kiirabi Kliinikust vehkat teha kui sinna jõudsin. Selliste kundedega tekib mingi teatud side kui nad nii abitud ja sendi surmale võlgu on. Käisin talle ikka õhtul korraks seltsiks. Oli teine kodunt kaugel ja nii õnnetu.
Miraga on teine lugu. Vat see koer kiindus ja ise vist ka. Täitsa "oma koer" ja võtaks raudselt kui juba kahte päästetud kutsat kodus ees poleks.
"Ta läks täitsa hulluks kui su häält videos kuulis. Vaatasime su videoklippi siia sõites", lausus Mira uus perenaine.
Imelikud on need teed loomade ja inimestega. Sul võib neid sadu ümber olla, aga see "miski" tekib vaid väga üksikutega. Tõesti veider, sest me ei puutunud väga kokkugi - no tänavalt korjasin üles ja kliinikus käisin ka, aga teised mässasid ju palju rohkem.
Ometigi ma ei pea põdema, sest Mira on antud kindlatesse kätesse ja saab edaspidi sellist kohtlemist ja elukest nautida, mida kahjuks enamus Eesti koeri ei näe. Lisaks saan ma talle iga kell külla minna, aga sellega on aega - las enne juurdub uude perre. Kindel on see, et Mira ei unusta ja ta suhtub samamoodi minusse ka kümne aasta pärast. Selle peale võin lausa mürki võtta.
Seotud lood:
