20 juuli 2020

"Hurraa! Mulgi mäger sai täitsa päris oma koju tagasi!"

Antud edulugu on ses mõttes erandlik, sest selle mägraemme elu eest pingutasid nii jahimehed, loomapäästjad kui -arstid ühise rindena. Pole saladus, et meie gängis on mitteametlikult ka jahimehi. Nad ei presenteeri endid, aga on olemas kui abi või nõu vaja minema peaks. 

Nad on teistmoodi jahimehed, sellised vanakooli mehed, mitte uusrikkad, kes maasturitega metsa ronivad ning termokaamerate, droonide, öösihikute ja muu tehnikaviguritega varustatult kindla peale välja läevad ning alla kolme uluki ei lase nad kunagi. Loomadel polegi võimalust ja see pole enam jaht vaid lihtlabane tapmine. Loomulikult ei käi viimased ka ulukite eest hoolitsemas.


Ühed on jahimehed, teised on lihtsalt tüübid, kellele tappa meeldib. Mägraemme õnneks leidis ta vigastatuna maanteelt Viljandimaa jahimeeste liidu boss Priit Vahtramäe ehk pärisjahimees. Priit viis looma koju ja hakkas teda turgutama. Hommikul oli metsasukas veel elus ja Priit helistas Metsloomaühingusse, kus Virge Võsujalg​ soovitas Loomapäästegrupi poole pöörduda:

"Kui keegi üldse antud juhul midagi teha suudab, siis Loomapäästegrupp. Meil sealkandis inimesi väga pole ja helistage neile."

Olen teid selle juhtumiga kursis hoidnud ja ei hakka kõike üle nämmutama. Lisan lingid ja uued lugejad saavad taustainfi ka sealt kätte. Eile oli hea päev, sest metsloomade vabastamised teevad alati meele rõõmsaks ning panevad südame kiiremini tuksuma. 

Viljandimaa jahimehed olid mul vastas ja nad teadsid täpselt, kuskohas selle mägra kodu on. Tõenäoliselt on ka paarikuised pojad veel elus. Maanteel silmasime paraku üht rebasejutsi, kel elu elamata jääb.

"Need elavad ka seal - mäger näeb suure vaeva ja uuristab urud, pärast teised kolivad teised ka sisse. See on nende ülekäigukoht. Saime Maanteeametilt loa ja paigaldame vastavad helkurtuled, mis juhtidele märku annavad kui loom on läbi läinud. Liikumisanduriga töötavad"


Võtsime Priiduga puuri kahevahele ja rajasime läbi tihniku mägralinnaku poole teed. Mäger, suurest sõidust soojas masinas süda paha, ei jaganud esmapilgul üldse matsu. Raputasime ta puurist välja ja seal ta üsna ohmult, ila suust välja venimas urusuu ees liikumatult seisis. Kartis vaeseke meid ka ja värises kohe, kuigi me olime läbi ja lõhki ju tema poolt. Ega loom ju seda teadnud ning alalhoiuinstinkt pani pabistama, et kohe on lõpp käes. Lõpuks sudisin teda veidi takka ja urgu ta läinud oligi. Vägev! Priit Vahtramäe pidas pidukõne:

"Jahimehed ta leidsid ja andsid "Valneri kompaniile" üle ning täna rõõmustame mägra paranemise ja loodusesse vabastamise üle. Niimoodi see koostöö peaks ja võikski käia!"

Mägra päästeopratsioon läks maksma 448.11 ja selle eest tasusid koer Arinale annetanud inimesed. Hip-hip-hurra ja katame lauad! Aitäh Viljandimaa Jahimeeste Liit ja Loomade Kiirabi Kliinik. Aitäh Loomapäästegängi fännid ja toetajad! Üks väike, samas suur asi sai jälle üheskoos tehtud!

Seotud lood:
Panen sama loo ka Facebooki üles ning kontot omavad inimesed saavad seal ka pikemat videot mägraproua vabastamisest näha. Blogis on limiit 100 MB ja siia see lihtsalt ei mahu.